Teaduse kümnekordne kasv ja uus rahastamissüsteem

Indrek Reimand

Senine teaduskorraldus ei sobinud suurte eesmärkide seadmiseks.

Eesti teadus on läbi teinud tohutu kasvu, aastail 2000–2011 kokku kümnekordseks, rahaliselt keskmise kasvutempoga üle 20% aastas. Missugune eluvaldkond ei sooviks sellist kasvu? Siiski-siiski, mõned kõrvaltvaatajad küsivad, kas pole see ohtlik või võimalikki. Mõned seesolijad ei ole õnnelikud. Teised muidugi on.
See kasv on olnud väga ebaühtlane, kõige suurem kasv on olnud erasektoris. See näitab ka riigi poliitika edu, kuid tänada selle eest tuleb ettevõtjaid. Mõnel viimasel aastal on ELi tõukefondid jõuliselt uuendanud teadustaristut, rahastanud mitmesuguseid programme ja teadlasvahetust. Mitmed teadusasutuste tegevustoetused kasvasid lühikese aja jooksul 2006–2008 ligi 80%, kuid siis kärbiti 8% ega ole pärast seda kasvanud.
Väljundite poolest on Eesti teadussüsteemi areng olnud edukas. Seda näitab rahvusvaheline võrdlus publitseerimise, patenteerimise, tsiteeritavuse, raamprogrammide edukuse ja ka erasektori T&A arengu osas. Selle peamiseks põhjuseks peetakse rahastamise kasvu kõrval tugevat kvaliteedikonkurssi põhiliste rahastamisotsuste tegemisel. Kuid kuigi tulemuste kasv on olnud väga hea, oleme oma näitajatelt ikka alla Euroopa keskmist – publitseerimises pisut, patenteerimises kõvasti. Üldise teadmiste edendamise (general advancement of knowledge) kõrval ei ole Eestis veel kuigi hästi saavutanud teisi teaduse programmilisi eesmärke, sh rakenduslikke. Lühidalt – arenguruumi on veel kõvasti.
Kogu selle kiire arengu ajal on olnud teemaks, kuidas peab teaduskorraldus käima ajaga kaasas, et kohaneda muutuva olukorraga. Senine teaduskorraldus on toonud edu, aga kriitikat pälvis ühelt poolt suur killustatus ja dubleeritus ning teiselt poolt asutuste ja riigi strateegiliste eesmärkide vähene arvestamine.
Killustamist iseloomustab senine teadusasutuste sihtfinantseerimine, mida oli rohkem kui 200 teemal. See kattis peamiselt palgakulusid, kuid mitte teisi vajalikke kulusid, milleks pidi katte leidma muudest allikatest, näiteks Eesti Teadusfondi (ETF) grantidest. ETFi grante oli ca 600, seega raha anti hästi paljudele, aga hästi vähe ning 95% ETFi grantidest oligi sihtfinantseerimise täitjate käes. Sellist korraldust ei pidanud keegi efektiivseks ei menetlemise ega asutuse juhtimise poolest.
Strateegilise planeerimise probleeme iseloomustab, et senise sihtfinantseerimise rollijaotuse korral ei olnud kellegagi rääkida sellistel teemadel nagu näiteks liiga suured hooned või kas asutus peaks looma vähem hästimakstud või rohkem halvastimakstud teadlase töökohti. Või sellise infrastruktuuri või programmi loomisest, mis mingil kombel koordineeriks teadusgruppide ressursikasutust ja eesmärke. Teadlase tasemel pole maja kunagi liiga suur või aparaate liiga palju – see pole teadlase mure, kui asi on ebaefektiivne. Neid teemasid saaks arutada asutusega, kui asutusel oleks võimalus kaasa rääkida uurimisteemade valikul.
Lühidalt kahte poolt kokku võttes: selline korraldus ei sobinud suurte eesmärkide seadmiseks. See oli sobiv niikaua, kuni raha oligi ainult väikeste asjade jaoks.

Eesmärk on vähendada killustatust
Praegu tehtavad muudatused on ette valmistatud aastast 2009, seadus võeti vastu 2011. Nende muudatuste eesmärk on killustamise vähendamine, asutuste põhifunktsioonide tagamine ja ühtlasi jätkuvalt kõrge tulemuslikkuse ja kvaliteedi taotlemine.
Muudatused teaduse rahastamises on pigem järkjärgulised kui täielikud. Kuid uus finantseerimissüsteem lõpetab ulatusliku kattuvuse teadusasutuste sihtfinantseerimise ja teadusfondi grantide vahel, mis oli põhjustatud sellest, et teadustöö erinevaid kulukategooriaid pidi rahastama eri allikatest. Edaspidi on uurimistoetused ette nähtud terviklikena, nende edukaks kasutamiseks ei pea üldiselt eeldama teiste rahastusallikate olemasolu. Uus institutsionaalne uurimistoetus (IUT) on vähem isikustatud ja arvestab senisest sihtfinantseerimisest rohkem teadusasutuste asutusefunktsioone, sh taristu haldamise ja õppetöö korraldamise ülesandeid ning jätkuvuse tagamist.
Kuid uus korraldus ei muuda juba 1990ndatel tehtud valikut, et meie asutusi rahastatakse kvaliteedikontrolliga, mis sisuliselt on asutustevaheline võistlus.

Toetuste ühikute arv väheneb
Paraku, kui niiviisi jaotatav ressurss ei kasva, aga toetuse rahaline maht keskmiselt kasvab, siis see tähendab toetuste ühikute arvu vähenemist. Ja see omakorda tähendab mõndagi olulist nii teadlastele, teadusasutustele kui ka Eestile laiemalt.
Esiteks peame endale tunnistama, et meil ei ole võimalik kõiki teadusteemasid rahastada tippteaduse standardile vastaval tasemel. Ega ka 200 sellist teemat. Kui isegi 2008. aastal ei jätkunud piisavalt vahendeid 200 teema jaoks ja kriisiaja kärped on taastamata, siis nende teemade arv, mida suudame rahastada, on veel väiksem. Selleks et tagada hariduse, kultuuri ja majanduse areng, on meil tarvis teaduse mitmekesisust. Missugune on jõukohane ning samal ajal piisavalt mitmekesisust tagav teadusteemade arv ja kui suureks peaks kujunema keskmine rahastus teema kohta, väärib laiemat arutamist. Kas see on 120 või 150 või mõni teine arv? Praegu liigub teadusagentuur ca 140 teadusteema poole, kuid ka ülikoolid-teadusasutused võiksid oma seisukohad esitada.
Teiseks, eelnev ei tähenda, nagu oleks asutuste kogu teaduse finantseerimine ainult institutsionaalsed uurimistoetused. Kõrghariduse finantseerimine katab kõiki õppetöö valdkondi, sh professorite palkasid ja doktoriõpet – professori ja doktorandi põhitöö on teadustöö. Teaduse baasfinantseerimine annab asutusele võimaluse rahastada just temale olulist teadustegevust. Seega on asutustel olemas vahendid rahastamaks ka neid valdkondi, millel pole uurimistoetust. Peale selle kõik projekti alusel tulevad finantseeringud, mida on kokku märkimisväärselt palju.
Kolmandaks, muidugi ei tee teemade vähenemine õnnelikuks neid teadlasi, kes ennast nende täitjatena ei leia. Ometi ei ole pärast kriisiaja kärpimist ükski teaduse finantseerimisallikas vähenenud, kuigi kasvu ei ole olnud ootustele vastavalt. See tähendab ka seda, et teadusasutustele eraldatav teadusraha ei ole vähenenud. Töökohtade arv ei ole vähenenud – kui asutused teisiti ei otsusta. Aga kui asutus peab vajalikuks tõsta töötasu, siis töökohtade arv väheneb. Institutsionaalne uurimistoetus ongi asutuse rahastamise skeem, mitte grupi või teadlase oma. Seda võib vaadata ilmselt nii- või naapidi, kuid üks järeldus on muu hulgas see, et isegi kui asutusel (sic! mitte teadlasel) mõni taotlus osutub ebaedukaks, siis on ikka asutusel vastutus ka nende taotlustega seotud olevate inimeste ees.
Niisiis ei vähenda teaduskorralduse muutus iseenesest teadlaste arvu ega muuda eriti seniseid valikupõhimõtteid, kuid konsolideerib senist väga killustunud teadusmaastikku ja seab selgelt suurema vastutuse teadusasutustele. See annab ühelt poolt asutustele võimaluse teadustegevust strateegiliselt planeerida ja teiselt poolt võimaluse püüelda rahvusvahelise tippteaduse poole.

Aga kuidas jääb siis kasvuga?
On ju kehtivas TAI strateegias eesmärgiks võetud teadus- ja arendustegevuse mahuks 3% SKTst ning teadlaste ja inseneride osakaaluks 0,8% tööga hõivatud töötajaskonnast. On selge, et teadlaskonna kasvu ootused on suured, juurde on tulnud noori teadlasi ja konkurents on teravnenud igal rindel.
2011. aastal oli meie T&A maht ametliku statistika järgi 2,41% SKTst ning teadlasi ja insenere oli 0,74% tööga hõivatud töötajaskonnast. Arvestades hõive eeldatavat kasvu hinnatakse, et me vajame eesmärgi täitmiseks täiendavalt umbes 1000 teadlase töökohta.
Jah, me vajame veel kasvu, aga me vajame kasvu eelkõige erasektoris. 2011. aastal oli meil täistööaja arvestuses teadlasi ja insenere kokku 4512, neist ettevõtlussektoris 1504. Avaliku sektori teadussüsteemis vajame eelkõige intensiivset kasvu, suuremat tulemuslikkust teadlase kohta ja vastavalt ka suuremat rahastamist teadlase kohta. Kahtlemata on just avalik sektor see, kust tulevad noored teadlased, kuid nad tulevad kogu ühiskonna ja ettevõtete jaoks. On täiesti loomulik ja eesmärgipärane, et teadlased siirduvad ettevõtetesse. Avaliku sektori teadussüsteem ei vaja enam olulist ekstensiivset kasvu.

Käib taotluste „ärakuulamismenetlus”
2013. aasta institutsionaalse uurimistoetuse taotlusvooru esialgsed tulemused on teada ja on tekitanud ka juba reaktsioone. Käimas on asutuste „ärakuulamismenetlus”, mille käigus võidakse otsuseid ja sõnastust täpsustuda, seega ei ole need lõplikud. Esimesed märgid viitavad, et IUT arvestab asutuste strateegilisi funktsioone ja eesmärke paremini kui varasem teadusasutuste sihtfinantseerimine. Kuid teemade arvu vähenemine tähendab mõnes asutuses ka valusaid muutusi.
Pärast lõplike tulemuste selgumist analüüsib haridus- ja teadusministeerium IUT toimimist põhjalikult. Üks on selge: ministeerium ei saa ega kavatsegi kahtluse alla seada hindajate pandud hindeid. Kuigi teaduse hindamisel retsenseerimise teel on ka puudujääke, on see teadaolevalt parim meetod.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht