Silmad lahti

ANARI KOPPEL

2017. aastal avastasid teadlased Eesti rannikult maailma vanima silma, mis pärineb 530 miljonit aastat vanalt trilobiidi fossiililt.

Trilobiidid (Trilobita) on lülijalgsete hõimkonda kuulunud väljasurnud loomade klass, kellest enamik kuulus põhjaelustiku hulka ja elas madalates rannikumere vetes. Nad tekkisid kambriumi ajastul ja surid lõplikult välja permi ajastu lõpus 250 miljonit aastat tagasi. See ürgolend vaatas tähelepanelikult enda ümber ringi, et ellu jääda. Teadlased leidsid fossiili silma olevat nii hästi säilinud, et järeldasid, kuidas miljonite aastatega on silma ehitus väga vähe muutunud.

Kunagi ürgookeanis toimetanud ja end kiskjate eest peita osanud trilobiit võis näha nii mõndagi põnevat. Kuid millise sõnumi võiks see ürgolend saata meile tänapäeva? Ehk oli ta romantilise hingega trilobiit, kes ütleks, et Eesti on kena koht, ja lobiseks siis edasi, kuidas ta avastas siinse looduse võlud juba miljoneid aastaid tagasi ürgookeanis loksudes? Või tahaks ta meid hoiatada kiskjate eest ja paluks silmad lahti hoida? Me ei saa ilmselt kunagi teada, kas ta üldse mõelda oskas. Väike armas trilobiit toimetas siin miljoneid aastaid enne soomeugrilaste tulekut.

Trilobiit ei olnud aga muistsetel aegadel ainus Eesti fänn. Eesti arheoloogid avastasid Saaremaalt Salmest nii 2008. kui ka 2010. aasta kaevamistelt VIII sajandist pärit laevad – vanimad, mis Eestis eales nähtud. Salme leidude abil said teadlased jälile, et viikingiaeg algas ilmselt varem kui seni arvatud. Paistab, et nii ürgolend trilobiit kui ka hirmuäratavad ja võib-olla natuke armsad viikingid rohkem kui tuhat aastat tagasi on Eestit pidanud väga vingeks kohaks. Viikingitele lõppes Saaremaal käik kehvasti, sest miks muidu leiti nende säilmed laevmatustena.

Trilobiidil läks viikingitest paremini. Keegi teda nahka ei pistnud ja ta sai surra loomulikku surma. Võib-olla aitas tal ellu jääda tema tähelepanelik ja uuriv silm, mis jälgis ettevaatlikult ümbrust. Viikingid oma uhkete laevade ja hõisetega ei suutnud ega ilmselt ka tahtnud jääda Saaremaa rannikul nii märkamatuks kui pisike vaikides teraselt maailma jõllitav trilobiit Põhjarannikul.

Aeg sprindib aga edasi. Ühe päeva või vähem kui nädalaga on kokku kukkunud sõjajärgse Euroopa rohkem kui pool sajandit kestnud turvatunne, aga õnneks mitte veel kogu Euroopa turvalisus. Paljude eurooplaste ja ameeriklaste nägemine muutus Ukraina sõja sündmuste taustal selgemaks. Kui tõlkida see n-ö ürgaja keelde, siis kogu Euroopa trilobiidid on oma silmad avanud ja näevad nüüd kiskjaid nende täies hiilguses. Kiskjad ei saa end enam peita ürgookeanis kaljunuki taha ega süütut nägu teha. Nad on nüüd teinud oma verised lõuad kõigile nähtavaks.

Eesti rahvas on Ukrainas toimuva Venemaa agressiooni ajal hoidnud kokku ja aidanud ukrainlasi nende raskeimal tunnil. Väikesed Tallinna algkoolitüdrukud müüsid sõja esimestel päevadel tänaval möödujatele ema küpsetatud vahvleid ja termosest piparmünditeed, et koguda Ukraina jaoks annetusi. Väikesed Tartu poisid ostsid oma taskuraha eest Ukraina inimestele toiduabi. Eesti inimesed on autode ja bussidega Poola piirilt põgenikke, nii inimesi kui ka nende lemmikloomi, sõjakoleduste eest turvalisse kohta toonud. Eesti ettevõtted on pakkinud kokku humanitaarabiga täidetud kiirabiautosid, rekasid ja busse. Korraldatakse väsimatult kontserte, etendusi ja korjandusi, paljud töötavad ööpäev läbi vabatahtlikena sõjapõgenike vastuvõtukeskustes.

Need katsumused on andnud Eesti ühiskonnale võimaluse oma eneseusk ja enesekindlus üles äratada. Ka ukrainlaste vaprusest ja väärikusest on palju õppida. Oleme väikerahvana juba praegu näidanud, et meil on süda õige koha peal ja oskame raskel ajal kokku hoida. Tasub pingutada, et see väärikas ja südamlik käitumine jätkuks nii üksteise kui ka Ukraina sõjapõgenike suhtes.

Eestis on elatud 530 miljonit aastat. Eesti ei ole enam üksi. Oleme NATOs ja ELis. Kui oleme vaprad ja üksteisele truud nagu viikingid ning hoiame ettevaatlikult silmad lahti nagu trilobiidid, siis oleme kaitstud ka edaspidi.