Tehnohaip ja ärevusporno

KATRIN TIIDENBERG

Viimastel aastatel on aina enam kuulda, et kõigi kerkinud probleemide põhjus on ühismeedia. Kriitika on muidugi vajalik. See, mida kriitilise analüüsi pähe pakutakse, on aga enamasti hoopis tehnopaanika või kriitika­haip. Kriitika­haip (ingl criti-hype, tehnoloogia­uurija Lee Vinseli mõiste) võtab mõne tehnohaipiva väite, nt et algo­ritmid lahendavad kõik probleemid, kuna on nii targad, objektiivsed ja tõhusad, ja kordab selle lubadusi melodramaati­lises võtmes – nt et algoritmid orjastavad inimesi, kuna kontrollivad, mida nad mõtlevad.

Tehnopaanika on moraalipaanika liik ehk peamiselt meedia vahendusel leviv avalik keskustelu, mis võimendab üldsuse muret eeldatavalt uue tehnoloogia tõttu ohus olevate väärtuste, ühiskonnakorralduse või rahva tervise pärast. Netflixi filmis „Ühismeedia dilemma“¹ sõna saav tehnoloogiaeetik Tristan Harris ning ka sotsiaalpsühholoog Jonathan Haidti hiljutine kohati elevust tekitanud essee² tegeleb kriitikahaibiga. Eesti meedias leviv ühismeediasõltuvuse ning digidementsuse narratiiv on aga ilmne tehnopaanika. Mõistagi toidavad ja põlistavad need kaks teineteist.

Enamik paanika ja haibi käigus ühismeediale tehtud etteheidetest – eriti kausaalsed väited, et ühismeedia põhjustab poliitilist populismi või depressiooni – ei ole teaduslikult tõsiseltvõetavad. Polariseerumine, väärinfo ja konspiratsiooniteooriad olid olemas enne ühismeediat. Tänapäeva info­kaose allikas on usaldus- ja legitiimsuskriis, mille on omakorda põhjustanud sajandijagu majanduskrahhe, toimimast lakanud institutsioone ja kõikjale imbuvat turundusloogikat.³ Filtri­mullide ja kõlakodade teooriad on samuti empiiriliselt ümber lükatud. Jah, inimestele on omane sotsiaalne homofiilia (sarnased tõmbuvad) ja selektiivsus (usume meie tõekspidamisi toetavaid sõnumeid), ent uuringud on näidanud, et ühismeedias puututakse kokku suurema hulga erinevate arvamustega kui mujal. Kõlakodadena toimivad huvipõhised kogukonnad, ent need moodustavad osalejate internetikogemusest vaid murdosa, mille ümber on ka kapseldujate inforuumis vältimatu paabel.

Ka vaimse tervise ja ühismeedia seostes on mustvalged väited pigem problemaatilise andmeanalüüsi või uuringudisaini tulemus. Viimase viie aasta jooksul on hakatud uuesti analüüsima andmeid, mille põhjal on seni esitatud sensatsioonilisi väiteid. Nii on selgunud, et ühes populaarses raamatus depressiooni tekitavaks kirjutatud nutiseadme- ja ühismeediakasutus mõjutab vaimset heaolu umbes sama palju kui kartulite söömine ja mitu korda vähem kui prillide kandmine, rääkimata siis koolikiusu kogemisest.

Ma ei väida, et ühismeedia on hea ja kasulik ning seda pole vaja kriitiliselt analüüsida. Mõistagi on. Mitmele varasemale hädale on ühismeedia mõjunud steroidina, teiste puhul on probleemid platvormi-, kasutusviisi- ja isiksuse­spetsiifilised. Sellisena tuleb neid ka uurida. Selle asemel et üritada kümnendat korda tõestada, et ühismeedia sõltuvus või algoritmiline radikaliseerumine on läbiv probleem (ei ole!), on vaja süveneda sellesse, mis toimub nende u 5% ühismeediakasutajatega, kelle puhul on võimalik teataval määral sõltuvust mõõta, või selle mikro­grupiga, kes koondub veebis vihkamise, hirmu ja tülgastuse ümber.

Siin teevad kriitikahaip ja tehnopaanika meile karuteene. Mõlemad toimivad küll ühiskondliku ventiilina ja meelelahutusliku düstoopse ärevuspornona, ent kui piisav hulk olulistel positsioonidel töötavaid inimesi peab neid veenvaks, hakkab ärevusporno kujundama poliitikat ning suunama teadusuuringuid. Selle asemel et tegeleda tõepoolest individuaalset ja kollektiivset heaolu ohustavate tehnoloogiate, ettevõtlusmudelite, seaduste ja nende puudumisega, selle asemel et kuulutada välja rahastusskeeme uuringute jaoks, millele on vaja ja saab vastata, kulutatakse kollektiivselt aega, raha ja vaimujõudu, et toota lahendusi väljamõeldud probleemidele.

1 „Social Dilemma“, Jeff Orlowski, 2020.

2 Kui loete Jonathan Haidti esseed „Why the Past 10 Years of American Life Have Been Uniquely Stupid“ (The Atlantic 11. IV 2022), soovitan kindlasti lugeda ka The New Yorkeris ilmunud Gideon Lewis-Krausi lugu „How Harmful Is Social Media?“ (3. VI 2022).

3 Ajaloolise analüüsi jaoks soovitan W. Lance Bennetti ja Steven Livingstoni kogumikku „The Disinformation Age“ (Cambridge University Press 2020).