Tasuta lõunaid ei ole?

LEA LARIN

Magus õppeamps – hangi mikrokraad suunamudimises! Nali naljaks, aga mikrokraade pakuvad vist kõik avalik-õiguslikud ülikoolid. Tegu on tasulise võimalusega, kus paari täiendõppe aine loengutes osalemise eest ongi „teaduskraad“ käes.

Ülikoolid teevad seda, sest nad on selleks sunnitud. Kõrgharidus on krooniliselt alarahastatud. Rektorite sõnutsi kriisis. See sunnib susserdama: et õppejõududele vähegi elamisväärset palka maksta, makstakse neile juurde teadusgrantide rahast, mille nad on enamasti ise endale taotlenud.

Probleem tekkis tasuta kõrg­haridusele üleminekuga: kui eelnevalt oli riigipoolne toetus 1,5% SKTst, siis praeguseks on see vähenenud 1,1%. Seetõttu astusid kuue avalik-õigusliku ülikooli rektorid mõne kuu eest seni­nägematu sammu ja keeldusid haridus- ja teadus­ministeeriumiga halduslepinguid alla kirjutamast. (Halduslepinguga lepitakse kokku riigi ootused ja ülikoolide võimekus, sedakaudu saaks riik suunata näiteks rohkem arste, insenere või IT-spetsialiste koolitama.) Kuid aastatega tekkinud puudujääk kõrghariduse rahastuses on 100 miljonit eurot ja rektorite ettepaneku kohaselt peaks seega kõrghariduse tegevustoetus kasvama nelja aasta jooksul 15% aastas, järgmisel aastal näiteks ca 25 miljoni võrra, mis teeks kokku üle 126 miljoni euro.

Olukord on hapu. Rektorid on öelnud, et vaja on poliitilist otsust, kas riik jätkab tasuta kõrghariduse andmist või minnakse üle mõnele teisele rahastusmudelile. Selle eufemismi taha peidetakse sõnapaari „tasuline kõrgharidus“. Tartu ülikoolil on juba valminud analüüs* kõrghariduse rahastamise muutmise võimaliku mõju kohta. Selles vaetakse Euroopa riikide kõrghariduse rahastusmudeleid. Rahastuskriisi lahendamiseks on kasutatud mitut võimalust: koos nõudluse kasvuga suurendatud riiklikku rahastust (Soome), kaasatud suurel määral erarahastust õppemaksudena (Ühendkuningriik) või ühendades õppemaksu suure avaliku panusega (Madalmaad). Kokkuvõtet lugedes ei teki kahtlust, kuhu sihitakse. Laused nagu „kuigi täielikult riigi rahastatud kõrgharidusel on olulisi eeliseid, tuleb silmas pidada, et üliõpilastele tasuta kõrgharidus ei pruugi alati olla ligipääsetav ega õiglane“ ja „üllatuslikult hindasid oma rahalist seisu kõige paremaks hoopis Madalmaade tudengid − seda riigis, kus kõikidele kehtib õppemaks“, ei jäta palju ruumi kahtlusteks.

Põrsas – tasuline kõrgharidus – kipub kotist välja.

Lõpetuseks nenditakse, et eriti edukad on olnud need riigid, kus kahjulike mõjude ärahoidmiseks on koos õppemaksuga loodud toetavad meetmed: õppelaenude ja -toetuste süsteem, mis tagab kehvema sotsiaal-majandusliku taustaga noortele ligipääsu, näiteks tuuakse ka hilisemast sissetulekust sõltuva õppelaenu tagasimaksete süsteem.

Põrsas – tasuline kõrgharidus – kipub kotist välja. Kuid selline senise kokkuleppe suur muutus ei saa sündida justkui möödaminnes, hiilides riigilt puuduoleva rahaküsimuse varjus. Jah, riik on oma osa rehkendusest tegemata jätnud, kuid see ei tähenda, et käsi peaks automaatselt kippuma tulevase haritud põlve taskusse. Meil ei ole sellist õppelaenude, toetuste ja tagatiste süsteemi, mis mujal tasulise kõrgharidusega kaasnevad. Kui vaid mõne nüansi kallal norida, siis eeldusena võiks süsteem olla kõigi kuue avalik-õigusliku ülikooli jaoks sama. Kui kõrgharidus oleks tasuline, siis oleks see tasuline ka muusika- ja teatri­akadeemia ning kunstiakadeemia tudengitele. Kas see mõte on hea?

Kui seni kehtivat ühiskondlikku kokkulepet, mille kohaselt haridus on avalik hüve ja kõigile kehtib võrdne võimalus saada kõrgharidus tasuta, muuta soovitakse, siis eeldab see vähemalt laiaulatuslikku avalikku debatti.

* Gerli Silm, Kai Tiitsaar, Aune Valk, Kõrghariduse rahastusmudelid ja nende muutmise võimalikud mõjud. Tartu ülikool, 2022.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht