Reisisihiks London

ARO VELMET

„Maksutõus“ on sõna, mille seostavad uue koalitsiooniga ka koolilapsed. Ent mis tõuseb? Veel ametisse määramata rahandusminister Mart Võrklaev rõhutas „Aktuaalses kaameras“, et kokkuvõttes jääb üldine maksukoormus endiselt vahemikku 33-34% SKTst. See ongi Reformierakonna plaan: muudatused ei tõsta kokkuvõttes maksu­koormust, vaid nihutavad sihtmärgid kõrgemalt keskklassilt madalamale ning töölt tarbimisele.

Ainult maksudega mängides ei ole plaan realistlik. Koalitsioon on lubanud suurendada kaitsekulu kolme protsendini SKTst (umbes 360 miljonit eurot aastas). Prognoosi kohaselt võib tervisekassa defitsiit ulatuda rahandusministeeriumi riskistsenaariumis peagi 200 miljoni euroni aastas. Kõrgharidusele on lubatud 150 lisamiljonit aastas, rääkimata teaduse ühest protsendist SKTst.

Ent seegi pole kõik. Eesti tervishoidu kimbutab jätkuvalt meedikute puudus ning Euroopa suurim katmata ravivajadus. Üldharidussüsteemis tuleb kuidagi koolitada eesti keele õpetajaid ja üldse, õpetajad on juba aastaid palgatõusu nõudnud. Ravikindlustus kõigile kultuuritöötajatele pole ka odav. Hooldussüsteem on kriisis. Lubatud rohepöörde eelduseks on korralik tööstuspoliitika nii investeerimises kui ka järelevalves. Tuumajaamu on maailmas rajatud vaid riikliku subsiidiumiga ja kas kujutame ette, et seda korraldab ainult üks mees kuskil TTJAs?

Paremerakondade vastuseks on kaks võlusõna: „digiriik“ ja „riigi­reform“. Eesti 200 piitsutas need hobused juba aasta alguses surnuks. Joakim Helenius lubas valimiskampaania käigus lihvida riigiaparaadilt maha 850 miljonit eurot. Ning Marek Reinaas ja Lauri Hussar on agaralt turundanud „personaalset riiki“, mis tundub tähendavat digitaalset andmetöötlust, et pakkuda inimestele vajalikke teenuseid siis, kui neil on neid vaja, ning universaalsete toetuste asendamist vajaduspõhistega.

Esimene eesmärk on tõesti üllas, ent rahaline võit jääb suurusjärgu võrra alla õpetajate-meedikute palgavajadusele. On isegi võimalik kaudne lisakulu, kuna taotluste üks efekt on alati olnud heidutamine. Mingi hulk inimesi ei ole oma õigustest toetustele teadlikud või ei suuda end bürokraatiast läbi närida. See on inimlik tragöödia, mida illustreerib imeliselt film „Mina, Daniel Blake“ – riigile aga muidugi hea kokkuhoiukoht. Ja vajaduspõhisus … Millal teeb Reformierakond ettepaneku langetada vanemahüvitise piirmäära?

Lõpuks kannatab ikkagi heaoluriik. Muidugi oleks poliitiline suitsiid öelda otse, et tervishoid, haridus, kultuur ja hoolekanne imegu näppu. Sestap rõhutab Kaja Kallas, et riigi korras rahandus „aitab katta heaoluriigi kulusid“, ent tegelikult liigutakse kahe tasandiga süsteemi suunas. Ühel on need, kes peavad leppima ületöötanud õpetajate ja kättesaamatute arstidega ning maksma selle eest veel kõrgemat käibemaksu. Teisel on inimesed, kes suudavad end sellest lõksust välja osta. Kahe paralleelse sotsiaalsüsteemi korral langeb avalike teenuste kvaliteet veelgi. Miks peaks hea õpetaja minema linnakooli, kui Emili koolis makstakse talle rohkem? Miks peaks noor arst tegema pikki vahetusi PERHis, kui Confidos on tal mugav kontor ja lühikesed tööpäevad?

Eesti tulevikku ennustab siinsega sarnase maksukoormusega Ühendkuningriigis hiljuti valminud strateegia „Majandus 2030“ vahearuanne „Stagneeruv riik“. Seal tõdetakse, et riigi tööjõu tootlikkus on seisnud viimased kümmekond aastat paigal – ja seda pole juhtunud vähemalt Teisest maailmasõjast või koguni tööstusrevolutsiooni algusest saadik. Tagajärjeks on „vaene riik mõnede väga rikaste inimestega“ – keskmine britt jääb elukvaliteedis keskmisele sloveenile alla.

Majandusajaloolase Adam Tooze’i hinnangul on seesuguse olukorra põhjustanud ennekõike avaliku sektori krooniline alarahastamine. Kui haigusi ei ravita, haridusse ei investeerita, kohalikud omavalitsused ei rahasta lastehoidu ega hooldustöötajaid, teid ei parandata ja raamatukogud suletakse, kuidas siis peaksid töötajad tublimaks saama? Nime poolest on Ühendkuningriik küll jätkuvalt heaoluriik. Nagu meil tervisekassa, rahastab seal tervishoidu riiklik NHS. Ka suurimad ülikoolid on seal avalikud institutsioonid. Tegelikult maksavad aga rikkad end kõigis järjekordades esimeseks, ülejäänud aga jäävadki ootama. Unustage Poola või Skandinaavia, praegu tundub Eesti liikuvat täispurjeis Ühendkuningriigi suunas!