Doktorikraad jäägu teadlastele

Toomas Varrak

Teadlaseks olemine tähendab kutsumust, mitte ametit ja palgatööd.

Teaduse ja sõjaväe ühiseks jooneks on neis kehtiv aukraadide süsteem: ühes kehtivad sõjaväelised auastmed, teises akadeemilised kraadid. Teaduses tekkis doktorikraad keskaegses ülikoolis ja võrdus õpetamisloaga. Selle omamine tähendas kuulumist teadlaste ja õpetajate gildi. Kui kõrvutada neid kahte, s.o au- ja akadeemilist kraadi, siis tänapäeva doktorikraadi ja sõjaväelise kindralikraadi erinevus seisneb selles, et kindraliks ei ole üldjuhul võimalik saada läbimata sõjaväelise haridus- ja teenistuskäigu kõiki etappe. Ei ole võimalik, et küpses eas inimene, kellel varasemas elus ei ole olnud mingit tõsisemat huvi sõjaväeteenistuse vastu, avastab äkki endas soovi juhtida armeed, läbib seejärel mõneaastase koolituse, kaitseb kindraliuurimuse ja saabki kindraliks, kes sobib kaitsma riiki ja juhtima armeed sõjas.
Teaduses võib aga doktorikraadi niimoodi saada küll. Kas sellist doktorit võib pidada ka teadlaseks, on küsitav, sest teadlaseks olemine tähendab oluliselt rohkemat kui doktorikraadi kaitsmist ja omamist. Teadlaseks olemise eelduseks on mingi kitsama eriala filosoofia, metodoloogia ja empiirika valdamine ulatuses, mis ületab oluliselt selle, mida võib anda praegune doktorikoolitus või -uurimus. Max Weberit parafraseerides: teadlaseks olemine tähendab kutsumust, mitte ametit ja palgatööd.

Tippu ühe hüppega
Auastmed ja akadeemilised kraadid on kvalifikatsioonitunnistus, mille saamise eelduseks on erialane koolitus ja praktiline kogemus, mille annab teenistus sõjaväes või teaduslik töö. Paljalt koolituse läbimine ei tee kedagi kindraliks või teadlaseks. Kuid kui sõjaväes eraldab leitnanti kindralist vähemalt viis-kuus ametiastet, mis kõik nõuavad praktilise kogemuse omandamist vastaval ametiastmel, siis teaduses saab noviits ehk magister tõusta doktoriks üheainsa sammuga. Kusjuures nõutav praktilise teadusliku töö kogemus ei pruugi, vähemalt vormiliselt, väljuda formaalse koolituse raamest. Küll aga tõustakse selle väikese sammuga teaduskvalifikatsiooni süsteemi kõrgeimale astmele ja omandatakse aupaiste, mida võib õigustada vaid pikaajaline ja tulemuslik töö teaduses.
Nii luuakse kõrgendatud enesehinnanguga tegelasi, kes teadust pigem profaneerivad, kui viivad seda edasi. Kui asi oleks seejuures ainult inimlikus edevuses, ei oleks sellest ehk suuremat häda. Kuid doktorikraad annab inimesele ühiskondliku prestiiži ning on oluline eelis ametialase karjääri arendamisel, ükskõik millisel elualal see siis ei toimu, sh ka teaduses. Teadussfääris lubab formaalne doktorikraad pretendeerida administratiivsetele ametikohtadele ning tõusta teaduse arengu suunamisel võtmepositsioonile. Teatava kriitilise piiri ületamisel niisuguste teadusjuhtide arvus hakkab toimima seaduspärasus, mida poliitikateadus nimetab oligarhia raudseks seaduseks, s.o teadusbürokraatia diktatuuriks elava teaduse üle.

Pead tõstab bürokraatlik mõtteviis
Tundub, et Eestis on see mõnel erialal nii ka juhtunud. Kui ikka vaieldamatu rahvusvahelise klassiga välismaa teadlane ei kvalifitseeru bürokraatlike kvaliteedikriteeriumide tõttu meie avalik-õiguslikus ülikoolis professoriks, siis – kui silmas pidada vastava eriala taset Eestis – on niisugused kriteeriumid loodud mitte Eesti teaduse kvaliteedi tõstmiseks, vaid mingitel muudel eesmärkidel. Sellisel juhul täidab professorikoha tõenäoliselt mingi (soovitavalt välismaine) keskpärasus, kelle teadus taandubki püüdele täita kehtestatud kriteeriume. Kõrgelennulised jutud kvaliteedi tõstmisest ja rahvusvahelisest tasemest on niisuguste tõsiasjade valgusel teadusbürokraatia paljasõnaline eneseõigustamine ja -upitamine.
Bürokraatliku mõtteviisi sügavate siirete näiteks teaduses võib tuua avalik-õigusliku ülikooli akadeemilise komisjoni, kes peab end pädevaks langetama otsust ametikohale sobivuse kohta lähtudes formaalseist kvaliteedikriteeriumeist, omamata seejuures vähemaidki teadmisi teadusvaldkonnast, mille saatust otsus puudutab, selle esindajatest või tasemest Eestis. Niisuguse komisjoni enesekindlust ei kõiguta ka vastava eriala rahvusvahelise renomeega teadlastelt nõutud soovitused, sh teadusharu rahvusvahelise esindusorganisatsiooni asepresidendi arvamus. See ei ole ülbus, vaid teatud sorti inimeste valmisolek teha otsuseid asjades, millest neil pole vähimatki aimu. Ammugi siis tähendab bürokraatia jaoks midagi Eesti praegusest doktorikraadist astme võrra kõrgem kvalifikatsioonitunnistus, mille on andnud meie ülikoolidest kõrgema rahvusvahelise reitinguga teadusasutus.
Selline tunnistus ei pruugi Eesti avalik-õiguslikus ülikoolis kehtestatud kvalifikatsioonikriteeriumide kõrval midagi tähendada ega anna võimalust kaasa rääkida vastava eriala õppekava, kaadrivaliku, doktoriõppe korraldamisel või doktorikraadi omistamisel, s.o selle teadusharu tuleviku kujundamisel, mille kohta niisugune kvalifikatsioonitunnistus on antud. Küll aga paistab olevat normaalne ja kvalifikatsioonikriteeriumidega kooskõlas, kui ülikoolis suunab mõne eriala arengut, kavandab selle õppekava, juhendab doktorante jne teadusjuht, kes ei ole vastava teadusalaga oma elus minimaalseltki kokku puutunud.
Kui niisugused näited ei räägi Eesti teadussüsteemi bürokratiseerumisest, kui need ei kinnita Peteri printsiibi kehtivust ja ebakompetentsust teaduse juhtimise tasandil, millest veel nad võiksid siis rääkida? Niisugusel juhul ei tasu teadustasemest ja kvaliteedist tõesti rääkida teisiti kui tsiteerimisnäitajate või kategoriseeritud väljaannete tasandil. Paraku ei ütle need näitajad midagi selle kohta, kuidas teadus täidab oma põhifunktsiooni, s.o loob olulisi uusi teadmisi. Seda oskavad öelda ikkagi ainult need, kes asja tunnevad.

Doktorikraad poliitikule ja ametnikule
Nagu öeldud, annab teaduslik kraad ühiskondliku prestiiži ja on muudel võrdsetel tingimustel karjääri tegemisel oluline eelis. Ja mitte ainult teaduses. Teaduses on kraadi tegemine asjade normaalne käik. Kuid teaduskraadi himustavad sageli tegelased ühiskondliku elu eri sfääridest, eriti poliitikud. Praktiliste insenerikutsete, keemia, füüsika või mehaanika esindajad taotlevad seda harvem. Maaülikooli professor Ülo Niinemets kirjutab näiteks, et Saksamaal on iga viies parlamendisaadik ja üle poole ministritest doktorikraadiga (Eesti Päevaleht, 25. V). Ka Venemaal on riigiduuma 450 saadikust üle 200 doktorid ja professorid. Nagu majandusteadlane Vladislav Inozemtsev irooniliselt täheldab, püüavad poliitikud ja ametnikud sellega varjata oma piiratust ja keskpärasust. Ülo Niinemetsa arvates on aga igati kiiduväärne, kui tipp-poliitik tahab end harida. Nii see kindlasti on, kuid kas seda püüdlust peab tingimata hindama doktorikraadiga? Teadlast temast ei saa, kui ta ei ole varakult sellele teele asunud.
Harvad ei ole juhud, kus tipp-poliitik tühja kotina kokku vajub ja isiksusena tuleb välja üsna tavaline tegelane, kes on oma karjääri üles ehitanud kavaldamisele, keerutamisele ja poliitilisele pugemisele. Saksamaal pidid kaitseminister Karl-Theodor zu Guttenberg ja haridusminister Annette Schavan ametist lahkuma, kuna tuli välja, et doktorikraadi olid nad saanud plagiaadi eest. Venemaa presidendi Vladimir Putini doktorikraadiga oli samasugune lugu. Tema töö sisaldas ümberkirjutisi kõrgkooliõpikuist. Niisugused doktorid tõenäoliselt ise ei teagi, mis nende kompilatsioonides teadusest vajaka jääb.

Miks kaitsmine nurjuda võib?
Teaduse bürokratiseerumisest räägib ka poliitik Laine Randjärve ebaõnnestunud doktorikaitsmise lugu. Professor Ülo Niinemets ütleb selle kohta, et ta ei tea, mis seal toimus, kuid „on võimatu mõista, kuidas komisjon, kes kõigepealt töö heaks kiitis ja kaitsmisele võttis, kaitsmise ajal meelt muutis, juhul kui kaitsmise protsess selleks põhjust ei andnud”. Mina ka ei tea, kuid juhtumi põhimõttelist mõistmist see ei takista.
Esiteks, ülikoolis professoriks saamisel ja olemisel ei ole esmatähtis mitte niivõrd asjatundmine oma erialal, vaid teatavate formaalsete näitajate olemasolu, sh edukas doktorantide juhendamine. Häda ei anna häbeneda ja seetõttu on võimalik, et professor on valmis olema juhendajaks teemal, millest tal, nagu eespool osutatud, halli aimugi ei pruugi olla.
Teiseks on täiesti võimalik, et töö läheb kaitsmisele ainult juhendaja soovitusel, ilma et seda oleks näidatud asjatundjatele või arvestatud nende arvamusega. Põhjuseks vajadus kaitsta oma positsiooni professori ja juhendajana ning asutuse reputatsiooni teadusasutusena.
Kolmandaks on võimalik, et tööd kaitsmisele suunavas komisjonis ei ole ühtegi inimest, kes suudaks hinnata töö kvaliteeti. Nagu praktika on näidanud, ei pruugi niisugune komisjon märgata isegi seda, kas kaitsmisele suunatud töö vastab erialale, milles kraadi taotletakse. Kui kaitsmise ajal midagi just untsu ei aeta, siis kraad muidugi omistatakse. Untsu ajamine ise on aga märk, et tegemist ei ole tõsiseltvõetava teadlasekandidaadiga. Võimalik, et kaitsmiskomisjonis istub mõni inimene, kes asja paremini tunneb ega ei soovi anda kraadi töö eest, mis heidab varju tema enda professionaalsusele ja teaduslikele standarditele.
Poliitikukarjäär on suhteliselt lühiajaline. Kui doktorikraadiga poliitik jääb kuivale, kuhu pöörduvad ta pilgud uut tööd otsides? Välistatud pole, et edasist karjääri tahetakse teha just teadussüsteemis. Eelöeldut arvestades pole mingit põhjust toetada poliitikute inimlikust edevusest või karjääri tegemise püüdest tulenevat soovi kaunistada end doktoritiitliga. Niisuguste tegelaste tegevus profaneerib teadust, alandab teadlasi, devalveerib teaduskraadi – mille standardit teadusreform niigi langetas – väärtust ning on soodsaks kasvupinnaks teadusbürokraatiale.