Un corpo glorioso

MAARJA KANGRO

Susan Sontag kirjutab essees „Haigus kui metafoor“ (1978) kahest tõvest, mida on eriti rohkelt metafoorina kasutatud: tuberkuloosist ja vähist. Nii nagu „tuberkuloos“ omal ajal, oli „vähk“ XX sajandil peaaegu maagiline sõna, mida ei julgetud väljagi öelda. 1989. aastal tõdes Sontag, et uueks müstiliseks haiguseks oli saanud aids. Kuigi need haigused on nüüdseks demüstifitseeritud, reageerib suurem osa inimesi teatele „X-il on vähk (või aids)“ ikka jahmatuse ja ärevusega.

Kuidas reageeritakse teatele „X-il on koroona“? Sõltub, kes on X. Enamasti tuntakse kaasa, pannakse südame­emotikon. Aga kui nakatub suur narr, kellel pole enam usalduskrediiti? Eks ta ole. Küsisin ühelt sõbralt, mis teemal võiksin nalja teha. Vastus oli: „Tee Trumpi koroonaviirusest!“ Raadios räägiti Trumpi nakatumisest, tajusin itsitavat tooni, kõlas sõna „komöödia“. Muidugi, komöödia jätkub, komödiant arendab seda püüdlikult, kisub ühe maski eest (teist ei saa). See pole mingi kannatuslugu.

Mu väike õde viitsis pikalt vaadata Nõukogude riigiisade matuseid. Ta oli õige pisike, kolme ja poolene, kui suremiste rida algas. Kiikasin kah natuke neid tseremooniaid ja tajusin asja õudusfilmilikku kõhedust: need olid ju topiste matused! Olin (oma arust) üsna kaastundlik laps, aga see ei puutunud asjasse. Need olid kehad, mille individuaalne inimlikkus oli haihtunud; mustade lintidega etendati võimu kestmise vaatemängu.

Giorgio Agamben kirjeldab raamatus „Homo sacer“, kuidas kehaline elu ja avalik funktsioon sulavad kõrgeis võimukandjais ühte. Selline on Führer’i keha, mille „elu iseeneses on kõige kõrgemal määral poliitiline“. Erilisena toob ta välja flamen Dialis’e, Vana-Rooma kõrgeima preestri elu, kui inimene enam hetkekski rollist ei pääsenud: flaameniks valitu ei tohtinud tunnusmärke isegi magades eemaldada ning tema lõigatud küüned ja juuksed tuli matta arbor felix’i, taevaste jumalate kaitstud puu alla.

Siinkohal meenuvad lõbusad lood maailma liidritest ja nende salastatud väljaheidetest. Kunagi kirjutas konspiratsioonilembene blogija Wayne Madsen, kuidas G. W. Bushi Austria visiidi ajaks (juunis 2006) lennutas Valge Maja kohale eripeldiku, et presidendi väljaheited ei satuks vaenulikesse laboritesse. Saadused olevat pärast kenasti USAsse transporditud. Endise Nõukogude luureohvitseri Igor Atamanenko jutt, et Stalin laskis väliskülaliste, sealhulgas Mao väljaheiteid analüüsida, jõudis mõne aasta eest lausa BBCsse. Ka Kim Yong Un pidavat oma potiga ringi rändama, et mitte strateegilist infot lekitada. Meeleolukust neis juttudes jagub ja need lähendavad geo­poliitikat ka mudilastele.

Olla avalik keha kogu selle tundliku infoga pole kindlasti kerge, päris iseendale sa oma karvade ja muuga enam ei kuulu. Ehkki ühismeedia pakub võimalusi esineda avaliku kehana meile kõigile (postitame rõõmsalt infot oma söömise ja liikumise, kehaliste saavutuste ja üleelamiste kohta), on enamikku meist säästetud häirivast avalikust huvist, mida tunti Merkeli värinate või Junckeri koperdamise vastu.

Avaliku elu tegelane, figuur, iidol, peab leppima koomilise kujutamise riskiga. Haiguste üle ei tehta õnneks eriti nalja. Võib-olla jäid mul rämedamad kanalid tähelepanuta, aga näiteks Savisaare lihasööjabakteri üle eriti ei ilgutud. Ka siis justkui ei parastatud, kui Boris Johnson oli koroonaga intensiivravipalatis.

Trump teeb oma koroonast ikkagi mageda etenduse. See on vaatemängu­ajastu järjekordne saavutus: ka viirus on vaid kujutamise küsimus. Ärge võtke tõsiselt – ja ta ei tee midagi! USA meedia toon on tõsine: seal on ligi 216 000 surnut (7. X seisuga) ja president eputab. Temal näikse ühte sulavat loomulik elu ja komödiandiroll – mitte presidendi oma, mille suhtes ta on üsna allumatu. Väidetakse ka, et ülekaalulise Trumpi haiguse kulg on tegelikult raskem (sellele viitavat ravi). Pole siiski usutav, et komödiant on nõus end oma rolli nimel lausa ohverdama.

Arvukad tola tüüpi liidrid on flamen Dialis’e laadi positsioonidest mõistagi õhku välja lasknud. Nad justkui ütleksid: „Vaadake, kui te seda enne veel ei uskunud: institutsioon ei tähenda midagi! Kõike saab täita lällällääga!“ Jah, aga teame seda ammu. Nüüd nagu aitaks kah.

Huvitav, mida kirjutaks koroona kohta Sontag?