Johannes Jürisson 5. VI 1922 – 30. XII 2005

 

Lahkunud on paljude õpetaja, sõber, mõttekaaslane, eesti muusikakultuuri väsimatu uurija ja propageerija Johannes Jürisson. Lapsepõlvekodu kasinate võimaluste tõttu algas Jürissoni töömeheelu varakult. “Karjapoiss, talusulane, pagariõpipoiss, äriteenija,” märgib ta oma ankeeti. 1941. aasta Nõukogude mobilisatsioon viis ta neljaks aastaks sõtta. 1945. aasta detsembris asus 23aastane sõjast tulnud mees õppima Tartu Muusikakooli, 1951. aastal astus ta Tallinna Riiklikku Konservatooriumi muusikateaduse erialale. Jürissoni diplomitöö “Mart Saar ja tema soololaulud” (juhendaja Karl Leichter) valmis 1958. aasta kevadel ja äratas tavalisest laiemat tähelepanu. Ühte žanrit kokku võttev uurimus – eesti muusikaloos esimene – on kantud kultuuri arengu järjepidevuse ideest. “Saare looming pole ootamatu “ilmutus”, vaid kultuurilise protsessi seaduspärane kehastus,” kirjutas Jürisson hiljemgi (“Hüpassaare laulik Mart Saar”, lk 88).

Johannes Jürisson õpetas lääne ja eesti muusika ajalugu Tallinna (G. Otsa nimelises) Muusikakoolis 1953 – 1965 ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis 1965 – 1989. Aastatel 1960 – 1980 oli ta lektoriks Tallinna Kultuuriülikoolis, 1991 – 1995 õpetas Viljandi Kultuurikolledžis. Tema raamatud sarjas “Kultuuriülikool” olid vähemalt ühe põlvkonna eestlastele ainuke kättesaadav emakeelne kirjasõna muusikaajaloo kohta. Lisaks sellele on tema sulest ilmunud õppekirjandust muusikakoolidele ning uurimuslikke artikleid eesti muusikast ja muusikutest. Jürissoni koostatud noodiväljaanne “Mart Saare soololaulud” (Tln 1972), mis varustatud põhjaliku järelsõnaga, sisaldas 20 teost helilooja varasest loomeperioodist ja sai sellisena eesti muusika klassika väljaannete reas esimeseks. Karl Leichteri juubeliks koostatud raamatu “Valik artikleid” (Tln, 1982) ette kirjutas Jürisson ulatusliku ajaloolise ülevaate eesti muusikalisest kirjasõnast. Jürissonile oli iseloomulik näha kultuurinähtust arenguprotsessis. Ta loengutel ei leidnud tähelepanu mitte niivõrd ajastu tähtteosed, kuivõrd neid ette valmistavad momendid eelkäijate, sageli vähem teadvustatud heliloojate töödes. Sovetlikus ajalookäsitluses ei olnud see printsiip – uuele ajastule oluliste märkide olemasolu eelmis(t)es ajastu(te)s – mitte enesestmõistetavalt loomulik.

Kui meenutada, et nõukogude perioodil langes konservatooriumis muusikaajaloo loengutele küllaltki tugev ideoloogiline koormus ja et iga trükki pääsev sõna pidi eelnevalt saama tsensuuri “õnnistuse”, siis suudame võib-olla pisut rohkem hinnata seda, mida tegi vaikselt ja käratult Johannes Jürisson. Ta õpetas meid austama ja armastama meie oma kultuuri.

Johannes Jürissoni ärasaatmine on laupäeval, 7. jaanuaril kell 11.30 Pärnamäe kabelis ning muldasängitamine pärast seda Metsakalmistul. Buss väljub Sakala keskuse eest kell 10.45.

 

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti Heliloojate Liit, Eesti Muusikateaduse Selts, Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht