Usun, ei usu

Tristan Priimägi

Praegune Eesti filmihuviline on sattunud tõelise skisofreeniahoo küüsi. Ühel õlal manitseb ingel kandma maski ja istuma kodus, teisel õlal meelitab kurat tulema õue ja minema kinno, sest YOLO ja filmid. Või on need rollid jaotatud hoopis vastupidi?

Tänavune Pimedate Ööde filmifestival on nii tegijatele kui ka nägijatele täiesti kindlasti eriline, seda nii heas kui halvas. Suurem osa välismaisest külaliskonnast jääb seekord koju, filmitööstuse ülipopulaarne ja kõrges hinnas kaastootmisturg Baltic Event toimub koos kogu oma tegevuse, vestlusringide ja koolitusega täismahus internetis. Võrku on kolinud ka suur osa festivali programmist. Iseenesest on see ju tervitatav, sest ettevaatlikum elanikkond saab tahtmise korral kodus oma filmielamuse kätte. Mingit osa populaarsematest linateostest (loe: kuulsamate lavastajate kuulsamate näitlejatega filmidest) aga netikinno ei jõua, sest nende näitamiseks pole selliseid õigusi välja antud. Linastuvatele filmidele on aga algusesse külge pandud ka umbes kümneminutised intervjuulõigud lavastajatega, mis loovad pooltegeliku silla autoriga. Suhtlus pole küll kahepoolne, nii et oma provokatiivsed küsimused peab jätma järgmiseks korraks. Kinos linastuvad filmid on netis kättesaadavad kolm tundi pärast kinolinastuse algust, juhul kui selleks on saadud vastav luba. Netikino passi festivalil kahjuks pakkuda ei ole, 8, 16 või 32 piletiga passid kehtivad ainult kinolinastuste puhul.

Ettevaatusabinõudega on püütud maksimumi. PÖFFil on väidetavalt varutud 40 000 maski, millega maskeerida need, kellel oma näokate on koju ununenud, ja seanssidel on kohal vabatahtlikud, kes aitavad vajadusel maski ette panna ja tegelevad inimeste hajutamisega. Garderoobid on suletud, kõik piletid on isikustatud. Saali minek ning saalist tulek on reguleeritud ridade kaupa, saalis olek on hajutatud ja igaüks eri saalinurka majutatud. Need, keda natukenegi paeluvad mõned ulmelisemad filmižanrid, ei tohiks seda tõsielulist inimeksperimenti mööda lasta. Juba räägitakse vaktsiini leiutamisest, nii et selline magus düstoopia ei pruugi kesta igavesti!

Inimeste valmidus midagi karta varieerub äärmiselt palju. Aastal 2020 on olnud võimalik karta nii liiga palju kui ka liiga vähe. Kuidas aga oleks parasjagu kartmise ehk mõistliku ettevaatusega? Üldine foon on selline, et ärge kuskil käige ega kellegagi kokku puutuge. Hirmul on suured silmad ja kainest analüüsist saab kergelt amokijooks koduseinte vahele. PÖFF on tänavu üsna kangelaslikult otsustanud festivaliga edasi minna, maksku see, mis maksab. Meelekindlust tuleb kiita ning tunnustada kino külastamise või netikino äraproovimisega. Programmist leiab ka põgusal vaatlusel nii mõndagi märkimisväärset.

Kõige laiemas plaanis ähvardab meid kõiki, kaasa arvatud PÖFFi, kinoskäimise harjumuse väljasuremine. Kogu innovatsioon on alati toimunud elujärje mugavnemise ja ökonoomsema lahenduse suunas. Sellest vaatepunktist pole kinode hetkeseis just lootustandev. Mugavam on alati teha võimalikult vähe. Aga kuhu see meid välja viib?

Neil Gaiman kirjutab oma graafilises romaanis „Ameerika jumalad“ („American Gods“), et jumalad surevad ära siis, kui neisse enam ei usuta. Samamoodi on ka filmifestivalidega. Nüüd on aeg pisut uskuda.