Väärtused või lugupidamine?
Meie elu oleks mõnusam, kui igaühe väärtused oleksid peidus koduseinte vahel.
Vikerkaare värskes teemanumbris (10-11) on põhjaliku vaatluse alla võetud viimase kümnendi (teistkümnendad) muutused ühiskonna- ja kunstielus. Vapustuste stardipauk anti õigupoolest juba aastal 2008: kuidas ka ei tahaks raha tähtsust inimese ja riigi toimetulekus pisendada, jättis lodevpangandusest alguse saanud finantskriis ning riikide reaktsioon sellele jälje kõikjale. Vikerkaare autorite lugudest, olgu siis tegu optimisti või pessimisti vaatega, koorub see kenasti välja ka.
Kui mõelda, millise ootamatu hoobiga kümnend lõppes, on ehk vara selle kogumõju hinnata ning pigem leppida sellega, et neist pööretest osutub mõni jäävaks ja mõni teine pööratakse tagasi juba lähiaastail. Võib-olla peaks aga kümnendit kujundanud voolude lätteid otsima hoopis varasemast ajast, globaalpoliitikas ja majanduses Ronald Reagani ja Margaret Thatcheri ideoloogia võidukäigust 1980ndatel, millega purustati sõja järel sündinud heaolukonsensus ja millele lääne suurriikide senised vasakpoolsed, nagu Bill Clinton, Tony Blair ja Gerhard Schröder, oma kolmanda tee otsingutes üle mõistliku piiri järele andsid.
Tõnis Saarts osutab oma artiklis „Populism, polariseerumine ja neoliberalismi mõranemine“, et populismi kasvule on peamiselt kaks seletust: majanduslik ja kultuuriline. Neist esimene toetub lihtsalt mõõdetavale ehk varandusliku kihistumise kasvule. Teisega on lugu keerulisem, sest mõõdetakse väärtusi, mida vaba maailma ühiskonnateadlastele on juba aastakümneid meeldinud teha, kuid siiski pole suudetud leida sama head, üht ja kõikvõimsat universaalset mõõtühikut, nagu seda majanduses on raha.
Eestisse jõudis väärtuste mõõtmise suurem õhin läänemaailmast hiljem, pärast teaduse vabastamist ideoloogilisest ikkest. Millalgi 1990ndatel, kui ühiskonnateadlaste guruks tõusis Ronald Inglehart. Mis saab halba olla selles, kui teadlased midagi uurivad ja mõõdavad? Otse mitte kõige vähematki, kuid igal teol on kaudseidki tagajärgi ja iseenesest neutraalne mõõtmistulemus võib muutuda nii headuse kui ka kurjuse jõudude mängukanniks.
Teadus mõõtis väärtused ära ning paigutas need teljele. Alguses kodanikud ühekaupa, aga seejärel ka tundetud juriidilised isikud, nagu ettevõtted ja poliitilised erakonnad, või siis riigid ja terved maailmajaod, ususüsteemid jms. On natuke kahju, et teadlaskond oma leiutatud telge akadeemilistes tornides varjul ei suutnud hoida, vaid selle avalikkuse ette tassis.
Edasine on loogiline: väärtusteljele paigutatud kodanikud ja nende grupid jäid silma hingede pärast katkematut võitlust pidavatele poliitilistele jõududele, kellel oli nüüd mugav end profileerida just konkreetsele valijarühmale eeldatavalt meeldivaks. Parteide väärtused pandi kirja ja avastati ka see, et väärtustest on palju mugavam rääkida kui konkreetsetest tegevusplaanidest ühe või teise elutähtsa süsteemi arendamiseks. Juba mitmete valimiste eel vahendab meedia kodanike paigutumist väärtusteljel, on valijakompass, mille kontrollküsimuste abil kodanik saab kõigepealt ise teada, millised väärtused tal südames on ning millise parteiga ta ühes rütmis hingab. Erakonnad ja poliitikud mängivad kaasa ja kohendavad oma juttu vastavalt täppide paigutusele väärtusteljel.
Finaalis aga selgub, et kõik said petta, sest esiteks, nagu osutab ka Saarts, erinevalt klassikonfliktidest ehk majanduslikust ümberjaotamisest ei rahulda identiteedi- või väärtuspoliitikas kui nullsummamängus kompromissid mitte kedagi. Teiseks oleme näinud varasemate, eriti rõhutatult aga Eesti praeguse võimukoalitsiooni tegevusest, et väärtuste alal keegi kompromisse kunagi ei olegi kavatsenud teha, ühisväärtused puuduvad ja ega igapäevase vorstijagamise kõrval pole ka vajadust väärtusilma kompromissidega oma pead vaevata.
Isegi Tuhkatriinu, kes pidi herneid, läätsi ja tuhka sorteerima, sai mõtestatuma ülesande, kui seda on ümber väärtuste kuhja istumine ja seal õigete ja valede eraldamine, millega ollakse usinalt ja juba aastaid ametis vabas ühiskonnas üle maailma. Mis on privaatsfäärist välja tunginud, seda on peaaegu võimatu sinna kiiresti tagasi toppida, kuid kas me kõik ei elaks mõnusamalt, kui igaühel oleksid koduseinte vahel oma väärtused, mille üle ei käi iga päev avalikku mõttevahetust ja mille püsivust ei ohusta sund kõrvutada neid poliitiliselt kilbile tõstetute või suurte jõurühmade poolt õigeks või valeks kuulutatutega? Kui palju jääks sihitute väärtuskõnede alt vabaks ruumi aruteluks õiguste üle! Ja kasu sünnib, sest õigused, erinevalt väärtustest, on seadustes täpselt defineeritavad ning reguleeritavad.
„Inimeses tuleks toetada seda, mis on temas head ja väärtuslikku, avada tema annet ja aidata maha võtta takistusi, mis ande esiletulemist pärsivad. Aga mitte selle hinnaga, et peaks isiksust ja tema väärtustelge vägivaldselt lõhkuma hakkama.“ Nii arvas Lembit Peterson paari aasta eest küll kitsamas lavakunsti õpetamise kontekstis (EPL 6. X 2018). Kui selle mõttega valgustada Eesti ühiskonna hetkeseisu, peab paratamatult küsima, mille muu kui isiksuste ja nende väärtustelgede vägivaldse lõhkumisega ühiskonna poliitilised juhid vähemasti sõnades oma argipäevi sisustavad?
Väärtustel on veel üks tunnus, mis teeb neist avaliku arutelu ainena ja seejärel otsuste alusena kahtlase kauba. Eestlaste südames elab juba ärkamisajast saadik kindel veendumus, et haridus on vaieldamatu väärtus ja sellest on kujunenud rahvusliku identiteedi üks tugisambaid. Ühiskond hangib õnnetunnet PISA-testide tulemustest, haritud inimeste edulugudest välismaal ja suuremate ülikoolide positsioonidest üleilmsetes ülikoolide edetabelites. Ikka veel käib igapäevane pingeline enese kultuurrahvana tõestamine. Üksikud terviku sees on aga võitjad ja kaotajad ning seda oma süül. Eesti ühiskond muutus meritokraatlikuks ammu enne, kui see mõiste maailmas üldse eluõiguse sai. Mõiste autoriks peetakse inglise sotsioloogi Michael Youngi, kes kasutas seda aga oma 1958. aastal avaldatud essees pilkavalt ehk negatiivses tähenduses.
Meil on aga haridus tingimusteta positiivne väärtus, nagu igaüks saab otsingumootori abiga veebist kontrollida. Meritokraatlikest hoiakutest kui uue eliidi sünnitajast ning ebavõrdsuse suurendajast on Eestis küll ka juba aastaid räägitud, kuid seda siiski rohkem politoloogilisest vaatepunktist (viimati Tõnis Saarts eelmises Sirbis). See ei kõiguta siiski sugugi siinset alusveendumust, et haridus on püha, peab olema kõigile kättesaadav ja ka jõukohane. Kõik peavad just haridusteel pingutama rahvuse säilimise nimel ning neile, kes rohkem pingutavad, aga ka sünnipäraste eeliste omanikele, peab lõpuks jagama juhtivad positsioonid ühiskonnas koos kaasneva suurema sissetulekuga.
Harvardi ülikooli valitsemisteooria professor ja poliitiline filosoof Michael Sandel näeb oma hiljuti ilmunud teoses „Väärtuse türannia“ („The Tyranny of Merit: What’s Become of the Common Good? – sõnal merit on inglise keeles laiem tähendusväli kui ainut meie sõnastike pakutavad teene ja väärtus) meritokraatias moraalseid küsitavusi. Sandel selgitab, et isegi kui võimaluste võrdsus ei oleks ainult teoreetiliselt, vaid tegelikkuses saavutatav, ei oleks see soovitav ega jätkusuutlik oma olemusliku ebaõigluse tõttu. Nimelt nõuab meritokraatia võimaluste võrdsust ainult stardijoonel, kuid legitimeerib mis tahes edasise ebavõrdsuse kui talendi ja vooruste päriliku ebavõrdsuse loomuliku tulemuse. Piltlikult: pime, jalutu, kurt ja profisportlane aidatakse kõik ausalt ja õiglaselt 100 meetri jooksul stardijoonele ja kuigi on ette selge, kes jooksu võidab, saab kinnitada, et kõigil oli võimalus ja parim võitis ausalt. Sandeli arvates tekitab meritokraatlik süsteem võitjates eksliku tunde oma võidu ja edu väljateenitusest ning seetõttu ei taju paljud, et jagavad teistega sama saatust. Kui hea elu on ainult igaühe pingutuste vili, siis ei saagi õnne seppadena läbikukkunud väärida mingit austust või lugupidamist. Seni on jõukates ühiskondades kihistumise tasandamiseks lepitud suurte maksude ehk majandusliku ümberjaotamisega, kuid Sandeli meelest sellest ei piisa, kuni ei võeta ette lugupidamishierarhia lammutamist.
Kuna praegune võim tahab rahvalt kõike küsida, siis pakun riigikogule, et rahvaküsitlusse lisataks ka küsimus „Kas peate kõigist oma kaasmaalastest võrdselt lugu?“. Tulemuse järgi saab hinnata probleemi suurust ning kujundada ja ellu viia lugupidamisvõrdsuse strateegia, mis võtaks populismilt toitva juure.