Sulatõsi

MARGUS OTT

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tõde peetakse väärtuslikuks. Aga veelgi väärtuslikum on järele uurida, kui palju mingi tõde väärt on. On väheväärtuslikke tõdesid. Väide, et „mu arvuti on musta värvi“, on küll tõsi, aga see on ebaoluline, tühine, see ei lähe korda, sellega pole enamikus olukordades midagi peale hakata. Ja on ka väärtuslikke valesid. Väide „vaim käskis mul joomine maha jätta“ on vale, aga kui inimene jätabki joomise maha, nii et tema elu ja tervis paranevad, siis võib ütelda, et ta tegi valedelt eeldustelt õigeid järeldusi ning et see vale oli väärtuslik.

Tõde arvatakse vajavat oma alusena temast väljapoole jäävat absoluuti. See aitavat päästa tõe suhtelisuse eest. Ent sellega paisatakse see veelgi sügavamasse suhtelisusse. Sest kellegi postuleeritud tõde ilmneb täiesti meelevaldse ja suvalisena. Ta võib küll vanduda maa ja taeva nimel, nimetada oma tagatistena kõiki jumalaid ja pühakuid, taeva- ja põrguvägesid, aga miks see kedagi veenma peaks. See on lihtsalt üks arvamus teiste seas. Ja sealjuures veel väga ebameeldiv arvamus, sest kui muidu saab inimestega normaalselt rääkida ja arutada, siis juhul kui keegi on mingi absoluutseks väidetud tõe endale pähe võtnud, siis on ta harilikult nii põikpäine ja paindumatu, et temaga on väga raske mõistlikku juttu ajada.

Tõde arvatakse vajavat oma alusena temast väljapoole jäävat absoluuti.

Kui ta veenab, siis kindlasti mitte oma jutuga, aga ta võib veenda oma tegudega. Nii mõnigi on saanud absoluutse tõe ideest sellist innustust, et teeb häid tegusid, aitab teisi inimesi ja olendeid ning on ka enda vastu heatahtlik. Ta võib isegi nii kaugele minna, et vaikida oma säärasest absoluudi-ideest, sest eks see absoluut näeb ju „varjatussegi“. Või kui ta kellelegi sellest pihtima peaks, siis saaks too ütelda, et see on taas juhtum, kus valedelt eeldustelt on tehtud õigeid järeldusi.

Eetika puhul võibki olla parem lähtuda valedelt eeldustelt. Sest kui lähtuda „õigelt“ eelduselt, et on vaja teisi olendeid aidata ja enda vastu heatahtlik olla, siis see on kalkuleeriv, rehkendav hoiak, mis ei toimi niimoodi täiesti puhtast südamest, vaid „sellepärast et“. Käitumisel on mingi alus, midagi väljaspoolset. Ja see on väär. Ja see võib olla isegi väärem kui põhjenduse omistamine „absoluudile“, sest kinni jääb enda taju – kujutluse ja mõtte kujudesse ning eeskätt omaenda isikusse.

Ometi ei võta see ära asjaolu, et absoluudiga oma heade tegude põhjendamine on ekslik, väär (ja et sellega oma halbade tegude õigustamine naeruväärne). Ja on pikematagi selge, et sellelt ekslikult eelduselt saab teha ka ekslikke järeldusi. Teha tolle „absoluudi“ nimel kurja.

See aga toobki tagasi selle juurde, et peamine pole mitte tõde ja väärus kui sellised, vaid nende kummagi väärtus. Võime tuvastada ja sõnastada ideid ja väiteid ning kaaluda nende väärtust. Mõni on tühine: näiteks mu arvuti värvus. Mõni on olulisem: kui ma ütlen, et mu kallimal on pruunid silmad, siis ma ei ütle pelgalt seda, et N. N-i silmad on pruuni värvi.

Siit saab veel edasi minna. Mis tahes tuvastatav ja sõnastatav idee või väide jääb väheväärtuslikuks. Sellega, et ma teda sõnastan või mõtlen, ma juba muudan ta millekski tahkeks, eraldan maailmast ning hakkan maailma temale allutama. See ei saa olla kõrgeim väärtus. See siin kirjutatu ei ole kõrgeim väärtus.

Kõrgeim väärtus on sulatõsi. Tõde, mis on nii sulandunud, et ei tardu välja ei ütteks ega isegi mõtteks. Selline tõde on magus.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht