Surnud, paariks loe!

Kuidas rahastada tervishoidu, kui valitsus ei taha ja parlament ei saa?

KAAREL TARAND

Märtsist saadik jagunevad elutee lõpule jõudnud inimesed kaheks: on riikliku tähtsusega surnud ja siis need ülejäänud. Esimestele langeb osaks kestev avalik tähelepanu. Eliitsurnute hulka ööpäeva jooksul lisandunud hinged pääsevad hommikusse valitsuse ametlikku teadaandesse ja nende nimetamine kuulub lahutamatult portaalide esiuudisesse. Peaaegu sama lugu on viirusnakkusega haiglaravile jõudnutega, kellest suur osa terveneb paari nädalaga ning saab oma usukannatajalugu jagada meedia uutes püsirubriikides nagu „Minu imeline tervenemine“, „Koroonakogemus“ või „Elu muutev tõbi“.

Ammu ei vaevu keegi küsima, kas praegusel kujul koroonastatistika kogumine ja eriti avaldamine täidab ka mingit eesmärki. Kas neil arvudel ja jadadel on mingi tähendus ja uudisväärtus? Lihtsalt mõõdetakse ja loetakse kokku. Meedia seisukohalt on tegu toreda meelelahutusliku tootega, mille kestlikkuse kindlustab valitsus oma igapäevase panusega. Võiks eeldada, et valitsuse otsuse taga pidevalt viirusega seotud andmeid avaldada on mingid kaalukad põhjendused. Neid aga ei ole avaldatud, ehkki kriisiaegse kommunikatsiooni kriitikud on kevadest saadik osutanud valitsuse sõnumite heitlikkusele, ebajärjekindlusele ja selle tagajärjel nende usaldusväärsuse kahanemisele.

Võib-olla just seetõttu hoiabki valitsus nii kramplikult kinni neist mõnest arvnäitajast, et oleks mingigi tõendusmaterjal strateegia olemasolule viitavast sõnumiseade järjepidevusest. Asjatundjaid sellega ei peta. Nagu endine terviseametnik Martin Kadai hiljaaegu Delfile ütles: „Olen ka ise lootnud, et riigil on olemas suur plaan. [—] Praegu, tundub mulle, tehakse paraku otsuseid jooksvalt, mis võib tähendada, et ettevalmistatud plaani ei ole.“ Äkki siiski on, näiteks salastatud kommunikatsiooniplaan „Memento mori“, mille mõjul peaks rahvas asuma meeleparanduse teele, heitma kõrvale kõlvatud mõtted, loobuma edevusest ja meelelahutusest ning pühendama kõik oma vabad hetked lähenevaks surmaks valmistumisele, muutuma mugavalt valitsetavaks allaheitlikus teadmises, et arst ei pruugi kohale jõuda, surma aga jõuab alati. Aga sel juhul: miks ei dekoreeri pressikonverentsidel lauda surma kõikvõimsust sümboliseerivad inimkolbad?

Viirusega nakatunute andmete avaldamine ei anna kasulikke teadmisi, aga selle taga kumab suurema probleemina – ja mitte ainult Eestis – algandmete vähene usaldusväärsus. Suvel, kui koroona ajutiselt taandus, tegi terviseamet kevadistesse andmetesse parandusi, mistõttu kahanes märtrite arv. Nende koguhulk aasta kõigi surmade arvestuses on niikuinii tühine ja ulatub hea õnne korral ehk protsendini kõigist surmapõhjustest. 2019. aastal andsid kaks suuremat surmapõhjuste rühma ehk vereringeelundite haigused (7658 inimest) ning kasvajad (3900) kokku 75% kõigist surmajuhtudest. Kolmandana järgnes kõige välditavamate ehk väliste põhjuste, õnnetusjuhtumite, mürgistuste ja traumade rühm (769) viie protsendiga.

Väärib märkimist, et aastane surmajuhtude üldarv püsib Eestis stabiilsena ja tänavune suremus jookseb kenasti viimase viie aasta keskmise kursil (joonis 1). Ka üle kontinendi suremuse jälgimisega tegelev keskus Euromomo^* kinnitab, et Eestis ei ole tänavu liig­suremust (arvestuslikult ootuspärasest rohkem surmajuhtumeid) esinenud. Tähendab, mitte isikuti, aga statistiliselt sureksid need, kes surema peavad, ennustatud arvul niikuinii, olgu maal koroona või mitte. Sama kehtib kõigi Põhjamaade kohta, mis võib eriti Rootsi puhul mõnesid üllatada, aga mis seletab hästi rootslaste seni üsna rahulikku suhtumist suremusnäitajasse. Lõuna- ja Lääne-Euroopa pilt on hoopis kurvem, mis võiks edaspidi anda mõtlemisainet neile, kes tahavad kaardil ohtlike ja ohutute tsoonide vahele piire tõmmata.

Kaudse vastuse kahtlusele, kas koroonasse surnud ikka üldse on koroonasse surnud, annab regionaalhaigla kodulehe COVID-19 raviinfo, kus öeldakse: „Osakondadesse paigutatakse laboratoorselt kinnitatud COVID-19 diagnoosiga patsiendid, kes vajavad kaasuvatest haigustest lähtuvalt kõrgema etapi haiglaravi.“ Nagu teada, ei ole tõhusat uue viiruse vastast ravimit olemas ja haiglasse satuvad põhiliselt nakatunud, kellel on juba rida muid haigusi. Vaidluse koht on, kas varasemate haiguste peale laskunud koroona saab põhihaiguse staatuse ja kõik muud nihkuvad kaasuva haiguse kategooriasse või peaks olema vastupidi.

Kas põhihaigus (definitsiooni järgi kõige enne avaldunud, hiljem tekkinute suhtes domineeriv haigus), mille leevendamiseks ja kontrollimiseks on olemas ravivahendid ja -meetodid, saab muutuda kaasuvaks haiguseks (lisandunud ja surma soodustav haigus) pelgalt seetõttu, et üks riiakas ja häälekas uustulnuk järjekorras jultunult ette trügib? Selge, et paljud krooniliselt põdejad ilma uue viiruse võimendava mõjuta haiglasse ei jõuaks ega põhjustaks meditsiini­süsteemi kriisi. Ana­loogia põhjal peab tõdema, et see viirus on kutsunud esile nähtavad sümptomid, koroona näol on aga tegu kaasuva haigusega, mis on krooniliselt haige meditsiinisüsteemi põhihaigust lihtsalt võimendanud. Kas ta meditsiinisüsteemi tervikuna ka tappa jaksab, on veel vara ütelda, kuid tuvastatav mõju süsteemi elukvaliteedile ja tervena elatud elu­aastatele on juba olemas.

Meditsiinisüsteemi kriis ei alanud eile ega märtsis, selle kroonilised haigused on aastaid teada. Paraku ei ole aga isegi COVID-19 suutnud panna otsustajaid astuma kiireid, vältimatuid ja pikaajalise mõjuga samme süsteemi räsiva põhi­haiguse raviks, kuigi ravitav see on. Nagu meedikud ise kinnitavad, on meil taristut, maju ja aparaate piisavalt, inimesi mitte. Selle põhjuseks on rahapuudus, mille leevendamisega tegeles mingigi tõhususega viimati vastutava ministrina Jevgeni Ossinovski. Praegune minister Tanel Kiik püüab ka, kuid seni üsna edutult, sest valitsuses on ta tüütu vähemuse esindaja. Endiselt on tervishoiusüsteemis puudu kuni neli tuhat inimest ja kui soovime tulevikus saada teenuseid Põhjamaade tasemel, siis küllap rohkemgi.

Ostujõu pariteeti arvesse võttes kulutame Eestis inimese kohta tervishoiule Soomest 1,5 korda, Rootsist ja Taanist üle 2 korra ning Norrast ja Saksamaast ­ 2,5 korda vähem. Ennekõike olemegi nöörinud inimesi, kes ei ole aga kurvastuseks astunud oma kutse-eetikast ettekäändeid ammutades piisavalt mõjuvaid samme olukorra muutmiseks. Arvnäitajaid, mida kasutada võitluses oma huvide kaitseks, vedeleb ju kuhjas maas. Kui soovida Euroopa keskmisel või Põhjamaade tasemel raviteenust, peaks haigekassa eelarve püsituludeks lisama praeguste kaitse­kulude kahe protsendi jagu kahekordselt (joonis 2). Meedikutel tasuks eeskuju võtta teadlastest, kelle pikaajaline mõjutusplaan praeguseks on tulemuseni viinud ja soovitud miinimum protsendina SKTst järgmiseks aastaks käes.

Arstid, õed ja muud meditsiinitöötajad ei ole aga oma huvide eest marssinud ega jõudnud streigiähvarduseni, kuigi põhjust on. Julm on küsimust nii püstitada, aga lahjemal kujul ei pruugi sõnum kohale jõuda. Seetõttu soovitan ausalt öeldagi, et iga praegune ohver hoiab ära suurusjärgu jagu suurema kahju tulevikus. Ja vastupidi, kui praegu panna kogu ressurss (eeskätt inimesed) mängu üksikute ajutiseks päästmiseks, ei ole kümne aasta pärast suurtes konserveeritud haiglakompleksides enam ühtki ravijat. Kui see tundub liiga radikaalse sammuna, võib alustada ka kõigi tervishoiuasutuste kodulehtedel oma kasulike arvnäitajate avaldamisest, et kodanikud teaksid süsteemist puudu olevate või ka lihtsalt üle koormatud arstide ja õdede arvu, töötatud ületunde, aastatega kumuleeruvat personali puudujääki, igapäevaseid väljalangejaid. Küllap õige pea meediagi neid tarvitama õpib ning aitab meditsiinisüsteemi elujõust kujundada näiteks valimiste põhiküsimuse. Küsimus valitsusele aga on: millised uuringud kinnitavad, et Eesti ettevõtjate ja palgasaajate enamus ei nõustuks praegustes oludes mingil juhul sotsiaalmaksu määra kasvuga?

* www.euromomo.eu/graphs-and-maps