Ühismeedia on surnud, elagu ühismeedia

KATRIN TIIDENBERG

Mõne platvormi enneaegne surnukskuulutamine on sama stabiilne internetikultuuri osa kui kassimeemid. Näiteks Facebookile kraabitakse juba alates 2014. aastast mulda peale, ometigi on platvormi kasutajaskond selle ajaga kasvanud 1,3-lt 2,9-le miljardile. Platvormide performatiivne mahakandmine on ennemini kasutaja elukaare ja trendiloojate strateegilise eneseesitluse kui realistliku hääbumise tunnus. Sel suvel hakati aga hingekella lööma kogu ühismeediale. Mis juhtus?

Sel suvel hakati aga hingekella lööma kogu ühismeediale. Mis juhtus?

Juulis kuulutas Instagram välja muudatused, mis kasutajaid pahandasid. Nurinakooriga ühinesid isegi tähelepanumajanduse raskekaallased Kardashianide-Jennerite klannist. Kõik süüdistasid Instagrami tiktokistumises. „Las Instagram jääb Instagramiks,“ nõuti viraalselt levivas postituses: „Ärge üritage TikTok olla, me tahame lihtsalt oma sõprade nunnusid pilte vaadata.“ TikTok on ülipopulaarne, aga jätkuvalt problemaatiliste privaatsus- ja andmeturbepõhimõtetega Hiina ettevõttele kuuluv lühivideorakendus. Ehkki Instagram ja Facebook on ka varem TikToki (ja teiste) funktsionaalsust kopeerinud, puudutasid selle­suvised muudatused peale lühivideoformaadi propageerimise ka kasutajavoo kujunemisviise. Nimelt lubas Instagram hakata aina suuremal määral „ägedat“ sisu „soovitama“. Selle otsuse taga on asjaolu, et just TikTokil on väga osav soovitusalgoritm. Varateismeliste kiljuv vaimustus ja umbes kolme aasta jagu uuringuid näitavad, et pöidlarulliolümpia võidaksid raudselt tiktokkarid, sealne voog on pretsedenditult kaasahaarav.

Olgu, mis siis? Kuidas saab ühe platvormi teisi matkiv tootearendus olla epohhi lõpetaja? Selles pole ju midagi uut: „permanentne beeta“ on ühismeediat defineeriv tunnus, kõik platvormid katsetavad kellegi peal pidevalt millegi uuega. See, mida asjatundjad hukule määratuks nimetavad, on õigupoolest „sotsiaalsele graafile“ üles ehitatud ühismeedia ehk suhtlusportaalid. 2000. esimestel aastatel Friendsterist ja MySpace’ist alguse saanud, siinmail Orkuti-põikega, kuid peamiselt Facebooki-nägu nähtus. Järelehüüdjate sõnul on Instagram viimane populaarne rakendus, kus sotsiaalsus toimib endiselt profiiliinfoga kirjeldatud indiviidide seostetaristus (sõbrad, jälgijad) sündiva sisuna. Twitter ja Facebook on sellisest sotsiaalsusest juba aastaid kaugenenud. Sealne kasutajakogemus on lihvitud uudismeedialikumaks, lärmakamaks; meie voogudesse paisatakse sisu, mida ei ole postitanud inimesed, kelle me oleme sõbraks lisanud või keda jälgime. Mõistagi on „mina ja mu sõbrad räägime sellest, mis meid huvitab“ piiratud sotsiaalsuse määratlus, aga teatav nostalgiline sarm on sel vaieldamatult olemas. Võiks isegi küsida, et kui ühismeedia oleks oma algsete liistude – triviaalse lihtloba – juurde jäänud, kas oleksid paljud praegused probleemid väärinfo-, vihakõne- ja platvormistunud poliitilise populismiga olemata.

Olgu kuidas on, suhtlusportaalikujulise ühismeedia ajastu näib läbi olevat.* Praegused suurtegijad aga liiguvad kahes suunas. Ühelt poolt algoritmiliselt loodud, personaliseeritud, ent umbisikulised sisuvood, kus kõikvõimalike (professionaalsete, amatöörlike, pahatahtlike, heausksete) loojate sisu seguneb kohati infokorratuseks. Teiselt poolt aga sõnumipõhine suhtlus kinnistes väikegruppides. Paljude meelest haigutab nende vahel tühimik. Kuhu jäävad huvipõhised kogukonnad, kus teatavast hulgast algul võõrastest inimestest saavad tänu ühistele huvidele pideva rituaalse suhtluse käigus su maailma rikastavad tuttavad ja sõbrad? Nad on ju aastakümneid olnud veebikogemuse nauditavaim osa. Siin tuleb muidugi peeglisse vaadata ja naasta algse argumendi juurde, et mahakandmiste taga on mahakandjate ja mitte mahakantava iganemine. See, kui Instagram ja Facebook enam ühistele huvidele rajatud kuuluvust ei toeta, on platvormivahetuse suhtes tõrksate „vanade“ probleem. Noortel ja cool’idel on Discord. Sealsetesse serveritesse saab kutsega ja nemad on kutsutud, kas sina ei ole?

* Instagram ehmatas kasutajate kisa peale ära ja lubas veel mõelda, et kas ja kuidas. Aga ma arvan, et see on ajutine, suurel määral retooriline paus.