Teraapia ja rehabilitatsioon

MAARJA KANGRO

Vanas Nokias on mul foto Maidanilt 2014. aasta kevadel, kus muude rajatiste sekka oli püsti pandud loosungite torn. Suur sinikollane loosung sellel kuulutas „Любим русских, презираем Путина“ ehk „Armastame venelasi, põlgame Putinit“. Praeguses telefonis on mul värske foto Kiievi raamatupoest Sens, kus kutsutakse ukraina keeles üles venekeelseid raamatuid annetama. Üleskutse all on ära toodud sarkastiline skaala, kuidas russofoobiat mõõta: ebapiisav – salajane – tajutav – kuri – äge – veendunud – harilik – ikkagi ebapiisav russofoobia. Poes seisis annetuste laua juures neiu, küsisin talt: „Kas saadetakse sõduritele lugemiseks?“ Näinuna, kuidas vene keel on linnapildist taandunud, pidasin mõtet veidi üllatavaks, olles küll just ise armeele raamatute annetamise kampaanias osalenud, ostnud Lvivis ukrainakeelse Borgese novelli­kogu ja pannud selle sõduritele mõeldud kasti. Tüdruk Sensi poes muigas ja ütles, et oh ei, üldse mitte: venekeelsed raamatud lähevad makulatuuri, toormaterjaliks!

Tegin tollest üleskutsest ja russo­foobia skaalast pilti, aga ühismeedias seda ei postitanud – et väljaspool Ukrainat valesti ei mõistetaks. Tegu on ukrainlaste eneseirooniaga, kahtlemata, aga mitte ainult. See on ka tõsine traumaatiline reaktsioon, vihane, valulik, ja sellisena õigustatud. Linnas, kus sireenid huilgavad, mürsud lendavad, droonitükid süütavad hooneid. Kes varjendis pole, võib kuulda õhutõrjekahureid. Enne Kiievit olime kirjanike liidu delegatsiooniga jalutanud Lvivis Marsi väljal, sõjaväekalmistul Lõtšakivi surnuaia kõrval. Väli oli tihedalt täis fotodega hauaplatse: selle oblasti hukkunud, teiste seas 19aastased poisid, ka mõned naised. Kolm värsket hauakuhilat alles ootel. Vaatasin kuupäevi haudadel: kui meie pakkisime seljakotte, maeti siin inimesi. Külm oli, hämardus, aga omaksed istusid vaikselt pinkidel, süütasid küünlaid, tegid suitsu.

Võib-olla saabki kibedast russofoobianaljast ja vene kirjanduse utiliseerimiskampaaniast aru alles see, kes on ise sõdiva Ukraina pinnal seisnud. Nädal pärast suure sõja algust kutsus Ukraina PEN üles lõpetama vene raamatute müüki ja tõlkimist, et „Vene narratiiv“ ei leviks. Aprillis kirjutas Oksana Zabužko, et vene kirjandus on pununud Vene tankidele kamuflaaživõrgu. Kõik see tundus mulle metsiku utreerimisena, enne kui ma ise tollesama aasta aprilli lõpul Ukrainas inimestega rääkisin. Ja nüüd – kas riiulitäite Dostojevski ja Brodski pabermassistamine on õigustatud, kui see turgutab üheainsa omastest ilma jäänud ukrainlase vaimset tervist? Olen ka justkui kirjanik, aga saan aru neist, kes leiavad, et on. Kui vaid kirjanduse taaskäitlus päästaks maailma!

Maidani sündmuste järel algas ukraina keele võimas renessanss. Ometi oli tollal Kiievis sinikollasele lipule kirjutatud „Любим русских“. Vene kultuuril oli veel šanss, ka Ukrainas. Venemaa on sellele võimsalt vee peale tõmmanud üle ilma. Jaanuaris 2023 andis Ameerika kirjanik ja kirjandus­teadlane Elif Batuman pikalt aru, kuidas ta perspektiiv on vene kirjandust lugedes muutunud: patriarhaalsuse ja imperiaalsuse on ta tuvastanud nii Puškini, Gogoli kui ka Tolstoi juures.

Meeleolu Ukrainas on praegu süngem ja kainem kui varem. On ukrainlasi, kes nimetavad Zelenskõi võiduplaani kirjaks jõuluvanale. Aga võit peab tulema, s.t sõda peab lõppema Ukraina seatud tingimustel: ainult nii saab selle kõrvalproduktiks olla ka vene kultuuri ja kirjanduse rehabiliteerimine. Rehabilitatsioon on vajalik, ja mitte seepärast, et vene kirjandus oleks nii „suur“. Pigem ikka seepärast, et see on informatiivne, ütleb kultuuri, ühiskonna ja elutunde kohta midagi sellist, mida miski muu ei ütle.

Muuseas, mida tähendabki „suur kirjanik“? Ükski geenius pole asendamatu, rääkimata sellest, et mõne kirjaniku anne võiks lunastada ta põhimõttelise nurjatuse. Kirjanik võib olla andekas, laia haardega, mõnele kultuurile väga tähtis. Aga suur? Sõda Ukrainas on muutnud minugi vaatenurki, muuhulgas suhtumist mustvalge reaktsiooni ja paatose vajadusse teatud hetkedel. Olen õppinud ütlema „Kangelastele au!“ – kes veel 11 aastat tagasi oleks võinud seda arvata? Aga et ütleksin „suur kirjanik“ – kardan, et seda ei juhtu.