Välksõda või moraalne häving

Relvastatud rünnak on toimunud, rahu saab taastada vaid viienda artikli rakendamisega.

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Üks põline sõjakurjategija avaldas mõne aasta eest palju tsiteeritud mõtte: Venemaa on võimeline hävitama maailma, kui keegi tahab hävitada Venemaa, sest maailmal ei olevat ilma Venemaata mingit mõtet. Põline roimar seetõttu, et sõjakuritegusid on Venemaa president toime pannud kogu oma tegevusaja vältel teisest Tšetšeenia sõjast alates. Aga nagu Moskva mõtetega alati on, selgub tõde, kui need pahupidi pöörata. Järelikult, just ilma Venemaata ongi maailmal mõtet ja tulevikku ning kui see moodustis ise vabatahtlikult välja ei sure, siis peab kõrvalt aitama.

Inimkond on aastatuhandete jooksul suuremate traumadeta üle elanud paljude vägivaldsete võimurite juhitud riikide ja tervete impeeriumide kadumise nii Euroopas, Aasias kui ka Ameerikas. Inimesed jäid ju alles, ellu ju sugu jätkama iidse Rooma, aga ka mongolite, asteekide, maiade või Briti ja Prantsuse impeeriumi kokkuvarisemise rusude all. Likvideerusid vaid ühiskonnakorralduse süsteemid, juriidilised isikud. Mõnel juhul lõpetasid ka kultuurid oma senisel kujul, aga küllap ikka mingeid elemente uutega segades ja uutes vereringetes libledena jätkates.

Venemaa nüüdispropagandas korratakse päevast päeva, et Venemaa erioperatsioon Ukrainas ei ole sõda, relvajõud lihtsalt „töötavad“ ning tööks on võitlus USAga. Venemaa suurusele ja vägevusele vastavalt ei sobikski tal sõdida kellegi vähema kui peavaenlasega, eriti Ukrainaga, mis pole riik, ja ukrainlastega, kes pole rahvas. Sellest pahupidisest mõttekäigust koorubki tuum, häda, et USA ei sõdi, vaid hoidub avalikult ja deklaratiivselt sõjast kõrvale. Õnneks sugeneb USA presidendi Bideni ja tema tähtsamate kaasakõnelejate sõjast keeldumisele ka aina rohkem kriitikuid, sest on ju ilmne, et ilma USA/NATO sõjalise sekkumiseta ei saa Ukraina sõda lõpetada soovitud viisil ehk Venemaa riikluse praegusel toorele jõule ja relvale rajatud kujul tühistamise, kaotamisega. Võimuvertikaali ja juhi vahetamisest ei piisa.

Venemaa desarmeerib end praegu enneolematu tempoga ja koletislikul kombel, kuid see viis ja tempo siiski ei rahulda. Millalgi saavad Venemaal otsa tuumapeadeta tavaraketid, hävituslennukid ja helikopterid, liikumisvõimelised tankid, võib-olla isegi väljaõppinud sõdurid, aga käimasolevas maasõjas ei ole mõned relvaliigid ja armeed üldse kasutatavad. Laevastik, tuumarelva kandjad õhus ja vee all. Ka vanad kahurimürsud ei lõpe niipea. Kuidas neist ilma sõjata lahti saada?

Kaader Ukraina animaatori Mõkõta Lõskovi multifilmisarjast „Putini surma sada imelist võimalust“.

Ukrinform

Peaminister Kaja Kallas käib ja kordab päevast päeva kõigil väliskohtumistel tähtsate otsustajatega, et „me ei soovi sõda laiendada, vaid lõpetada“, mis kõlab inglise keeles küll kaunilt ja löövalt, on aga paraku sisuliselt vigane väide. Ilma laiendamata seda sõda ainsa soovitud tulemusega lõpetada ei saa ja ma arvan, et seda teab viimne kui NATO kindral ning teavad ka suurriikide poliitikud. Kui Venemaa sõdib enda meelest USAga, näeb USAd end ründamas peaaegu kõikjal maailmas, mitte ainult NATO liikmesmaade territooriumidel, siis laieneb tema sõjategevus mingites vormides (on seda juba ammu teinud), kuhu juhtub, hoolimata meie soovidest või soovimatusest. Ma ei taha sellega väita, et Eesti lähiajal mõne raketitabamuse saab ega üldse vähimalgi määral niigi vohavat hirmu suurendada, vaid vastupidi, õhutada kindlameelsust vältimatu otsuseni jõudmiseks. Kui valikuvõimalusi ei ole, siis on parem teha paratamatu otsus varem kui hiljem.

Näiliselt on valikuvõimalus siiski justkui olemas ja seda enesepettuse teed vähemasti avalikult seni veel ka käiakse. Ikka need enneolematud sanktsioonid, majandusblokaad, relva- ja humanitaarabi Ukrainale. Nagu Sirbis varemgi kirjutatud, on majandussanktsioonide ainus eesmärk vastaspoole rahvahulkade näljutamine tasemeni, mil eelduste kohaselt peaks käivituma massirahutused, võimalik et kodusõda, mis omakorda viib režiimivahetuseni. Nõrgestatud paariariik peaks end ümber korraldama oma kätega. Kuid see on väga ebakindel ja määramatu kestusega teekond, mille puhul võib olla kindel vaid ühes: probleem loksub üle ääre ja tsiviilohvreid on palju. Pealegi, paljud suured relvad jääksid kodusõjas alles ja võiksid sattuda senistest peremeestest veelgi nurjatumate kätte. Seega on tegu valest otsast alustamisega. Alustama peab ikkagi relvadest, mitte inimestest.

Vaenlase relvadega tegelemiseks juhul, kui need ei ole veel jõudnud NATO liikmesmaade territooriumile, on ainult üks viis: käivituma peab NATO aluslepingu artikkel viis. Mitmed arvajad Eestiski on sellesuunalist soovi avaldanud. Ma lihtsalt lisan oma hääle, et neid koguneks võimalikult kiiresti piisavalt ja kodanike soovist saaks Eesti valitsuse ametlik positsioon. Et Kaja Kallas (kellel Eesti Ekspressi andmetel on maailmas ja eriti NATO-kolleegide hulgas tohutu autoriteet) saaks liitlastele ametlikult kuulutada: „Eesti rahvas nõuab artikkel viit, nõuab sõda. Mitte kummalist, vaid päris sõda, kiiret, ennetavat ja võidukat.“ USA-l on eelmisel sajandil olnud halb ja kahjurohke komme jõuda maailmasõdadesse suure hilinemisega. Sellest õppinuna peaks nüüd õigeaegselt kohale ilmuma, enne järgmist Pearl Harbouri või kaksiktorne.

Artikkel viie käivitamiseks ei ole palju takistusi, täpsemalt on neid kõigest kaks. Esiteks on NATO riikide poliitilistest juhtidest paljud end kinni mõelnud nn eskalatsioonilõksu. See tähendab, ilma mõjuva põhjuseta usutakse, et iga NATO-poolne enesekaitsesamm viib eskalatsioonitrepil üles kuni kindla tuumasõjani. Niisiis korratakse endale lõpmatuseni, et ei tohi eskaleerida, sest nii hoiame ära suurema kahju. Eskalatsioonist keeldumise ametlik ja korduv kinnitamine annab aga Moskvale ühemõttelise kindluse, et ta võib NATOt kartmata tavarelvadega sigatseda ja hävitada, nii kuidas jõud võtab. Neutraalne puhver on meie puhver, kõlab Venemaa arusaam. Mõttekoja IISS analüütik John Raine on selle hiljuti sõnastanud nii: „On tõendatud, et ta [Putin] ei taha tuumasõja nuga käiku lasta, vaid sellega hirmutada, vahetevahel isegi lastes selle teral meile paista, et saaks vabalt oma vastaseid rusikatega klobida.“ Järelikult, eskaleerimisest hoidumine ei too midagi head, vaid jätkuvalt ainult halba.

Teiseks, eriti praegu käiva sõja, aga ka varasemate kogemuste põhjal peab NATO jõudma loogilise järelduseni, et ükski heidutus ega sanktsioon ilma relvaga sekkumise ähvarduseta ei ole takistanud ega takista edaspidigi Venemaad oma piiride taga tavasõdu algatamast ja pidamast. Ainus veel proovimata viis on nn punaste joonte nihutamine, NATO reeglite seniste aina kitsama tõlgenduse asemel pöörduda tagasi avarama tõlgenduse (ja sellele ka korrektse juriidilise katte tekitamise) juurde. Ei pea tingimata avalikult ja detailselt välja ütlema, mis on NATO väljaspool liikmesriikide territooriume sõjalise sekkumise aluseks, kuid see peab olema omavahel kokku lepitud ja teada kõigile neile, kes end ohustatuna tunnevad. NATO moraalne autoriteet ka tema liikmesmaade rahvaste hulgas laguneb kiiresti olematuks, kui jätkatakse eskalatsiooni­lõksus ning ainus sõnum Venemaa naaberrahvastele on, et teie saatus on kurjategija kõrval elada, kannatada ja ohvreid tuua.

NATO-l on kahe aastakümne tagant piiritaguseks operatsiooniks mitteriikliku kurjategija hävitamiseks õiguslik alus ja seletus olemas. Venemaa on praeguseks korraldanud palju suurema hävitustöö kui Al Qaeda iial suutnuks toime panna. Seega on igati põhjendatud selle riigi kohtlemine vähemasti sama rangusega. Tahtsid sõda ja kuulutasid sõja, siis sõja pead ka saama. Ühesõnaga, kordan, artikkel viie käivitamisele ei ole alternatiivi.

See ei tähenda, et otsusele järgneval päeval peaks pooliku ettevalmistuse pealt paugutama hakkama, aga laskepositsioonidele asuma küll. Ja kui see ei mõju, siis peaks valmisoleku saavutamisel kogupauguga kõigist suurtest torudest mõne tunniga maatasa tegema kogu Venemaa sõjalise taristu ja relvastuse. Ühtlasi tõestades sellega maa­ilmale, et erinevalt Venemaa nn täppis­relvadest on lääne omad tõepoolest täpsed ja tõhusad ning hävitavad sõjalisi sihtmärke minimaalse tsiviilkahjuga.

Julm jutt, aga nii juhtub, kui patsifist ilmaasjata vihale aetakse ning äratatakse temas halvad mälestused vanast vaenlasest. Pealegi, välksõda viienda artikli alusel on kõigist tegutsemisviisidest inimelusid säästvaim ja ka odavaim, muutes tarbetuks ka kohaliku sõjalise kiirkulutamise plaanid.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht