Suure juhi kukutamise kunst

Majanduslikud ja diplomaatilised sanktsioonid on aastakümnetega tõestanud oma kasutust.

KAAREL TARAND

Üks provokaator teeb ühe sõrmenipsu. Tal võtab see aega ehk mõne minuti (alamate eeltööd arvestamata), aga nipsu peale hakkavad hüppama tuhanded ning teevad seda päevade ja nädalate kaupa. Valgevene diktaatoril ei kulunud rohkem kui hetk, et langetada rumal otsus kaaperdada sõjalist jõudu kasutades reisilennuk. Kokkuvõttes lõppes operatsioon ohutult kõigile peale ajakirjaniku, keda püüdma mindi. Võinuks minna hullemini. Nii, nagu mõne aasta eest Ukrainas, kus Malaisiasse teel olnud lennuki kiretu ja „kogemata“ tulistamise tagajärg oli 300 ohvrit, süüdlased on aga aastaid väldanud uurimisest ja kohtupidamisest hoolimata endiselt karistamata.

Nagu ikka sellistel puhkudel käivitub läänemaade pealinnades vilgas tegevus ja hakatakse rahvusvahelise korra rikkujale kehtestama sanktsioone. Igal võimalusel ümber nurga rääkivas Euroopa Liidus nimetatakse neid „piiravateks meetmeteks“ ja seegi kord asus arvutu hulk diplomaate ja poliitikuid pärast intsidenti otsekohe Valgevenet ja tema juhti piirama. Euroopa ühislauas istumine teeb vapraks ka väikeriigid, kelle piiravat tegevust ei märkaks maailmas muidu keegi.

Lätlased läksid seekord eriti hoogu. Eesti on olnud seni pisut vaoshoitum, kuid iga valvevälispoliitik on positsiooni sisse võtnud ja nõuab printsipiaalset käitumist, Valgevene isoleerimist rahvusvahelisest poliitikast ja majandusest. Kodumaiseid populaarsuspunkte saab nii koguda, kuid aastakümnete kogemus kinnitab, et sanktsioonid on rahvusvahelises suhtluses küll populaarne, ent soovitud tagajärgedeta mäng. Läänemaadel saab ühiskond nende abil endale taaskinnitada oma moraalset üleolekut teistsugustest. See on kokkuvõttes kallis ja viljatu ning sanktsioonide ainus õigustus ongi see, et pärast ülemaailmset sõjatabu kehtestamist Teise maailmasõja järel ei ole suurriikidel teiste siseasjadesse sekkumiseks ning režiimide muutmiseks paremaid tööriistu. Tõsi, on ju proovitud, kuid isegi maailma suurima relvajõu juhitud koalitsioon ei suutnud kahekümne aastaga teha Afganistanist lääneliku õiguskorraga rahumeelset riiki.

Sanktsioonidele ei olevat alternatiivi, selgitavad rahvusvaheliste suhete ja diplomaatia asjatundjad, aga juba ammu ei sõnastata sanktsioonide eesmärki ning neist on saanud üsna ohutu rituaal, mille üle sihtmärgid avalikult irvitavad. Teeme midagi, mida alati on tehtud. Nii on kombeks. Pehme saiaga naela seinalöömine võib uhke välja näha, aga õnnestumist pole loota. Ükski sanktsioon ei ole toonud kaasa režiimimuutust, kuid just seda ju sanktsioone kehtestades varjatult loodetakse.

Erialakirjanduses tuuakse välja, et eeskätt majanduslikud sanktsioonid on täielikult oma mõtte kaotanud. Tulemuse saavutamiseks peaks valitsema ülemaailmne üksmeel ÜROs, peaks tekkima olukord „kõik ühe vastu“, mida iial ei juhtu. Alati leidub kuskil keegi, kes sanktsioonidest mööda hiilib ja paariaga kaupa teeb. Nii on alati olnud. Ükski kodusõda näiteks Aafrikas ei ole lõppenud seetõttu, et relvad ja lahingumoon on otsa saanud, ja seda ka riikides, kus teadaolevalt kohalikku relvatööstust ei ole. Isegi Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidirežiimi lõppemist ei saa tõendatult seostada majanduslike sanktsioonide mõjuga. Ka Nõukogude Liitu ei lagundanud majandussanktsioonid. Võimalik, et kui USA ei oleks punasele impeeriumile teravilja müünud, oleks viljakal maal lõpuks hädaga ise õpitud piisavalt vilja kasvatama. Tulemuse andis vaba võidujooks, mitte piirangud.

Viimased aastad on maailmas olnud sanktsiooniküllased, ent saavutatud eesmärke napib.

Allikas: www.globalsanctionsdatabase.com

Või millised eesmärgid on lääneriigid saavutanud aastakümneid rakendatud sanktsioonidega Iraani või Põhja-Korea vastu? Kumbki ei ole oma tuumaprogrammist loobunud. Kahtlemata on need riigid sanktsioonide tõttu majanduslikult kaotanud ning sealne rahvas on vaesem, kui võinuks olla, kuid nende juhid tingimata mitte. Eraviisiliseks rikastumiseks on ka piirangute tingimustes teid ja viise.

Kui mõnel sanktsioonil isegi on majanduslik mõju, siis seda vaid paariks aastaks, sest majandus kui inimeste väljamõeldis on kohanemisvõimeline. Mingist tähtsast importkaubast, näiteks toiduainetest ilmajäämine võib anda riigis uue hoo põllumajandusele ja seni veel kehvale toiduainetööstusele. Üleilmastunud majanduses on aina keerulisem kaitsta juurdepääsu strateegilistele teadmistele ja toorainele. Kas oleks mõeldav, et aastakümneteks keelustataks Hiinast või Iraanist pärit üliõpilaste õppimine vaba maailma ülikoolides näiteks tuumaenergeetika alal? Ei ole. Ja nii nad lähevadki oma teadmistega kodumaale ning astuvad Läänele vastumeelsete diktaatorite ja režiimide teenistusse.

Omapärase õppetunni andis maailmale Venemaa. Seal hakkas pärast 2014. aastal kehtestatud sanktsioone tõepoolest halvemini minema, kuid põhjuseks oli hoopis naftaturu kokkuvarisemine, mis sattus juhtumisi samale ajale. Eesmärk Vladimir Putin kukutada või demokraadiks teha jäi saavutamata, ka Putini isikliku varandusega ei juhtunud midagi. Nagu diktaatoritel kombeks, suunas Putin oma valeotsuste majanduslikud tagajärjed rahva kanda, koorides neilt rubla inflatsiooni kaudu seitsme aastaga seitse nahka, kindlustades samal ajal oma võimupositsiooni. Seega oleks aus öelda, et sanktsioonidega Putini võimult kõrvaldamine on võimatu, ja kasutuid piiranguid suhtluses üldse mitte pruukida. Ehk võtaks rõhutud rahvas sel juhul ise midagi ette? Kui piirangud on kord kehtestatud, on neid aga keeruline tühistada, sest siis peaks ju möönma, et vehiti kasutu tööriistaga ja eesmärki ei saavutatud. Või veel hullem, et piirangute kehtestaja annab järele väärtustes, mahitades nii hoopis kuritegelikke riigijuhte olema veelgi julmem ja moraalitum.

Sanktsioonidel on sihtmärgi seisukohalt niikuinii oma positiivne pool. Sanktsioonid aitavad siseriiklikul propagandal luua vaenlase kuju, kellega leppimatu võitlus põhjendab riigi kehva seisu, õhutab patriotismi, konsolideerib rahva oma tugeva ja meelekindla juhi ümber. Järelikult võiks mõne riigikorra õõnestamiseks kasulikum olla just sanktsioonide kehtestamisest loobumine. Venemaa majandusliku mahajäämuse kasvatamiseks aitab, kui Venemaale tähtsate ekspordiartiklite, eeskätt nafta ja gaasi hind maailmaturul ülepakkumisega alla lüüa. Venemaal jääks tulu saamata, aga Moskva võimul puuduks süüdlane, kellele näpuga näidata – ei saaks märtrit mängida.

Ja veel üks detail. Moraalikõrgustikul kamandades peaks ise olema laitmatu. See pole aga üheski vabas ühiskonnas täiuslikult õnnestunud. Ikka tuleb juhtidel (või reapolitseinikel, nagu USAs) ette eksimusi ja nii on ka oponentide varustuses väide kaksikmoraali kohta, et meile keelate seda, mida ise teete.

Öeldakse, et sanktsioonid on aina täpsemalt sihitud: erinevalt aasta­kümnete­tagusest ajast soovitakse sanktsioonidega kiusata ainult konkreetseid isikuid, juhte ja nende käsilasi, aga mitte nende rõhumise all kannatavaid rahvaid. Kuna on hästi teada, et võimurid tahavad ühtlasi ka rikkad olla ja luksuses elada ning seda leidub ainult Läänes, siis jahitakse nende Läände viidud raha ja vara. Seegi ei ole lihtne, sest rahandus on salatsemise paradiis ning alati leidub lõputult võimalusi kasutada variisikuid, pealegi jookseb elektroonilise raha ajastul ka must raha selle jälitajatest palju kiiremini. Nagu kinnitab Küprose näide, ei suudeta isegi Euroopa Liidu sees kokku leppida, keda ja kuidas kiusata.

Kui sanktsioonidel ei ole mõju ja eesmärk jääb saavutamata, diktaatorid meelt ei paranda ja režiimid ei vahetu, siis miks neid ikka üldse kehtestatakse? On see tegevus tegevuse pärast, iidne kombetalitus, millest ei raatsi loobuda? Diktaatorist vabastab ainult diktaatori surm. Kui kohalik rahvas seda omakohtu korras esile ei kutsu, siis saavadki teised ainult istuda ja oodata. Teatavasti on iga diktaatori suurim mure ja raskeim töö lahendada võimujärgluse küsimus. Erinevalt Põhja-Koreast Venemaal ja Valgevenes see vereliini pidi ei käi. Seega võiks lääneilma poliitiliseks ja diplomaatiliseks sihtmärgiks olla kõik võimalikud tulevased troonipretendendid. Ja neid ei peaks sanktsioonidega karistama, vaid pakkuma neile aina suuremaid ja magusamaid präänikuid. Täpselt nii, nagu tehti poolkogemata surijate seltskonda NLKP poliitbüroosse sattunud 50aastase poisikese Mihhail Gorbatšoviga. Ehk aitaks ka Valgevene rahvast lennukeeldude asemel pigem see, kui Lukašenka lähikondlasi regulaarselt Brüsselisse võõruspidudele kutsuda ning nendega sinasõprust juua?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht