Üks lapsuke on sündinud

REET VARBLANE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Et kunst ei ole mitte ainult ala-, vaid teiste kultuurivaldkondadega võrreldes vähem rahastatud, ei ole vist küll ühelegi kultuuriinimesele uudis. Põhjus ei peitu avalikkuse ja selle esindaja ehk kultuuriministeeriumi kunstileiguses, vaid toimimismehhanismis. Kultuuriministeeriumi halduses on vaid käputäis kunstiasutusi: Tallinna Kunsti­hoone, Eesti Kunstimuuseum ja Tartu Kunstimuuseum, tarbekunsti- ja disainimuuseum, KKEK, EKKM, EKKAK, Kai kunstikeskus ja kunstnike liit. Ongi vist kõik ja ega neistki igaüks riigilt täies mahus toetust saa.

Kunsti põhitegija on kunstnik ja 99 protsenti meie kunstnikkonnast on vabakutselised. Kunstnikena vabakutselised, mis siis, et ellujäämiseks tehakse kõikvõimalikku tööd. Ei ole ka see mingi uudis ning kultuuriministeeriumi kunstinõunik on viimastel aastatel panustanud energiat ja aega, et töötada välja süsteem, kuidas toetada vabakutselist kunstnikkonda. Võib ju küsida, miks alles nüüd selle peale mõeldakse, sest see probleem on esil olnud vähemalt viimased kolmkümmend aastat. Põhjusi on mitmeid, peamine neist rahanappus ja kollektiivses teadvuses kinnistunud arusaam, et suured teatri- või muusikaesindusasutused on kultuuri ja rahvusliku eksistentsi alus, mille rahastamist puutuda ei tohi. Suurel asutusel on enda eest lihtsam seista kui vabakutselisest üksikisikul. Kollektiivsel häälel on rohkem kaalu.

Ka kunstiorganisatsioone on Eestis kas või teatri omadega võrreldes märksa tagasihoidlikumalt: mammutkooslus kunstnike liit, tagasihoidlikumad kunstiteadlaste ja kuraatorite ühing, Tartu kunstnike liit. See ei tähenda, et individualistidest kunstnikud põlgavad koostegemist. Kunstnike liidu alaliitudele ja teistele isetekkelistele kooslustele ei saa passiivsust ette heita, ka väiksemad era- ja kohalike omavalitsuste toel toimivad galeriid ei näita väsimusmärke. Aga kõik see põhineb entusiastide vabatahtlikul tööl, aktivismil. Näitusekorraldajad rabavad kas lausa tasuta või imeväikese palga eest, kunstnikele ei nõiuta õiglast esinemistasu küll kuskilt välja, kultuurkapitali kujutava kunsti ja rakenduskunsti sihtkapitali toetussummad jäävad mitmekordselt alla kunstnike vajadustele.

3. mail kogunes esimesele üldkoosolekule uus liit – kunstielu korraldavate organisatsioonide ühendus Kunstiasutuste Liit ehk Kael. Praegu kuulub sinna kolmkümmend suuremat ja väiksemat kunstiasutust. Asutajaliikmete esimesel kokkusaamisel valiti ka juhatus: Tallinna Kunstihoone juhataja Paul Aguraiuja, Rüki galerist Triinu Jürmann, tarbekunsti- ja disainimuuseumi direktor Kai Lobjakas, Tartu kunstnike liidu juhatuse esimees Peeter Talvistu ja Eesti kaasaegse kunsti arendus­keskuse tegevjuhi kohusetäitja Kadi-Ell Tähiste. 21. juunini saab kandideerida tegevjuhi kohale, täitsa korraliku sissetulekuga, kui mõelda kultuuritöötajate palgataseme peale.

Kael on näituseasutuste, kunstinäituste korraldajate ja kunstialaste tugiteenuste pakkujate huvikaitseorganisatsioon. Paul Aguraiuja (kõigi juhatuse liikmete nimel): „Tegevuse üks põhilisi suundi on poliitika kujundamises osalemine. Sedastame koos ühised seisukohad, mida Kael kui esindusorganisatsioon saab ja peab tutvustama nii kultuuriministeeriumile kui ka teistele võimalikele kunstivaldkonna rahastajatele ja mõjutajatele.“

Oma tegevuskulud loodab Kael katta liikmemaksust, mis on liikmeskonna võimekusele vastavalt mõistlikult astmeline: suured institutsioonid tasuvad aastas tuhat (või paar), väikesed 300 kuni 500 eurot. Seda ei ole palju, aga kui väikegalerii elu toimib ainult dotatsioonil, nagu näiteks Haapsalu Linnagalerii puhul, siis võib ka see takistuseks saada. Oodatud on kõik kunstiasutused, kes on vähemalt kaks aastat näitusi korraldanud või näituse­korraldajatele tugiteenuseid pakkunud. Omandivorm liikmestaatust ei mõjuta ja liituda saab avalduse alusel.

Kael on vajalik kooslus, usun, et selles ei kahtle ükski näitusekorraldaja. Kuidas puuduva raha leidmisega läheb, pole selge, iseäranis kui mõelda saabuva raske talve, majanduslanguse ja kokkuhoiupoliitika peale. Kui Kaela esialgne panus piirdub ka juriidilise abi, ühtse lepingusüsteemi ja muu sellise väljatöötamise ja teavitusega, on suur samm astutud, näituste korraldamisega saadakse kohapeal ise hakkama. Kui raha juurde ei tule, siis võib ju ka riigi raha mõistlikult ümber jaotada ehk kultuuripoliitika ümber mõelda. Elame ju ikkagi XXI sajandil.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht