Sõja kasulik pool

Iga sõjapäev Ukrainas pärsib Venemaa võimet kiirendada globaalset soojenemist.

KAAREL TARAND

Esmaspäeval juhtus Moskva lähistel järgmine lugu. Üks küllap rindele­minekuks valmistuv 64aastane kasakas Petuhhov sooritas väljaõppelaagris harjutust, kus peab kasakamõõgaga postamendil seisvalt plastikpudelilt kaela nii maha lööma, et pudel ise püsti jääb. Kasaka hoop oli aga sedavõrd jõuline ja meisterlik, et raius sama saabli­tõmbega keskelt pooleks ka kasaka selja taga harjutuse sooritamist jälginud ataman Kapitonovi, kellel jääb nüüd küll sõtta minemata. Uudis ise pärineb Venemaa ametlikust kanalist RIA Novosti ja on järelikult tõsi ning ilmestab ühtlasi hästi üht maailmas domineerivat kujutlus­pilti Venemaast. Selle kohaselt on tegu imedemaaga, mis kubiseb lollusest ja absurdist ning mida iial seal ette võetakse, lõpeb see läbikukkumise või soovitule vastupidise tulemusega. See vaateviis on mullegi sümpaatne ning sellele leiab tuge ka kirjandusest Gogolist tänapäevani.

Teisel pildil on Venemaa kõik­võimas ja hirmuäratav terrorist, keda peab kartma ja kelle kuritegude vastu valmistuma, kuid keda võita ei ole võimalik. Seda usku ei ole suutnud kõigutada ka igapäevased uudised Ukraina rindelt. Nimelt olevat asi selles, et Venemaa on piiramatute loodusressurssidega maa ja kuna kõigil teistel on neid ressursse ellujäämiseks vältimatult vaja, siis ripuvad nad ka Moskva lõa otsas. Mõistagi on see pilt esimesest märksa elu­kaugem ja isegi kui mõni riik on viimastel kümnenditel ajutiselt mõnest Venemaa toor­ainest suurde sõltuvusse sattunud (moes on siin näpuga näidata Saksamaa peale), ei ole sel teel tulevikku, sest globaalse kliimamuutuse vastu ei aita isegi Kremli posimine.

40 aastat Venemaad uurinud Georgetowni ülikooli professor Thane Gustafson avaldas läinud sügisel raamatu „Klimat“1, kus ta ei ole küll Venemaa suurpealetungi Ukrainale ette näinud, mistõttu ei pea mõni tema järeldus enam täielikult paika, kuid pigem on sõjalised liigutused ennustatavat allakäigutrendi kiirendanud, mitte pööranud. Gustafson2 analüüsib tooraine kaupa Venemaa majanduse põhilisi tuluallikaid, majanduspoliitiliste programmide kujunemist ja elluviimist ning majandussektorite omavahelist võitlust keskvõimult tähele­panu ja eeliste saamise nimel.

Siberis igikeltsa sulamise tõttu tekkinud Batagaika kraater on maailma suurim ja see kasvab jätkuvalt.

Jamali Neenetsi autonoomne ringkond

Põhijäreldusena aastaks 2050, mis on kindlasti juba Putini-järgne aeg, tõdeb Gustafson, et Venemaa on maailmas üks suuremaid kliimamuutuse põhjustajaid ning ka suuremaid ohvreid. Kuna kiirtulu vajadus ahvatleb investeerima hääbuvasse ressursisektorisse, jäävad seal ära keskkonnamuutustega kohanemiseks vajalikud investeeringud ning majanduse struktuursed reformid. Meeletult eelarveraha neelav sõda ning Venemaa eemaldamine rahvusvahelisest finants- ja kaubandussüsteemist ainult kiirendavad Venemaa kuigi lonkava, ent siiski ülesehituselt sotsiaalriigi kokkukukkumist.

Viiest Venemaa arengut suunavast tegurist kolm on välised ega ole Moskva kontrolli all. Kliimamuutused vähendavad aasta-aastalt Venemaa eksporditulu ja seda hoolimata nafta ja gaasi hinnast, sest suurem osa maailma suurtest majandusjõududest teeb kõik, et esmalt nafta ning seejärel ka gaas läheksid sama teed kivisöega, mis on sajandi keskpaigaks kindlalt maailmamajandusest välja arvatud. Venemaal, erinevalt arenenud ja mitmekülgsetest majandustest, ei ole kütusemüügis kaotatud eksporditulu kompenseerimiseks ühtki asendust. Sealhulgas ei suudaks naftamüügi auku katta ka kasvav toru- ja vedelgaasi müük, kui sellele turg leitaks. Eksporditulu kahanemisel on halvav mõju nii riigieelarvele kui ka naftasektori ettevõtetele, sest aina suurema osa müügitulust peab tootmise elushoidmiseks taas investeerima, mistõttu jääb aina vähem vabaks nii maksude kui ka kasumi kujul. Nagu öeldud, kujundavad selle arengutee jõud ja otsused USAs, ELis, Hiinas, Indias ja mujal – ja Venemaa seda ise mõjutada ei saa.

Kaks ülejäänud Venemaa majandusliku hävingu põhjustajat ei tegutse maailmaturgudel, vaid suurriigi enda hiiglaslikul territooriumil. Need on tuli ja vesi. Esiteks tõuseb keskmine temperatuur Venemaal ja eriti selle arktilistel aladel kiiremini kui maailmas keskmiselt. Kaks kolmandikku Venemaa pinnast on külmunud. Kliimamuutus on aga pannud igikeltsa aina kiiremini sulama ning kuigi seni külmunud aladel elab kõigest 7% Venemaa elanikest, asub valdav osa seni tulusast toorainest just seal. Mis on majanduslikult võimalik külmunud maal, ei ole seda sulanud pinnal, kus ei püsi taristu ega pind isegi. Külmunud maa asemele tekib kiirenevas tempos madalaid veekogusid, maailmamere veetaseme tõus aga ähvardab arktilisi rannikuid. Kui peaks realiseeruma mingigi osa põhja meretee utoopiast, jääb Venemaa põhjarannik elukõlbulikust sisemaast lahutatuks, sest maismaaühendusi sinna ei ole enam võimalik rajada isegi stalinlikke meetodeid kasutades.

Teiseks ei tähenda kõrgemate põhja­laiuste soojenemine, et samas tempos saaks sammuda põhja poole efektiivne põllumajandus, mis on suudetud käima panna Venemaa Euroopa-osa lõunapoolsetes kubermangudes. Vastupidi, põhja pool sulanud keltsas ei kasva endiselt midagi, kuid seni viljakad lõunapoolsed alad kõrbestuvad või lihtsalt põlevad põuas. Põhjas ja lõunas elavate Venemaa elanike vahetud hädad kokkupuutest kliimamuutustega ei tekita siiski tõsist survet riigi poliitikakujundusele, sest neid on alla viiendiku riigi elanikkonnast ning üldine keskkonna- ja kliimateadlikkus on Venemaal niikuinii lootusetult viletsas seisus.

Seesugune oli teadmine enne 24. veebruaril alanud suurrünnakut Ukrainale. Sõjaga saavutas Venemaa kiiresti selle, et vähemasti pool maailmamajandusest (lääneriigid ja nende demokraatlikud liitlasmaad mujal) plaanib Venemaa tooraine kasutamisest kiirkorras vabaneda. Sõda ja sanktsioonid löövad Venemaa majandusmudelisse ja seega ka riigieelarvesse paikamatu topelt­augu. Kui meie, õiglaste poolel kostab alatihti nurinat, et sanktsioonid ei ole piisavad ning endiselt kasseerib Venemaa sisse miljardeid naftadollareid, siis näitab see nurin strateegilise kannatlikkuse puudumist, mitte arusaamist.

Venemaa tipus on tõde tumedast tulevikust hästi teada, nagu kinnitavad finantsmaailmas üldiselt respekteeritud ning proffideks peetavate Venemaa keskpanga juhtide sõjaaegsed avaldused ning info keskpanga ametlikus bülletäänis. Panga majandusprognooside juht Aleksei Morozov kasutab seal Venemaa majanduse tulevikku ennustades selliseid väljendeid nagu „deindustrialiseerumine“ (tööstuse toimimisvõimetuks muutumine) ja „tehnoloogiline regress“, mis juhtub sõltumata sellest, kuidas keskpank püüab oma vahenditega majandust aidata. Kunagine Putini majandusnõunik German Gref teatas Peterburi majandusfoorumil, et Venemaa majandusel pole võimalik mullusele tasemele tagasi jõuda ka kümne aastaga. Kokku tähendavad kliimamuutus ja sõda Venemaa majandusele ainult negatiivsete tagajärgedega „struktuurset transformatsiooni“, nagu on seda defineerinud keskpanga juht Elvira Nabiullina.

Nii jõle kui seda ka ei ole öelda, on Venemaa alustatud sõda globaalse kliima­poliitika õnnestumise seisukohalt kasulik. Esiteks väheneb Venemaa hiiglaslik panus kasvuhoonegaaside atmosfääri paiskamisse, aga ka kõigi teiste maade ja rahvaste võime sedasama kurja teha, sest kahjulikku põletusainet on vähem saadaval ning see on liiga kallis. Teiseks kahandavad igapäevased sõja­kulud Venemaa võimet nafta- ja gaasi­ärisse investeerida, mistõttu kasvab lootus, et seni seisnud maardlad avamata jäävadki. Kolmandaks kaotab Venemaa täielikult oma niigi nigela võime oma majandus ümber kujundada, et olla ka tulevikus tugevale majandusele toetudes agressiivne ja sõjaliselt võimas tegija globaalsel areenil. Neljandaks, Venemaa tähtsus üleilmse kliimapoliitika kujundamisel piseneb. See tähendab, et sealsed tagurlased ei saa endise diplomaatilise jõuga rahvusvaheliste kokkulepete sündi ja radikaalsust mõjutada. Ja lõpuks, Arktika vallutamise plaanide hääbumine rahapuudusel hoiab ära ka teiste riikide ja erasektori seiklejate tuulde lendama määratud investeeringud maailmakaubanduse ümber­kujundamisse. Viimases punktis on ka Eestil veel võimalus nimega Rail Baltic.

1 Thane Gustafson, „Klimat. Russia in the Age of Climate Change“. Harvard University Press, 2021.

2 Tänuväärselt hakkas Gustafson kevadel ka blogi pidama, mille väärtuslikke sissevaateid tasub igal Venemaa-huvilisel lugeda. Vt thanegustafson.substack.com

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht