Usk Ukraina udus

Kuni faktid vähegi võimaldavad, peab pakkuma positiivseid, lootustandvaid sõnumeid.

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ta räägib hästi, mis seal rääkida. Ja miks teda siis mitte uskuda?

Sergei Supinskõi / AFP / Scanpix

Kahe nädala eest ei olnud Eesti rahval aimugi, kas sõjaudu on ilmastikunähtus või keskkonnaprobleem. Nüüdseks on see mõiste sõjasündmusi katkematult kommenteerivate kindralite huulilt jõudnud ajakirjanike ja rahva sekka ning kõik teavad, et sõjaudu on meie inforuumi lahutamatu komponent. Keegi ei näe selles udus, mis täpselt toimub. Võib vaid aimata, loota ja uskuda, et mõne udust välja vupsava infokillu aluseks on faktid ja mõni teine on lihtsalt osa infooperatsioonist, propagandast.

Ühiskonnas kerkib ses udus paratamatult üles küsimus, kas on olemas õige ja vale usk. Kas mingi usu peab keelama ja teise ametlikuks ja õigeks kuulutama? Eestis ja meiega keerulist ajalugu jagavates riikides on see päevakorral küllap teravamalt kui kuskil Lääne-Euroopas. Avalikult enda kommunistiks või Putini sõbraks kuulutaja ei kujuta Londonis või Pariisis endast ohtu rahvuslikule julgeolekule, vaid on lihtsalt piinlikkust või nalja tekitav eksemplar, umbes nagu tsirkusekaru. Meil aga, arvestades, kui suur osa elanikkonnast on inimesed, kellel on tegemata lõplik ja täielik lojaalsus­test, on ühiskonnas arusaadavat ärevust.

Suurema osa ärevuse tekitajatest võib rahulikult ohutuna murenimekirjast maha kriipsutada, kui vaadata Eesti immigrantrahvastiku demograafilisi näitajaid. Näiteks kõik need Ida-Virumaa pensioniealised naised, kes meie vabaduse aastakümnete jooksul ei ole oma mõtteilma suutnud Eestiga siduda ja kes said alles nüüd otsustava löögi, kui jäid ilma nende päevi seni täitnud Venemaa televisiooni propaganda- ja meelelahutuskanalitest. Selle sodi levitamise lõpetamine oli iseenesest õige otsus, aga Eesti julgeoleku seisukohalt mitte kuigi suure kaaluga.

Ükskõik kui ääreni nende memmede süda on täidetud armastusega sõjaroimarist Putini vastu, kahjustavad nad sellega ainult iseennast ja oma toimetulekut, aga mitte Eesti riiki. Kui nad ei ole osanud seniajani ära kasutada vaba kodanikuühiskonna võimalusi organiseeruda, koonduda, oma tõde ja sõnumit levitada, siis miks peaks arvama, et nüüd äkki formeerub neist mingi tugev põhiseadust ründav löögirusikas. Ja need ülejäänud, kes ei ole julgeoleku mõttes veel ohutusse vanusesse jõudnud? Pole ühtki põhjust arvata, et Eesti vastutavad ametkonnad nende sellide kontodel juba aastast 2007 näppu ja silma peal ei hoia. Okupatsiooni ajal nimetas KGB seda profülaktikaks, aga erineva tõsidusastmega vestluste pidamist võib nimetada kuidas tahes, peaasi et neil vestlustel soovitud mõju on.

Optimisti valik sõjaudus on uskuda ainult meeldivaid sõnumeid ja hüljata kõik need, mis ihatava lõpptulemuse saavutamise pilti ei sobi. Võtkem näiteks Ukraina igapäevased ametlikud teated vastase poole kaotuste kohta elavjõus ja tehnikas. Esimestel sõjapäevadel panid paljud eksperdid nii tugitoolides kui ka ametkondades Ukraina pakutud arvud kahtluse alla heatahtliku mööndusega, et ukrainlastel ongi seda võitlusvaimu tugevdavat bluffi vaja – ja las ta siis olla. Mida päev edasi, seda keerulisem on pakutut mitte uskuda.

Kui sõja aktiivseks faasiks pikalt valmistunud ukrainlastel ka oli juba enne lahingute algust mingi kommunikatsiooniplaan ja pressiteadete põhjad mitmes keeles valmis kirjutatud, siis mis tähtsust sel enam, tegelik elu on mürinal sisse murdnud. Kui ukrainlaste info Venemaa kaotuste kohta ei vastaks ligilähedaselt tõele, siis ei jääks alles ühtki ratsionaalselt seletust, miks kestab Venemaa „erioperatsioon“ juba kolmandat nädalat edutult.

Kahe sõjanädalaga on ukrainlased nüüd juba ka USA luure hinnangul suutnud hävitada 10 protsenti tema vastu paisatud sõjajõust. Lineaarselt lähenedes võiks seega eeldada, et Venemaa viimase tanki ja soldati relvitustamiseks läheb veel 18 nädalat ehk sõda on läbi juuli keskpaigaks. Aga see on pessimisti arvutus, sest seda sorti sirgetel on kalduvus mingil hetkel nokk püsti tõsta ja eksponentsiaalselt taevasse söösta. Kes oleks nii tark, et öelda, kas Venemaa murdmiseks on vaja jõuda 30, 40 või 50 protsendini? Ilus ja sümboolne oleks, kui kokkukukkumine jõuaks kätte 9. mail, aga nii täpselt ei oska sõjaplaani seada vist isegi Ukraina väejuhatus.

Sõjaväljal hajub udu kõigepealt. Hoopis suuremas udus on kõik, mis puudutab vaba maailma kaudset sõjategevust ehk sanktsioone. Ka selles vallas tehakse arutult arvutusi ja ennustusi, ärevamad vaatavad iga päev korduvalt rubla kurssi ja Venemaa ettevõtete aktsia väärtust, mis segastel aegadel on seiklejate ja spekulantide mängumaa, praegu pealegi oluliste juurdepääsupiirangutega. Kuid võrdlusandmed on kõnekad. Krimmi annekteerimise järel läks rublal terve aasta, et kaotada oma väärtuses euro suhtes 1,6 korda. Nüüd on sama ja rohkem juhtunud kahe nädalaga. Venemaal võidakse ju sisetarbimiseks rublanimelisi lepalehti juurde toota palju süda lustib, aga see ei tähenda, et ei kehtiks üldprintsiip, et rubla väärtus läheneb lõpmatult nullile.

Põhjus on proosaline, nimelt Venemaa majanduse absoluutne toetumine toorainele, eeskätt fossiilkütustele. Nagu teada, otsustas maailm kliimakonverentsil Glasgow’s põhimõtteliselt ära, et ainus hea fossiilkütus on see, mis jääb maa sisse, ning järelikult on iga nafta- või gaasifirma aktsia väärtus pikemas perspektiivis null, välja arvatud juhul, kui ettevõte (Eesti oludes näiteks Eesti Energia) suudab õigeaegselt rohepöörde läbi teha ning liigub fossiilkütuse asemel taastuvenergia sektorisse. Iga päev, mis hoiab fossiilenergiat maa sees, on inimkonna võit.

Õigupoolest on ka nn rohepööre ajutiselt sõjaudusse vajunud ning pakkunud uusi justkui töötavaid argumente selle pöörde vastastele või hädavaja­likkuses kahtlejatele. Ka meie eurovolinik Kadri Simson märkis ETVs (küll kahetsusega), et põlevkivi on paraku „selles kriisis parketikõlbulik alternatiiv“. Vabandust, aga see kõlab nagu alkoholi­sõltlase jutt, et homne peatäis veel ja siis kohe jätan joomise maha – kuni järgmisel päeval ette tuleva järgmise jooma­tuurini.

Kuigi ei ole teada, kuidas Ukraina sõja tõttu lühiajaliselt käituvad globaalne toidu- ja kütuseturg, ei muuda see sugugi fundamentaalset. Teatavasti visatakse jõukates riikides iga päev ära rohkem toitu, kui Ukraina toota suudab, seega – varu nagu oleks. Iseasi, kas see tarneahelate kaudu ka kiiresti õigesse kohta jõuab. Kuid siingi võib analoogia põhjal uskuda, et ajutiselt valus kütusehind ja sama ajutised häired neis tarneahelates loksuvad paika täpselt samamoodi, nagu pandeemia põhjustatud maailmamajanduse tõrked, millest vastu kõigi ennustajate ootusi kiiresti taastuti.

Tõesti, mingil juhul ei oleks rohepööre pidanud tulema ja kiirenema nii pöörasel kombel ja Ukraina rahva kannatuste hinnaga. Sõda ei saa tagasi keerata, küll on võimalik selle kaudne efekt tulevikukasuks muuta. Kuni nafta- ja gaasikraanid Venemaal ei ole lõplikult kinni keeratud ning puuduva kauba asendajad, olgu Iraanis, Venezuelas või mujal, end veel käima jooksnud, on muidugi tore spekuleerida selle üle, kui halvasti või mitte üldse jõukas maailm suudab toime tulla seni tarbitud fossiilenergia koguste vähenemise ja hinna kallinemisega. Aga miks ta/meie ei peaks suutma? Iga sundotsuse võib igaüks mõelda vabatahtlikuks ja vastutustundlikuks. Mõelda, et vähem toitu ja vähem sõitu tähendab vähem maovähendusoperatsioone (ja kõhnem rahvas on tervem rahvas) ning väiksemat vajadust uputada raha maanteede laiendamisse või koguni praeguste andmete põhjal enam mitte kunagi Venemaa kaupu vedama hakkava Rail Balticu rajamisse. Lokaalselt annab vähem sõitmist Tallinna linnale parema šansi moodsa peatänava ning mõistliku kergliiklusvõrgu ehitamiseks. Ja nii edasi.

Udus kobajate vastutus on erinev ja ainus vastutustundlik kommunikatsioon ei ole Churchilli kombel higi, vere ja pisarate lubamine. Kuni faktid seda võimaldavad, oleks tore meie valitsuselt kuulda kindlameelseid avaldusi stiilis „Töötame selle nimel, et Ukraina põllumehed aprilli lõpuks ikkagi kevadkülvi tegema pääseksid“. Ning isegi kui see ei peaks õnnestuma, siis oleks praegu igal juhul asjakohane lubada, et enamik Ukraina lastest saab sügisel taas kodumaal kooli minna. Usku peab olema, see annab tiivad.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht