Raev

KATRIN TIIDENBERG

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ilmselt on paljud näinud ühismeedias kommentaare ja sõnumeid, kus soovitatakse kellelgi end kliimamure pärast tappa või lubatakse keegi teine kooli­tampoonide propageerimise pärast vägistada. Millest tuleb selline raev? Kas see ongi see vimm, mis kogunend sa-la-ja? Või kõigest ühismeedia žanr?

Ühismeedia on kärarikas ja kurnav – umbes nagu tihe liiklus, mis paneb meist osa pisiasjadele plahvatuslikult reageerima. Olemuslikult lahutab ühismeedia sõnumid nende kontekstist: ühes tõlgenduses naljana mõjuv muutub kogukonna piire ületades solvanguks või agressiooniks. Siiski võib platvormiettevõtteid süüdistada nii otseses kui kaudses raevu külvamises. Kuidas nii? Esiteks on viha äärmiselt stimuleeriv emotsioon. Iseenda sihilik ärritamine võib mõjuda nagu krõpsude söömine või porno vahtimine. Teiseks on moraalsest nördimusest tulenev häbistamine iseenda väärtuse rõhutamise ning meie-grupi sidususe suurendamise viis, sel on selge sotsiaalne funktsioon. Seetõttu kommenteerime, reageerime ja jagame raevu tekitavaid postitusi aktiivsemalt kui midagi muud. Hiljutine Twitteri uuring näitas, et iga laetud sõna (nt sõda, ahnus, ka roppused ja kultuuri­spetsiifiline retoorika, mis Ameerikas on vabaduse ja Eestis eeldatavasti Nõukogude Liiduga seotud) suurendas edasisäutsumise tõenäosust ~20% võrra. Mida rohkem raevupeibutisi, seda pikemalt passime platvormil ja seda hõlpsam on meie osalus andmestada ja kaubastada.

Platvormiarendajad on raevu majanduslikust potentsiaalist ammu teadlikud. Seinasuhtluse languse pärast ärev Facebook lisas 2017. aastal meeldimise nupule veel  viis reaktsiooni, nende hulgas

 

Tagant­järele selgus, et algoritmile õpetati, et emotsiooni­reaktsioonid on tavalisest like’ist viis korda kaalukamad. Mida rohkem vihanuppu vajutati, seda aktiivsemalt surus Facebook postitust infovoogudesse. 2019. aastaks oli selge, et viha­reaktsiooniga reageeriti peamiselt väär­infole, klikirabajast pahnale ja raevule, mida Facebook aastaid eelisjärjekorras pööritas.

Peale raevupeibutiste süsteemse esiletõstmise on digihiidude tegevusel ka kaudsem mõju. Ühismeedia on meid ajapikku õpetanud aina enam raevu ja nördimust väljendama. See käib nii: me kogeme ja näeme, et raevupeibutis saab tähelepanu, tähelepanu on mõnus ja sellega võivad kaasneda hüved (raha, staatus, võimalused), seetõttu provotseerime edaspidi juba nimelt. Mida rohkem inimesi raevupeibutisi toodab, seda normaalsemaks see tegevus muutub. Ebaviisakas ühismeediasuhtlus ongi juba enamikule Ameerika kasutajatest eelduspärane ja tsiviliseeritud käitumine üllatab neid.

Provotseerimistaktikaid testitakse pidevalt ja edukad liiguvad kiiresti ühest grupis teise. Üks levinud võte on esitleda tillukese äärmusrühma seisukohta kogu ideoloogiliselt sinnapoole kalduva rahvastiku osa omana. Selle peale läheb nii mõnelgi kops üle maksa, kuna „nemad“ on nüüd „ikka lõplikult lolliks läinud“, mis siis, et nad kõnealust seisukohta ei toetagi. Levinud on ka nördimuse näitamine kujuteldava meie-grupi ainuvõimaliku reaktsioonina. Althusserilikult väljendudes kõnetab Youtube’i reaktsiooni­video või muu „kriitika“ vaatajaid ühtse moraaliga grupina, mida nad tegelikult ei ole, positsioneerides mingi pahalase nende väärtusi ohustavaks ja innustades auditooriumi teda oma kujuteldavas ühtekuuluvuses kiusama (vt ka dogpiling).

Olukorra teeb keeruliseks see, et mõnikord on raev ja nördimus õigustatud, kuna mõlemad on sotsiaalsete muudatuste mootoriks – viha status quo vastu ajendab inimesi seda muutma. Kuidas siis eristada manipuleerivat raevupeibutist sisust, mis kirjeldab põhjendatult raevu ajavat olukorda? Kõige hiljutisemate uuringute järgi võib abi olla emotsionaalsest pädevusest. Inimestega, kes saavad aru oma emotsioonidest, mõistavad mis, miks ja kuidas neid ärritab, ning on teadlikud sellest, et info näilises usaldusväärsuses mängivad suurimat osa tunded, lootused ja (kujuteldav) suhe info edastajaga, on raskem manipuleerida. Võib eeldada, et emotsionaalne intelligents aitab ka raevu sireeni­laulule vastu panna, ehkki eestlastena me selles vallas eriti ei hiilga.

Platvormiarendajad on raevu majanduslikust potentsiaalist ammu teadlikud.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht