Riik, ehitama!

KARIN PAULUS

Meie riigi püha lehm – majanduskasv – on päris kängu jäänud ja seega on vaja välja mõelda nutikas plaan, kuidas õnn jälle õuele meelitada. Kahtlemata saab riik omalt poolt takka aidata ning pakkuda inimestele tööd ja leiba.

Üks täitsa asjakohane retsept on algust teha kõiksuguste ehitusprojektidega. Kahjuks oleme paljud head ideed eduküllastel aegadel juba ära kulutanud. Vaadake, kui palju on meil uusi koolimaju, kelmikaid väljakuid ja muuseume! Mõneti võiksid just sellised kallid, vaeva ja spetsialistide panust nõudvad rassimised olla praegu ideaalne väetis majandusele. Loodame, et juba välja valitud riigigümnaasiumide projekte ning väikelinnade uut laadi mõtestamisi kalevi alla ei lükata.

„Anna tööd! Anna tööd!“ hõiskab kratina ka ehitusettevõtjate liidu rahvas ja pakub end appi lausa projekte valima. Nii ei lähe mitte! Ehitame ikka väärt arhitektuuri, mis sest, et näiteks arhitektuurivõistlusega on üksjagu rohkem jantimist kui kaua sahtlis kopitavate stamplahendustega.

Tahan siinkohal kutsuda üles enne ikka mõttetalguid pidama ja alles siis tegutsema. Muidu on nii, et abikäsi ulatatakse pigem selliste Tallinna kesklinna esindusmagalate nagu Porto Franco püstitajatele. Mööda Eestit on tänavu ilmselt paljud ringi kaarutanud ja näinud euroraha eest sündinud maailma. Mastaapsed osavaldade teenus­keskused, vapustavad rahvamajad, supersadamad, teemapargid kolmedimensiooniliste Kalevipoegadega! Sealsamas kõrval seisavad pooltühjad pensionäridega külad, väikesed mahajäetud või hädapärases kasutuses tsaariaegsed vallamajad ja eestiaegsed koolimajad. Nii maal kui ka linnas võiks asjatut laiutamist vähem olla. Teeks ikka kohe algusest peale parajaid asju, mitte kolm numbrit suurema pintsaku lootuses, et kõht kunagi kasvab. Teame, et paljud imeilusate uute spordihoonete ja näitustes­aalide pidajad on üpris hädas oma majade igapäevase pidamisega. Kliima ei soojene nüüd nii kiiresti ka, et Eesti oludes maja talvel kütta poleks tarvis. On kaheldav, kas metsa on jänestele ja põtradele tingimata just asfaltteid ja sügavaid kraave vaja.

Nii et ehitagem, aga targemalt, priiskamiseta maju, teid, sildu. Praegu on võimalus juurutada uut ja huvitavat. Vaadakem, milline pildistamis­menuk on Sille Pihlaku ja Siim Tuksami niinimetatud disainmast Soorebane Risti teeristis. Kõrgepinge­liinidega rassitakse praegu ju üle Eesti. Äkki tooks mõne maanurga veel nüüdis­aega?

Loodan ka, et meie rahakotiga arendaja Riigi Kinnisvara soodustab eriti praeguses kitsikuses ka vana ja hea alalhoidu. Kurvaks teevad uudised, et meie üks ägedamaid pritsimaju, nimelt Toomas Reinu punasest tellisest futudepoo Viljandis, jääb tühjaks ning tuletõrjujatele tuleb üks lihtsam karp. Maja on muinsuskaitse all ja see osutus nüüd omamoodi kabelimatsuks. Äkki katsuks kompromisside otsimisel ikka enam pingutada? Uusi hooneid võib olla lihtsam püstitada, aga originaalsus ja ajalugu pole ju peenraha. Üpris hiljuti on sama muster ilmekalt avaldunud näiteks Kohta-Järvel, kus ilus funkkoolimaja oli riigile vastuvõetamatu ja oli hädavajalik miskit muud (õnneks päris kena) rajada.

Mõneti võiks pandeemia ärgitada enam esitamaa ka eksistentsiaalseid küsimusi. Miks meil midagi üldse vaja on? Kuhu me siis õieti suundume? Kes me täpsemalt oleme? Otsustamisega ei pea liigselt viivitama (nagu haridusministeerium koolide avamise dobrooga), kuid sisukus ei tohiks olla siiski tabu.

Või vahest ei vajagi me praegu midagi lõplikku, tuhandeaastasele riigile mõeldud igavikulist ehituskunsti? Äkki on mõnel pool kiirelt tarvis hoopis midagi väikest ja ajutist? Kas pole tegelikult tore, et midagi mureneb, mädaneb ja kaob ning jätab nii ruumi näiteks taimedele? Kui jätta siinkohal kõrvale sellised koledad sõnad nagu „kestlikkus“ ja „kliimaneutraalsus“, siis on nii materjalide kui ka tegutsemisviiside mõttes vahest arukam loobuda laiutamast ja stereotüüpidest ning minna edasi nii, et ruumi on ka mõttevabadusele ja teisipidi kulge­miseks.