Unistus täiuslikust ruumist

Kas inimarengu aruande ideedel on lootust poliitilistesse programmidesse jõuda?

KAAREL TARAND

Seekord otsustasid üle aasta ilmuva ja riigikogus tähtsa küsimusena arutatava inimarengu aruande koostajad minna veidi teist teed. Lähtekohaks oli tõdemus, et mõõdetavate näitajate järgi on Eesti areng võrdluses nendega, kellega end võrrelda soovime, seisma jäänud. Eesti koht edetabelis ei parane. Põhjuseks on asjaolu, et elame korrastamata, mitte teaduslikul alusel planeeritud ja rajatud ruumis ning kuigi oskame ideaalmaastikku ette kujutada, ei ole rahvas ja tema valitud otsustajad suutnud kokku leppida teid ja viise, kuidas sellele maastikule kohale jõuda.

Rahvaesindajad ise kiitsid uut aruannet paljusõnaliselt, nagu ka selle arutamise kvaliteeti riigikogus. Nii on ka varem juhtunud: saadikutel on huvitav, nad saavad teadlastelt üht-teist teada, kuid kui arutelu läbi, ei vormu kuhjunud informatsioon poliitilisteks programmideks, otsusteks ja seadusteks. Aastaid on inimarengu aruannetes osutatud demograafilisele paratamatusele ehk asjaolule, et kuigi massiline eestlaste väljaränne majandusliku heaolu kasvades peatub ning tuleb rändepööre, ei ole siiski lootust, et Eestis suudetaks ilma võõraste suurema sisserändeta rahvaarvu sajandi lõpuks säilitada või kasvatada. Sellest hoolimata määratakse iga valitsuse koosseisu „iibeminister“ ülesandega pakkuda õiguslikke ja rahalisi instrumente, millega sundida naised rohkem ja tihedamini sünnitama ning sellega kaudselt ka tagasi iidse peremudeli kodukanakese rolli.

Uues inimarengu aruandes on lähtutud realistlikult tõdemusest, et poliitilise loosungi „Kogu maa peab elama“ ja selle kõigi regionaalpoliitikaks nimetatavate variatsioonide näol on tegu nullsumma mänguga. Vabavooluliselt valivad elanikud linnastumise, sest seal on töö ja teenused, sissetulek ja heaolu. Trendi saaks muuta vaid jõuga, mille kasutamine ei ole kooskõlas põhiseadusega, kus on kirjas, et igaühel on õigus vabalt liikuda ja elukoht valida. Kõik kaudsed abinõud, nagu taristuinvesteeringud, mis elanike silmis Eesti aegruumi pisendaksid ja pakuksid elukoha valikul uusi võimalusi, ei ole siiani edukaks osutunud ning eks juttu (näiteks valguskaabli jõudmisest igasse talutarre) ole ka alati olnud palju rohkem kui tegu.

Kus on ka tegudeni jõutud, seal on küll pööraselt raha kulunud, kuid soovitud tulemust ei ole sündinud. Ja see on alles algus, sest koroonapuhangu ajal paljudele tekitatud sundolukorda (kaugtöö suvekodus) kiputakse tõlgendama kui uut voorust ja suunamuutust ning sellest innustatult soovib valitsus aina suuremaid summasid maastikule vedada. Kui ikka Järvamaa soodesse maantee ja Pärnumaa omadesse raudtee rajada, küll siis ilmuvad lausa nõiaväel teeveerde sohu ka õnnelike paljulapseliste perede jõukad külad.

Visalt elus püsiv müüt eestlastest kui maarahvast, kes vahetab jõleda linnaelu esimesel võimalusel „kvaliteetsema“ liigirikkusest tiine loodusega kooselu vastu, on juhtinud mitme valitsuse kätt majanduslikult põhjendamatute kuluotsuste langetamisel ja kuskilt ei paista kedagi, kes sellele lõpu teeks. Juhtusin nädala eest valitsuse näpunäitel värskes õhus aega veetes RMK rajatud Oandu-Ikla matkatee Hiieveski-Hirvelaane lõigule, mille kohta olid riigimetsnikud kodulehele välja pannud ka hoiatuse: „Seoses Tallinna-Tartu maantee Kose-Risti-Ardu-Võõbu teelõigu ehitusega on läbimatu matkatee lõik Paunküla veehoidla lähistel, Silmsi-Rõõsa piirkonnas“.

Teatavasti pole see maanteelõik veel autosõiduks avatud, kuigi jalgrattureid oli lõigul pedaalimas juba näha. Hoiatust eiranud konna perspektiiviga jalgsimatkaja saab aga valitsuse kõikvõimsusest vägeva kinnituse, kui algsel matkatrassil kiirtee äärde läbimatusse kohta ehk otse loomadele trassist üle­käiguks rajatud ökoduktini jõuab. Millised suurejoonelised mullatööd mitmel hektaril! Kui palju põletatud fossiilkütust loomade heaks! Ja kunstmäele istutatud ning põtradele silmailu pakkuv aiandi­istikute tulevärk, mis annab silmad ette mis tahes linnapargi kärnerikunstile! Selle uue monstrumi kõrval näeb autojuhtidele tuttav ökodukt praeguse Tallinna-Tartu maantee Aruvalla-Kose lõigul välja nagu purre Tiskre ojal San Francisco Kuldvärava sillaga võrreldes.

Kui tarbetu kiirtee rajamisel natukenegi raha loetaks, võinuks loomade abistamiseks maantee alt hoopis kanali läbi kaevata ning paadimehe palgata, kes korra mõne aasta jooksul ilmuva looma uinutaks ja teisele teepoolele toimetaks. Loomade liiklus töötaval ökoduktil ei ole just aktiivne olnud ning tõenäoliselt ei osta põdrad ka uut pakkumist ära, vaid pigem kujuneb Ardu ja Võõbu kandis pikema aja jooksul välja kaks iseseisvat põdraliiki: ida- ja läänekalda omad.

Kirjeldatud kunstiteos sümboliseerib igikestvat konflikti vabade kodanike vabade otsuste ja regionaalpoliitikaks kutsutava riikliku tahte vahel. Paraku ei lahka uus inimarengu aruanne otsesõnaliselt ja eriartiklite kujul vabaturumajandusliku kapitalismi mõju Eesti elanike valikutele töö, elamise ja transpordivahendite osas, kuigi kaudseid viiteid sellele tekstides leidub. Näiteks mõttena, et avalik võim peaks eluasemeturul lõksude ja ebavõrdsuse vähendamiseks praegusest märksa aktiivsem olema. Ka aruande arutelul riigikogus ei tulnud kapitalism ega selle kriitika kordagi jutuks. Jäägu siis järgmiseks korraks.

Kõige häirivamalt mõjus arutelus, et kapitalismi kõrval ei käsitletud meie tulevase elu otsustava mõjutajana klimaatilist paratamatust. Unistust eestlastest kui jalgrattarahvast, kes selleks nii linna kui ka maale ehitatud turvalisel teedevõrgul tõusval määral oma liikumisvajadust rahuldab – ja seda hoolimata kasvavast keskmisest vanusest ning kergliiklusteede ehitus- ja hoolduskulust –, kaitstakse peamiselt välismaiste eeskujudega Hollandist, Taanist ja Austriast. Aga neil meist mõnevõrra lõunapoolsematel maadel on teistsugune pimedus, aastaringne temperatuur, tuul ja sademed, rääkimata asustustihedusest. Isegi kui kulud kõrvale jätame, siis kuidas me ikkagi sunnime elanikkonna enamuse rattasadulasse viis kuni kuus kuud vältava novembri kurjade ilmade hooajal?

Kuigi aruande koostajate mõte ei olnud terava vastanduse tekitamine, jäi arutelust siiski kõlama, et õiglase ja võrdsete võimalustega ühiskonna arendamist takistab kaks kurja juurt: auto ja tallinlane, sh eeslinnade elanik. Autod röövivad inimestelt kvaliteetse eluruumi ja seda eriti linna(de)s. Seega peab autode tõrjumiseks olema lubatud iga vahend keeldudest karmi maksustamiseni. Paradoksaalselt jutlustab aruanne voorusliku eluviisina tulevikus kahemajapidamist, üks neist linnas, teine maal. Kui ses mudelis on igal perel kõik eluks vajalik mõlemas elupaigas, siis õhutab see asjatut ja keskkonnavaenulikku tarbimist. Kui aga inimene maalt linna ja tagasi kolides kõik vajaliku kaasa vedama peab, siis ei ole jalgratas ja ühistransport selle koorma teisaldamiseks sobiv lahendus.

Tallinlaste (ja natuke ka tartlaste) süü seisneb selles, et nad elavad muust elanikkonnast jõukamalt (peaaegu Lääne-Euroopa tasemel) ning on valitsuste mõjutamise abil krahmanud endale ka valdava osa Euroopa Liidust Eestile abiks antavast rahast. Loomulik järeldus peaks olema, et kui kord on tekkinud sotsiaalmajanduslikult kaks Eestit, siis peaks neile kehtima ka kaks maksusüsteemi. Tallinlase kohus on saadud hüvede eest suurema maksukoormuse kaudu hüvitada kulud, mida kannavad need maal virelevad tõelised patrioodid, kes harivad põldu, hoiavad Lembitu-aegses korras traditsioonilised maastikud ja elurikkuse ning kõigele lisaks ei kõhkle iial relvaga vaenlasele vastu astumast.

Nimelt, nagu selgitas riigikogus arutelul Leo Kunnas, saavat eestlastele kvaliteetse eluruumi rajada üksnes juhul, kui kogu planeerimismõte on allutatud riigikaitse vajadustele. Sest vaenlane ei maga ja vaid ootab hetke, mil Tallinna on koondunud piisav hulk Eesti elanikke, et see siis ühe õhulöögiga maatasa teha. Seega, tallinlased päästab pommirahest ainult see, kui kogu Eesti piir on hambuni relvastatud ja mehitatud küllap siis staniitsade võrguga, kus kasakad-kaitseliitlased valvsust kaotamata koos peredega rahuaegadel põlde künnavad ja kõplavad ning esimese ohusignaali korral itta ja üles tulistama kukuvad. Kui piisavalt kasakaperesid ei leidu, eks siis ostame teenuse USA vägedelt sisse. Tallinlase saatuseks on mõlemal juhul oma (soolist võrdsust arvestavat) eluviisi häbeneda ja julgeolekulõbu kinni maksta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht