Robot all paremas nurgas

Õpetajal peab olema õigus kaugõpetamisest kui praagitootmisest keelduda.

KAAREL TARAND

Kolmkümmend aastat jõupingutusi eesti kooli reformimisel pole peaeesmärgile lähedale viinud. Värskelt avastati, et eesti kooli asemel on segakool, õpetajate defitsiit ja hariduslik kihistumine kasvavad, nendega käsikäes ka bürokraatia. Haridus on masinate mänge täis, kuid abi süsteemi sisu-, keele- ja ressursiprobleemide lahendamisel pole neist mõtet loota.

Tehniliste abivahendite koolis õpetamiseks kasutamises ei ole midagi uut, juba krihvel ja tahvel kuulusid selle alla. 1980ndate lõpupoolel, kui suur osa ülikoolis õppijatest sai viieaastase stuudiumi käigus kohustuslikus korras ka õpetajakutse, pidi iga tudeng pedagoogika­dotsentide juhtimisel sooritama arvestuse dia-, grafo- ja epiprojektori hingeelu tundmise alal. Kursus algas masinate vooluvõrku ühendamisest, sisaldas lambi- ja kaitsmevahetust ning lõpuks ka lüümikute meisterdamist ning aja peale diapositiivide kasseti tühjendamist ja laadimist. Eesti koolides neid masinaid just liiga palju ei olnud, kuid neil pidi seisma kooliõpetuse tulevik. Samal ajal oli näha, kuidas kasvava tihedusega jõudis ülikooli üha uusi arvutikoormaid, alguses humanitaarabina ja pisut hiljem ka ametlike ostudena. Õpetati vana ja kasutut, kuid ei läinud kümnenditki, kui valitsuse otsusel kogu vana kola prügimäele pühiti teadmises, et ajaga sammupidamiseks ei piisa ka jooksmisest, vaid peab hüppama.

„Tiigrihüppe“ projekti algusest on möödas 25 aastat ja tagasivaates on selge, et omas ajas mõnelegi radikaalse või utoopilisena tundunud ideestik oli vägagi realistlik, sest pani kokku teadaoleva ja tehtava. Taristu poolelt käis riigis niikuinii hoogtöö korras kaablivahetus ja mobiilsidevõrkude rajamine ning vaja oli vaid hoolitseda selle eest, et koolid nende külge riputamata ei jääks. Kaupmehed ja Eestis arvuteid kokku panevad ettevõtted olid ülihuvitatud riigist ja haridussüsteemist kui potentsiaalsest suurkliendist, kes toodab muu hulgas ostjate järelkasvu. Loomulikult oli teada, et õpetajaskonnas on vanameelsete osakond, mille vastuseis tuleb murda. See oli ka võimalik, sest kes veel kui mitte õpetajad teadsid ja teavad, kui suur on ühiskonnas varjatud kihistumine. Baasmõte, et tehnoloogiline uuendus koolis tugevdab ühtluskooli ning tasandab õpilaste sotsiaalset ebavõrdsust, oli vastuvaidlematu.

Praeguseks on haridusvalla tehno­utopistidel „Tiigrihüppe“ algusajaga võrreldes kontakt reaalsusega hõredaks jäänud. Aga seda ei ole ju vajagi, sest reaalsust asendab liitreaalsus, kus saab tegelikkust digitaalselt manipuleerida ehk vabaneda mis tahes ressursipiirangutest. Kui kuskil on tunda lohisemas muutusi pidurdavat pommi ja ahelat, peab vaid menüüriba tööriistakastist leidma sobivad giljotiinkäärid ja selle ahela katki lõikama. Kui puudujääk on inimressursis, on lahenduseks inimeste elimineerimine, rahapuuduse vastu aitab aga klõps ikoonile „genereeri“, mis toodab süsteemile aina uute mängu­asjade loomiseks lisaraha paremini ja rohkem, kui seda paiskavad globaalsesse ringlusesse keskpangad.

„Tiigrihüppe“ sünnipäeval tut­vustas riigi haridus-ja noorteamet „Hariduse tehnoloogiakompassi“ järje­kordset väljalaset, teemaks „Unelmate distantsõpe“. Nagu pealkirjast selge, on tegu väärt nähtusega, mille täiuslikkuse poole püüelda. Vähem kui aastaga on saanud puudusest voorus ja hädast õndsus. Kui tehnoloogia kord võimaldab kaugõpet (iseasi on kvaliteet), siis järelikult on see ka hariduse tulevik. Samameelsete unistajate kõlakambrites juhtub alatihti, et võimekate koalitsioon vähem suutlike opositsiooni ja tema probleeme märgata ei võta või pisendab need tühisteks ja kergesti ületatavateks (kantseleikeeles on tegu „väljakutsega“). Kriitilised hääled ja ilupilti sobimatud faktid on ette tühistatud. Kauaaegse haridusautoriteedi Lauri Leesi väide, et kaugõpe annab kontaktõppega võrreldes õppurile parimal juhul vaid veerandi teadmistest, ei vääri kontrollimist ega sõltumatut uurimist.

Paar tsitaati. „Kaugõpe ehk distantsõpe on võimalus unelmate haridussüsteemi ülesehitamiseks. See on võimalus jõuda iga õppijani.“ Järelikult praegune vahetusse vormi valatud koolikohustus seda ei võimalda. Helge tulevik skeptilistele õpetajatele aga näeb välja selline: „Kaugõpe on võimalus hariduse sisu kvaliteedi arendamiseks ja kitsaskohtade lahendamiseks – näiteks õpetajate kogukonna laiendamine valdkonna spetsialistidega või aineõpetajate puuduse leevendamine õpetajate jagamisega koolide vahel. Aga mitte ainult. See loob õpetajale paindlikkuse, võimaldab oma töö- ja eraelu ning professionaalset arengut korraldada.“

Puhas põrgutee. OECD statistika näitab küll, et Eesti õpetajate tunnikoormus klassitundide arvestuses on rikaste riikide võrdluses üks tagasihoidlikumaid, kuid kahjuks ei ole võrdlusandmeid selle kohta, mitu tundi nädalas peavad pedagoogid pühendama haridusbürokraatide kasvavate ja kuhjuvate aruandlusnõuete täitmiseks. Kaudsete allikate põhjal otsustades on haridusbürokraat selleks ajaks, kui õpetaja koos koolidirektoriga e-koolimajja jõuab, oma uute digiplatvormide, -keskkondade ja -vahenditega terve tare hõivanud. Õpetamise asemel istub õpetaja arvuti taha ning asub formulare täitma. Kaugõpe (ja mida individualiseeritum, seda hullem) kasvatab e-bürokraatiat veelgi ega saa kuidagi lahendada õpetajate defitsiidi küsimust.

Idee leevendada aineõpetajate puudust „õpetajate jagamisega koolide vahel kõlab moodsa jagamismajanduse raamistikus uhkelt – ongi veel puudu ainult äpp, mis asetaks haridusteenuse ühte ritta diivani-, auto- ja toidujagamisega. Ma pole siiani kohanud ühtki kokka, kes arvaks, et tema valmistatud toidu kvaliteet ja väljanägemine pärast veerandtunnist raputamist jalgratturi seljas kuidagi on paranenud. Hädaabina ehk kõlbab, aga au pihta käib ka. Miks peaks pedagoogi pakutavaga pärast vahendaja käes vintsutamist teisiti minema?

Mõte leevendada õpetajate puudust nende koolist kooli jooksutamisega on sama vana kui kooliharidus Eestis ja juba O. W. Masing taunis kavatsust palgata koolmeistreid, kes, aabits põues, ühest külast teise käiks lugemist õpetamas. 200 aastat hiljem aga kihutavad pedagoogid eriti maal endistviisi ringi, et aga normkoormus ja palk kätte saada.

Kaugõpet ei tohi Eestis sallida päevagi kauem kui viirust ja selle põhjustatud ajutist olukorda. Uneleda ju võib, kuid enne selle alustamist peab suutma vastata küsimusele, kas kaugõpe üldse saab teenida ühtluskooli (president Kaljulaiu sõnul „üht meie suurimat loodud ühisväärtust“) ja võrdsete võimalustega hariduse põhimõtet. Või on kaugõpe vaid lisamoodus hariduses seisuslike vaheseinte ehitamiseks (loe ka lk 4-5) ning õpetaja taandamisel dialoogikastikeseks ekraaninurgal, kuhu ilmub alati küsimus „Kuidas saan aidata?“, kuid kuhu tehisintellekt mitte iial arukat vastust ei tooda. Ja lõpuks: mida hakata peale koolihoonetega üle maa, kui unelmate kaugõppeks neid vaja ei lähe?


200 aastat hiljem

Teie teate, et Eestimaal ei üheski kihelkonnas ei ainustki valla- ega kihelkonna kooli ei ole, et küll jo kadunud Keisri praua Katariina ajal Riia Kindral-Kuberner Brown kanged käsku andis, meie maal valla koolisid seäta; mis siis õmetige ei saanud olema. Riia-maal asutati sel ajal küll igas vallas koolisid, kus lapsed lugema pidid õppima, ja veel muud head, mis talurahval tarvis teada, kui ta mitte ei nenda rumalaks, ega nenda harimataks pea jääma, kuida Jumal parako! veel tänapäev oma maa rahvast näeme ja teame olevad. Aga ei olnud, ega pole nüüdki veel Riia Kubermangus, kõigist neist koolidest, mis seäl olnud ja veelgi olemas, kogoniste seda head rahva kasuks saanud olema, mis valitsuse nõu ja igatsemist mööda neist loodati ja oodati. Kust see kasu ka oleks võind ehk pidand tulema? Kas pime pimedale teed võib näidata? Sellega ütleme seda: et kõlbliko koolmeistridest teie maal kogoniste puudust on: ega pole ka teadagi, kust neid võtta. Kes koolmeistriks tahab minna, ja kõlbav laste-õpetaja olla, see peab mõnda mõistma ja teadma; ja peab temal ka seda teadmist ja mõistmist olema, kuida lapsi vaevamata sigiva kasuga viisi pärast õpetada. Ei ole sest küll, et ta isi tönkades mõistab lugeda, – ega küsita ka mitte seda ükspäinis, et lapsed aga lugema, ja katekismuse tükid umbsest pähe õpiksid: vaid et koolmeister kui haritud inimene nende südant teaks harida, ja nende meelt lahti peästa, et õiete inimesest ja tema kutsumisest teaksid arvata; ning et ta neid jo noorelt oma rahva peritud ebausust ja tema rumaluse võrkudest mõistaks lahti peästa. Seda ei ole tänini veel Riia-maal olnud, et seäl küll, neis maakondades, kus maakeelt räägitakse, peäle neli sada valla-kooli on.

Maarahva Nädalaleht 13. XII 1822, nr 50

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht