Teiseks aastaks teine plaan

Edu saavutamiseks on kliimavõitlust pidavatel noortel vaja uusi liitlasi ja taktikalisi võtteid.

KAAREL TARAND

15. märtsil tähistavad Eesti koolinoored aasta möödumist regulaarse kliima­streikimise algusest. Meeleavalduste eestvedajate ja kõigi osalejate visadus ja meelekindlus väärivad puhast kiitust ja seda igal pool üle ilma, kuid vähemasti Eesti oludes ei ole imeks panna, et aktivistidel on tekkimas ka kerge frustratsioon. Teeme ju kõik õigesti, kuid märgatavat tulemust näha ei ole. Nii noored küsivadki meeleavaldustel ja kõnekoosolekutel: „Kaua veel?“ Põlise poliitikavaatlejana pean nende ja iseenda kurvastuseks vastama, et väga kaua, kui jätkata otsustajatele sõnumite saatmist senisel viisakal viisil, käituda nii, et ei pahandaks lapsevanemad ja õpetajad, jääda rangelt seaduse piiridesse.

Teine aasta on igale organisatsioonile raske, sest esimene õhin on möödas, algatajad võivad väsida ja neil ehk pole olnud ka mahti teatepulga ülevõtjaid koolitada-kasvatada. Just sellega valitsejad arvestavadki. Keskmine poliitik on ju nagu soomätas: kui talle täie keharaskusega peale astud, siis vajub lössi küll, kuid taastab kiiresti oma algkuju, kui surve kaob. Teda rabast paljakäsi täiesti välja kiskuda on aga peaaegu lootusetu ettevõtmine, sest mätta kõrval mülkas pole tugevat toetuspinda, pole nagu millestki kinni ka hakata. Pealegi on poliitiku nähtav osa väike, sest ta on oma privilegeeritud positsioonil juurdunud laialt ja sügavalt. Mättakirveta teda kätte ei saa. Kuid õnnestumise võimalus pole kuskile kadunud, peab vaid strateegiat lihvima. Vaja on uusi liitlasi, kitsamat fookust ning siiruse kõrvale ka kunstiliste ja juriidiliste võtete mängutoomist.

Liitlastega on lihtne, sest uinuvas olekus on need olemas ja vajavad vaid äratamist. Paari aasta jooksul jõuab suurem osa noortest aktivistidest ülikoolidesse. Tudengitena on nende staatus täiesti teistsugune: nad ei ole enam eestkostealused ning kõrgel positsioonil riigi­raugad ei saa neile enam lõputult kana pissimisest rääkida. Eesti üliõpilaskonnas on hästi organiseerunud osi, eeskätt vanad seltsid ja korporatsioonid, aga ka üliõpilaskonnad oma esinduskogudega ja nende ülemaaline liit. Neist vanadest on küll aasta-aastalt avalikus pildis saanud vaid isamaaliste sündmuste värvikirev taustadekoratsioon, kuid sisemiselt on endiselt tegu laastuhunnikuga, mis vaid sädet vajab.

Aktivisti tulevikutee peaks seega olema leida valitud ülikoolis (soovitavalt Eestis) endale sobiv selts või korporatsioon, astuda liikmeks ja tõmmata seal teema käima. Oskused, nagu öeldud, on seal olemas, nagu ka vanad mälestused sellest, kuidas ja kui suurt mõju suudeti eriti 1990ndate esimesel poolel avaldada nii ülikoolide otsustele-reformidele kui ka riigi seadusandlusele. Lisaväärtust annab asjaolu, et kõigil tudengiühingutel on siirdeid vanematesse põlvkondadesse vilistlaskogude näol, kuhu praegu kuulub juba tuhandeid haritud ja positsioonikaid inimesi. Ja iga vilistlase nii moraalne kui ka põhikirjaline kohustus on oma noori usaldada, nende püüdlusi toetada ja jõudumööda ka finantseerida. Kui õnnestub kliimanõudmiste põhiraskus gümnaasiumidest ülikoolidesse kanda, on kindel, et valitsusel läheb asi hapuks. „Kui“ on siinkohal isegi vale sõna, sest aja vool teeb seda ise, välja arvatud juhul, kui valitsus suudab kõik praegused aktivistid välismaale õppima-töötama saata ehk ära osta.

Kitsama fookuse all pean silmas seda, et ei kliimat ega kasvuhoonegaase saa käega katsuda. Kui ise rääkida väga üldiselt, annab see ka oponendile võimaluse konkreetsuse asemel vastane üldise sõnavahuga uputada ja hoiduda tegutsemisest, sest „probleem on keeruline ja mitmetahuline ja nii paljusid nüansse peab veel uurima ja analüüsima ning peale selle raha ka ei ole“. Praegused kogunemised võimuhoonete ees linnaväljakutel ei tekita võimukandjates ebamugavust rohkem kui vaid hetkeks. Muutuse esilekutsumiseks peab ebamugav ja piinlik olema paljudel ja pikka aega.

Eesti kliimaprobleemide põhiallikad on energeetika, põllumajandus ja kalandus, jäätmemajandus, ehitus ja transport. Mõeldes, millise sektori mõjutamise aktsioonid võiksid võimalikult paljusid ja pikka aega häirida, jääb sõelale vaid transport. On ju räpane osa energiamajandusest elanikkonna enamuse arvates kaugel ja võõral Ida-Virumaal, põllumajandus ja kalandus on aga majanduse pisinišš ja seostub kohtadega, kus pole inimesi. Jäätmeteadlikkus on kodanikel olemas ja lahendamata pigem korralduslik pool. Ehitamine käib plangu taga või inimtühjades soodes, näiteks Tallinna-Tartu maantee Kose-Võõbu lõigul, kus piketeerimist võiksid märgata vaid metsloomad ja kuhu meediagi kohale ei tormaks.

Maanteeamet andis läinud nädalal teada, et riigiteedel kasvas liiklussagedus mullu 3,8% ja 2005. aastaga võrreldes on see maanteedel 47% suurem. Kui ka amet seda ise ei soovi, annavad need andmed otsustajatele aina uut indu võtta ette suurushullustusest kantud taristuprojekte, kusjuures võlakoorem jäetakse kanda praegustele noortele, kellest andunud autojuhte saada ei pruugigi.

Andmeid lähemalt uurides paistab, et kolmel põhisuunal Tallinnast Narva, Luhamaale ja Iklasse ei pea ühtviisi paika väited, et 2+2 teede ehitamine on vältimatu kasvavate rahvusvaheliste kaubavoogude läbilaskmiseks ja kokkuvõttes on laiemad teed majanduslikult isetasuvad. Narva ja Luhamaa suunal ei ole piiriülene kaubavedu 2008. aastaga võrreldes kasvanud. Maanteid koormavad raskeveokid teevad seal põhiliselt kohalikke otsi, sest ei ole ju võimalik, et Tallinnast väljunud veok kuskil Kose kandis ära kaob, Imaveres välja ilmub ning siis Tatra orus taas haihtub. Erandiks on Tallinna-Pärnu-Ikla maantee, kuid sealgi liigub mõlemal sõidusuunal ööpäevas kokku vähem kui 2000 autorongi ja bussi, mis tähendab, et keskmiselt on nende vahe maanteel 1,5 minutit või üle 2 kilomeetri. Pole just kuigi tihe.

Järelikult annavad põhiosa liiklussageduse kasvust nii maal kui ka linnas muidusõitjad, keda on sadu tuhandeid (Eesti registris on üle 750 000 sõiduauto) – ja neid peab ka aktsioonidega sihtima. Autojuhtide hordides nende käitumist muutva süütunde tekitamine võtab ühtlasi valitsuselt võimaluse ja vajaduse keskkonnavaenulikku elustiili hiigel­investeeringutega toetada. Selge, et me ei ela Pariisis, ning ka kõigist gümnasistidest ja tudengitest ei piisa Eestis liikluse tuiksoonte tõhusaks blokeerimiseks pikaks ajaks. Ma ei kutsu ka kedagi üles võitluses autostumisega oma elu teedel ohtu seadma, aga on kohti, kus autojuhid massiliselt kogunevad ning on haavatavad ja töödeldavad. Nimelt kaubanduskeskuste parklad. Kui aktsioonid võimumajade eest tarbimis­paleede ette kanda, jõuab oma sõnumiga hoopis rohkemateni ja mõjusamalt. Ka siin on omad ohud, sest kui ikka džiibimehe tuuleklaasile kliimaloosungiga kleepekas panna, võib tema vihapurse ka füüsiliselt avalduda. Kuid ikkagi: kliimat muutvat publikut on seal palju ja mida kunstipärasemate ja leidlikumate aktsioonidega neid kostitada, seda rohkem on edulootust.

Transpordisektorist on kõige lihtsam ka leida sobivaid juhtumeid perspektiivika tegevussuuna jaoks, milleks on hagelemine. Selle käivitamisel on kindlasti abi Eesti Inimõiguste Keskuse kogemusest (keskuse heaks töötab pro bono ka rida advokaate). Sest lõpuks, mida muud noorte kliimavõitlus ikka on, kui mitte võitlus oma inimõiguste ja ellujäämise eest. Sõltumatud kohtud on loodud kodanike õiguste kaitseks ja riigi või omavalitsuse antud kodanikke kahjustavate õigusaktide halduskohtusse viimine on pigem kodaniku kohus, mitte ainult võimalus. Ka siin kehtib põhimõte, et edu saavutamiseks peab end oponendile pigem vastikuks kui meeldivaks tegema. Aasta kliima­streike kinnitab, et valitsusel pole mingit huvi noortega läbi rääkida, kohtusaali ilmumine on aga kohustuslik. Mis tahes planeeringu, projekti, ehitusloa vms peatamine kohtus on valitsusele nii poliitiline (ei saa linti lõigata) kui ka rahaline kahju (firmade kahjunõuded, hinnatõus).

Aasta tagasi, esimese kliimastreigi puhul ennustasin Sirbis optimistlikult: „Mida suurem on valitsuse keskkonnavaenulikkus, seda kindlamini jätkub noorte organiseerumine, seda vägevamaks kasvavad meeleavaldused ning seda kindlamini liiguvad noorte hääled järgmistel valimistel sinna, kus kurtide ja vaimuvaeste vanade asemel on kuuljaid kõrvu ja mõistvaid päid.“ See lootus pole esimese streigiaasta lõpuks kuskile kadunud, aga kadunud pole ka valitsuse lootus, et noorte ind raugeb ja protest sumbub. Kvaliteedihüppest pole noortel seega pääsu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht