Soome triivib kaugusse

Kui silda üle lahe kiiresti remontima ei hakata, variseb see kokku.

KAAREL TARAND

Tasapisi hakkab Eesti oma viimasest naabrist ilma jääma. Ilma heanaaberlikkuse mõttes, ilma naabrist, kellega ei vahetata vaid formaalseid viisakusi ametlikel ja kohustuslikel sündmustel, vaid käiakse läbi vabal ajal ja vabast tahtest, perekondlikult ja ühiste erahuvide, näiteks harrastuste tõttu. Kuigi mõne poolutoopilise ettevõtmise eestkõnelejad usuvad, et Soome laht on jäänud kitsamaks kui kunagi varem (tuleb teha merealune tunnel Tallinna ja Helsingi vahele), ning juba Jannseni ajal välja hõigatud kultuurisild on väidetavalt aina laiem ja püsivam, on tegelikkus vastupidine. Soome on Eestist kaugemal kui 20 või 40 aastat tagasi. Kõledaks on muutunud olud Soome lahe varisemisohus sillal ning see ei muutu ka siis, kui ostu- ja muud turistid jälle massiliselt Eestisse parvetama hakkaksid.

Võimalik, et igakülgne erisuhe hõimu­rahvaste ja nende riikide vahel on alati olnud meie haritlaskonna väikese osa illusioon, soovmõtlemine, mis sai toitu kultuurisuhete domineerimisest kõige muu üle. Muid, näiteks majandussuhteid või migratsiooni eelmise sajandi lõpuaastateni lihtsalt ei olnud. Nüüd on see kujutelm kildudeks maas, vana kooli Soome-sõprade mõju valitsuskoalitsioonide poliitilistele otsustele või strateegilistele valikutele välispoliitikas kahanenud olematuks. Eestis ei mõisteta Soomet, nii ei tohiks kedagi üllatada, et mittemõistmine on vastastikune.

4. veebruaril aastal 2000 ilmus Eesti Päevalehes artikkel pealkirjaga „Aho ja Halonen Eestiga sõbrad“, mille avalõigus selgitatakse: „Soome presidendiks pürgiva Tarja Haloneni ja Esko Aho sidemed Eesti ja siinsete poliitikutega ulatuvad 1990. aastate algusesse ning ühtlasi on mõlemal olnud Eestiga isiklikke inimlikke kontakte.“ On kujuteldamatu, et aastal 2024, mil soomlased endale järgmist presidenti valivad, võiks midagi samatoonilist ilmuda. Kui just vana Esko Ahot, kelle kandidatuuri üle 2018. aasta valimiste järel pisut spekuleeriti, tolmust puhtaks ei klopita.

Kuid isegi juhul, kui Soome riiki valitaks juhtima Eesti sõber, ei piisa sellest sõprussuhte taastamiseks, sest suhtel peab olema ka teine pool, kuid pole ühtki märki, et Eesti poliitikkond, kes osaleb lähiajal järgmise Eesti presidendi väljasõelumisel, ühegi kandidaadi (teatavasti selguvad nood alles paar päeva enne otsustamist) isiklikke suhteid Soomega ja valmisolekut kahe riigi erisuhet arendada millekski nimetamisväärseks peaks.

Poliitiliselt on Soome Eesti võimu silmis tühistumas või liigitumas vastaste, erimeelsete kategooriasse, nende hulka, kes takistavad suure Balti asja ajamist ja õõnestavad meie eduvõimalusi koos tõeliste liitlastega (nagu USA) peetavates leppimatutes kaitselahingutes Euroopa idavallil. Ja nii ei jäägi meile enam ühtki naabrit. Venemaa kui vaenlasega me põhimõtteliselt ei suhtle, Rootsiga ei oska ega suuda suhelda, Soomega ei taha ning lätlased … miks peaksid nemadki meid armastama, kui me argitasandil neile iga päev oma kultuurilist ja majanduslikku üleolekut nina alla hõõrume.

Eestlased Soomes – kaitsta või vabaks lasta? Eestlaste jaanipidu Riihimäel aastal 2016.

Teet Malsroos / Õhtuleht / Scanpix

Kui Soome positiivne hõlmamine ei huvita juhte, siis miks peaks see huvitama laiemaid rahvahulki, kes lähevad üldjuhul ja eriti enne iga tasandi valimisi kergesti kaasa erakondade ja poliitikute pakutud teemapüstitusega? Ei huvitagi, nagu kinnitab fakt, et soomlaste paremaks mõistmiseks üliväärt raamat, varakevadel eesti keelde tõlgitud Juha Hurme „Neem“ (loe lähemalt lk 4-5) pole raamatupoodide müügiedetabelitesse mahtunud. Negatiivses mõttes huvi on, nagu tõestas mõne nädala eest peaminister Kaja Kallas, valides suhtlusviisiks Soome kolleegiga avaliku süüdistuskirja Soome suurimas ajalehes Helsingin Sanomat.

Arvasin poolteist aastat tagasi, et toonase siseministri Mart Helme solvangud üle lahe jäävad pikaks ajaks Eesti rekordiks naabrussuhte kahjustamisel, kuid Kaja Kallas suutis ületada veel kõrgemale seatud lati. Tema nimelt ei solvanud Soomet juhusliku purtsatusena, see oli teadlik, kalkuleeritud ja nõustatud valik. Asjatundmatu muidugi ka, sest välissuhte kasutamine mingil sisepoliitilisel eesmärgil ehk valijahäälte tagaajamisel tähendab erakondliku kasu eelistamist riigi kasule ise aru saamata, milliseid lõkse enda jaoks ja tegelike oponentide kasuks nii üles seatakse.

Välisministeeriumi veterandiplomaatide kohus oleks olnud peaministrile ja tema kolleegidele valitsuses, kelle välispoliitiline mälu sajandivahetusse ei ulatu, tungivalt selgitada, kui laetud ja tundlik on olnud alles hiljaaegu nn humanitaarküsimuste teema. Ka ajal, mil Eestist juba oli saanud Euroopa Liidu ja NATO liige, ei möödunud päeva ega rahvusvahelist sündmust, mil Venemaa poleks päevakorda võtnud oma välismaal, eeskätt Balti riikides ning nende hulgas eriti Eestis ja Lätis alaliselt elavate kodanike ja ka kodakondsuseta rahvuskaaslaste diskrimineerimise teemat.

Kui palju pidi Eesti vaeva nägema tõestamaks, et pole kaamel, et Eestis ei piirata ebaseaduslikult Nõukogude Liidu pärandvarana Eestisse jäänud immigrantide õigusi, liikumisvabadust, sotsiaalseid tagatisi! Kui pahased ja solvunud olime, kui mõni Euroopa, sealhulgas ka Soome poliitik või muu arvamusliider meie positsiooni ja otsuseid lõpuni ei paistnud mõistvat! Kuidas pingutasime, et otse kurjuse kehastuseks saanud OSCE vähemusrahvuste ülemvoliniku Max van der Stoeli „kahjurluse“ tagajärgi rahvusvahelisel areenil minimeerida! Võõrriigi, olgu või sõbraliku siseasjadesse sekkumine tekitab alati probleeme ja vastuseisu, mitte heakskiitu. Miks siis nüüd arvata, et Soome valitsus eesotsas peaministriga hakkab riigi peamises ajalehes madalstiilis häbistamise peale oma kodanike huvidele ja kaitsele eelistama ühe üsna tülika immigrandirühma omi?

Immigrante ei armastata palavalt üheski Euroopa riigis. Isegi rahvana maailma armastusväärseimad, töökaimad ning enim süütult kannatanud eestlased ei ole siin erand, nagu kinnitab sõja ja terrori eest Rootsi või Inglismaale pääsenute aastakümnete kogemus. Siseringi ei pääse ja võõraks sa jääd, kui tahes laitmatult oled ka omandanud uue kodumaa keele ja kombed. Soome poolt vaadates Eestist saabunud uusimmigrantide hordi soov kultuuriliselt sulanduda on pealegi kaugel laitmatust.

Eesti registrimärgiga autod juhivad Helsingis aastaid välismaalaste parkimistrahvide edetabelit. Keskmiselt kirjutatakse Soome pealinnas Eesti autodele välja üle 10 000 parkimistrahvi aastas, millest suvatsesid autoomanikud paar aastat tagasi ära maksta alla viiendiku. Kuigi väidetavalt on maksedistsipliin hakanud pisut paranema, jätkavad eestlased konkurentsitult esikohal. Kaja Kallase avaliku kirja kommentaatorid lehesabas osutavad korduvalt, et need koduigatsuse ja humanitaarkriisi käes vaevlevad Eesti ehitustöölised ja muude alade jõrmid mehed torkasid pandeemia keeluaja kaubanduses ja teeninduses silma maskikohustuse kärarikka ja ülbe ignoreerimisega. Sekka uudisnupud Soome valitsuse keeldude tõttu oma kodus lapsi karjatava naise embuseta jäänud Kalevipoegade katsetest soome meestelt naine üle lüüa või ka kehv maksudistsipliin ning kujunebki õigustatult negatiivne üldpilt. Eestist tulnud inimene Soomes on immigrant ja võõrtööline nagu iga teinegi. Ja Soome valitsus peabki kuulama oma kodanike häält ja põhjendatud nõudmisi, mitte naabermaa peaministri arusaamatut ning sobimatult semutsevas registris postitust.

Peaministri ainsaks õigustuseks võiks olla see, et Eesti vahetuvad võimud on juba aastaid ametliku poliitikana fikseeritud eksiarvamusel, nagu peaks välismaale elama ja töötama, aga miks ka mitte ümber rahvustuma kolinud Eesti elanikke esindama, kaitsma ja rahvuskaaslaste programmide toel eestlaseks jääda aitama. Kas või jõuga. Kui see sihitu poliitika hüljata, siis ei pea valitsus tulevikus seisma ka vastiku valiku ees, kas eelistada kodumaal elavate kodanike huvisid, milleks on heanaaberlik ja soovitavalt lausa hõimuvendlusest kantud erisuhe Soomega ning süvakoostöö muude Põhjamaadega ja selle kaudu rahvusliku julgeoleku kindlustamine, või kahjustada neid huvisid kodumaalt lahkunud vähemuse kaitseks naabrite siseasjadesse sekkumisega. Soome osas peaks aga kiiresti tagasi tulema mõistmine, et Eesti ei ole korter mõnes Lasnamäe korteriühistus, kus naabrite sünnipäevadel ei käida, vaid eelistatakse neile lärmi pärast politsei kutsuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht