Rada mööda raudset eesriiet

Tiit Pruuli

Euroopa Parlamendi transpordi- ja turismikomitee (TRAN) liige Michael Cramer (Roheliste/ Euroopa Vabaliidu fraktsioon) on Tallinnas komitee tutvumisvisiidil. Cramer on erinevalt kolleegidest-poliitikutest ise oma alal ka aktiivne praktik, mitme rahvusvahelise projekti initsiaator (vaata www.ironcurtaintrail. eu).        Olete üks raudse eesriide raja loojaid. See matka- ja rattatrass on ligi 7000 kilomeetrit pikk, kulgeb läbi Euroopa Barentsi merest Musta mereni ja järgib kunagise raudse eesriide loodud piirijoont. Mis see täpsemalt on – poliitika-, kultuuri- või turismiprojekt?  2009. aastal tähistasime Berliini müüri langemise 20. aastapäeva. Ligi pool sajandit jagas raudne eesriie Vana Maailma vägivaldselt Ida- ja Lääne-Euroopaks. Euroopa taasühinemise meenutamiseks arendasingi selle projekti, mis sisaldab säästlikku turismi ja avastusretke ajalukku. Sel teel on 20 riiki, millest 14 on Euroopa Liidu liikmed. Raudse eesriide rada läbib mitmeid rahvusparke ja huvitavaid maastikke, mis on piiritsooni tõttu, tihti  olnud üsna ligipääsmatud. Samuti jääb sellele rajale palju muuseume, monumente jms, mis meenutavad Euroopa jagamise ja Ida-Euroopa vabanemise lugu.

Säästva turismi ja ajaloo ühendamise idee sai alguse kümne aasta eest Berliinis ja rajaneb Berliini ja Saksamaa jaoks väga edukal jalgrattaturismi mudelil. Kui turistid Berliini tulevad, küsivad nad sageli „kus see müür oli?” ja kuna linn on viimastel aastatel nii kiiresti  muutunud, on ajaloo jälgi raskem leida. Tänapäeval saavad turistid sõita endise müüri joonel 160 kilomeetrit ümber Lääne-Berliini, kogeda muutusi linnas ja müüri liinil alles jäänud mälestusmärke. Rada on varustatud teeviitadega saksa, inglise, prantsuse ja vene keeles. Igal suvel jagan seal ise giidina turistidele selgitusi ajaloo kohta ja räägin lugusid. Peale turistide pakub see huvi ka berliinlastele endile.  Samalaadne 1400 kilomeetrit pikk rada on ka endisel kahe Saksamaa vahelisel piiril. Jalgrattaturismi mudel on end erakordselt hästi tõestanud ja sellepärast on see üle kandunud ka Euroopa tasemele. Jalgratturite teejuhid Berliini, Saksamaa ja raudse eesriide radade kohta on avaldatud inglise ja saksa keeles ja neid uuendatakse pidevalt.   

Teie varem tehtud turismiteatmikud „Berlin Wall Trail” ja „German Border Trail” on selgelt poliitilise tagapõhjaga. Kas LääneEuroopas mõistetakse teie arvates piisavalt, mis toimus siinpool raudset eesriiet? Ilma selle mõistmiseta ei saa me ju rääkida ühtsest Euroopast.  On õige, et ilma ajalugu tundmata ei saa ehitada edukat tulevikku. Arvan, et Lääne-Euroopas on teadmine Euroopa ajaloost siiski olemas. Just see oligi mu Euroopat läbiva rattaraja eesmärk: tõsta inimeste teadlikkust meie ühisest minevikust. Seepärast oleks hea, kui riigid, mida rada läbib, osaleksid aktiivselt mälestusmärkide taastamisel, muuseumide ehitamisel ja infomaterjalide levitamisel, et hoida elus meie minevik. Tean, et mõnedel  on sellega raskusi, kuna tahetakse poliitiline minevik unustada. Nii oli näiteks Berliinis, kus võitlesin selle eest, et mõned müüritükid püsti jääksid. Ainult vana säilitades anname järgmisele põlvkonnale võimaluse ajalugu mõista. Transport on valdkond, kus näeme Ida- ja Lääne-Euroopas suuri erinevusi. Maanteede kvaliteedi ja eriti raudteetranspordi mahajäämus on idas märkimisväärselt suur. Mida teha nende erisuste kaotamiseks? 

Transport pole elutähtis teema mitte ainult inimeste liikumisvõimaluste avardamisel vaid ka kliimaprobleemide lahendamisel. 1990. aastast on CO2 atmosfääri paiskamine transpordisektoris kasvanud 35%, teistes sektorites, näiteks tööstuses ja elamuehituses, vähenes see aga 10%. Seega nullib transpordisektor kõik keskkonnaalased pingutused, mis teistes sektorites Euroopa maksumaksjate miljardite eurodega  tehtud. Sellest lähtuvalt ei saa me ilma muutusteta transpordi alal olla edukad ei võitluses kliimamuutustega ega naftast sõltumatuse saavutamisel. Praegune keskkonnakatastroof Mehhiko lahel näitab hirmuäratava selgusega, milliseks riskiks on valmis naftakompaniid, et rahuldada maailma nõudlust nafta järele. 70% kliimale ohtlikest heitgaaside põhjuseks on linnatransport. Kui võtame taas Berliini näite, siis igal teisel majapidamisel pole enam  autot ja 90% inimesi elab vähem kui viie minuti rattasõidu kaugusel järgmisest trammi-, bussi- või metroopeatusest. Saksamaa transpordiministeeriumi andmetel on Saksamaal 90% kõigist autosõitudest linnas lühemad kui kuus kilomeetrit.

Suurepärane vahemaa bussi, trammi, jalgratta või jalutamise jaoks! Euroopa Liit on kõikvõimalike transpordiliikide jaoks kaasfinantseerimist pakkunud, olgu selleks siis maantee-, rongi- või veetransport.  Liikmesriigid aga, iseäranis need, kus on tugev autotööstus, elasid kaua usus, et auto on ainus vastus kõigile me liikumisvajadusele. Seepärast kulutati palju rohkem raha teedeehitusele kui raudteetranspordile. Meie, rohelised, võitlesime edukalt selle eest, et raudteeprojektides oleks ELi osalus minimaalselt 40% ja et Euro-Velo jalgrattavõrgustik lülitataks Trans-Euroopa Transpordi võrgustikku (TEN -T). Tegelikkus on siiski teistsugune: TEN -T  pole mitte üksnes pidevalt alafinantseeritud, vaid rahvuslik egoism takistab investeerimast kõige kiiremasse ja efektiivsemasse transpordiliiki. Ida-Euroopa riigid ei tohiks teha sama viga nagu Lääne-Euroopa ja peaksid autoteede asemel pigem investeerima raudteevõrgustikku. 2003. aastal võttis mul rongidega Berliinist Tallinnasse tulek aega 60 tundi, keskmine kiirus oli alla 30 km/h. Vanad auruvedurid võiks samuti sõita 27 km tunnis! Hämmastav, kuidas  meie prioriteedid on kõrgtehnoloogia ajastul muutunud!

Küsinud Tiit Pruuli

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht