Seadusteta õiguse asjatundja

Marek Strandberg

Akadeemik Lauri Mälksoo: „Eesti suhted Venemaaga on minu jaoks omamoodi eksistentsiaalseks küsimuseks.”

Marek Strandberg: Rahvusvahelises õiguses pole olulised mitte niivõrd koodeksid, kuivõrd tavad-tõekspidamised ja suur hulk leppeid. Kuidas rahvusvahelist õigust kõige paremini defineerida?
Lauri Mälksoo: Rahvusvaheliseks õiguseks peetakse traditsiooniliselt seda õigust, mis kehtib riikide vahel. Tegelikult ongi seda õigem nimetada riikidevaheliseks õiguseks, termin „rahvusvaheline õigus” võeti eesti keele mõisteid kõige enam mõjutanud kultuurkeeltesse, saksa ja vene keelde, üle inglise ja prantsuse keelest, kus teatavasti nation tähendab nii riiki kui ka rahvast. Muidugi on tänapäeva piire ületavad suhted midagi enamat kui riikidevahelised suhted – on ju olemas ka rahvusvahelised organisatsioonid (nii valitsustevahelised kui ka valitsusvälised), rahvusvahelise haardega äriettevõtted ja ka indiviidid, kes samuti tegutsevad omal kombel rahvusvahelise õiguse subjektina. Tänapäeval ongi laias laastus kaks koolkonda ja suhtumist rahvusvahelisesse õigusesse: konservatiivne, mis lähtub eelkõige riikidest ja nende õigusest, ning liberaalne, mis suhtub positiivselt ka riikideväliste subjektide kaasamisse ja õilmitsemisse rahvus­vahelises õiguses. Ka riigid erinevad selle suhtumise poolest, näiteks Venemaal on rahvusvahelisest õigusest arusaam üsna riigikeskne. Läänes jälle võimestatakse valitsuste kõrval ka riikideväliseid tegutsejaid. Paljuski peegeldab see väljakujunenud siseriiklikke vahekordi riigivõimu ja inimese vahel.

Millised on rahvusvahelise õiguse alased teaduslikud uurimismeetodid? Mis üldse on seda laadi uuringute teemad ja objektid?
Rahvusvahelises õiguses on traditsiooniliselt olnud kaks suurt mõttevoolu – loomuõigus ja positivism. Loomuõigus on paljuski olnud õpetlaste filosofeerimine selle üle, millised reeglid peaksid riikide vahel kehtima. Positivism aga üritas olla teadlikult „teaduslik” ja arendada välja oma selge allika- ja meetodiõpetuse. Muide, Tartu (Dorpati) ülikooli XIX sajandi rahvusvahelise õiguse teadlastel August von Bulmerincqil ja Carl Bergbohmil on üsna suuri teeneid rahvusvahelise õiguse positivistliku mõttevoolu arendamisel. Ka tänapäeval ei ole positivism ja loomuõigus rahvusvahelise õiguse uurimises kuhugi kadunud. Kuigi rahvusvahelise õiguse uuringute põhialus on jätkuvalt positivistlik, siis „loomuõiguslikult” saab oma arvamust ikka ka avaldada.
Tänapäeva rahvusvahelise õiguse teadusele on oma jälje jätnud Helsingi õigusteadlase Martti Koskenniemi 1989. aastal avaldatud ingliskeelne monograafia „From Apology to Utopia: The Structure of International Legal Argument” („Apoloogiast utoopiani – rahvusvahelise õiguse diskussiooni struktuur”). Koskenniemi kohaldab selles teoses kriitilise õigusõpetuse (critical legal studies) põhipostulaate rahvusvahelisele õigusele ja jõuab järeldusele, et rahvusvaheline õigus ongi oma olemuselt niimoodi üles ehitatud, et võimaldab riikidel või teadlastel väita nii a-d kui ka sellele vastanduvat b-d. Teisisõnu, rahvusvaheline õigus on – nii nagu õigus üldse – teatud mõttes määratlematu (indeterminate) ja selle argumentide aparatuur võimaldab väita nii näiteks seda, et Nõukogude Liit okupeeris Eestit aastatel 1940–1991, kui ka seda, et see ei kvalifitseeru okupatsiooniks. Kosken­niemi lähenemises peegeldub kindlasti ka väikerahva esindaja frustratsioon selles osas, et suurriigid võivad rahvusvahelist õigust omatahtsi tõlgendada.
Rahvusvahelises elus on alates XX sajandi teisest poolest toimunud normide plahvatuslik kasv. Üleilmastumine on kaasa toonud selle, et siseriiklikku reguleerimist jääb vähemaks ja rahvusvahelist ning regionaalset reguleerimist tuleb rohkem. Mõnikord on kardetud koguni seda, et rahvusvahelise õiguse normide ja uuringute plahvatuslik kasv toob kaasa rahvusvahelise õiguse killustumise (fragmentation), sest näiteks rahvusvaheline kaubandusõigus ja inimõigused arenevad iseseisvateks õigusharudeks, mille praktikud ja teadlased üksteisega liiga vähe arvestavad. Rahvusvahelise õiguse teadlased uurivad norme ja õiguse arengut ÜRO, WTO, ELi jt rahvusvaheliste institutsioonide kontekstis. Nad keskenduvad rahvusvahelise õiguse teooriale ja ajaloole, relvastatud jõu kasutamise õigusele, inimõigustele, rahvusvahelisele kaubandusõigusele, rahvusvahelisele mereõigusele jne.

Su doktoritöö puudutab Balti riikide annekteerimise temaatikat, jõu ja seaduse vahekorda selles. Mis järeldustele jõudsid? Kas on olemas käikude ja olukordade ahel, kus jõud on õigusest üle, ilma et tagajärjed jõudu häiriksid?
Minu Berliinis kirjutatud doktoritöö ilmus inglise keeles 2003. aastal ning eesti ja vene keeles 2005. aastal. Ingliskeelse doktoritöö „Illegal Annexation and State Continuity” eestikeelseks pealkirjaks sai „Nõukogude anneksioon ja riigi järjepidevus”. Lühidalt öeldes uurin ma seal rahvusvahelise õiguse perspektiivist Eesti, Läti ja Leedu nõuet, et Nõukogude korra näol oli tegemist õigusvastase okupatsiooni ja anneksiooniga, mistõttu säilis riiklik järjepidevus. Muuhulgas, Eesti kodakondsuspoliitika rajati sajaprotsendiliselt sellele teesile, mistõttu teema praktiline tähtsus vähemalt Eestis ja Lätis peaks olema õige suur. Venemaa Föderatsioon on aga riikliku järjepidevuse teooriat kritiseerinud ja pidanud võimatuks. Oma dissertatsioonis vaatangi üle kõik poolt- ja vastuargumendid ja jõuan – ehk ootuspäraselt eesti teadlase kohta – järeldusele, et riiklik järjepidevus tõepoolest säilis, sest 1940. aasta anneksioon oli õigusvastane. Õiguslikult pole vahet selles, kuidas NSV Liit võttis üle Balti riigid ja kuidas natsi-Saksamaa võttis üle Tšehhoslovakkia. Eestis käsitles seda teemat kire ja säraga Enn Sarv (1921–2008), kellest ma väga lugu pidasin, aga mulle tundus, et teemal on veelgi huvitavaid tahkusid, ja seda just rahvusvahelises võrdluses.
Mu töö alapealkiri on pigem üldistuskatse näitamaks, et Balti riikidega juhtunu probleem on rahvusvahelise õiguse jaoks laiemgi kui juhtunu ise. Esiteks on olukordi, kus väikeriikidel puuduvad kaitsevahendid suurriigi agressiooni vastu, eriti kui vastav suurriik juhtub suurt sõda võitma. Teiseks mängiti rahvusvahelise õiguse ajaloos tihti jõudude tasakaalu ideega, pidades seda aeg-ajalt koguni õigusprintsiibiks. Teisisõnu, väikeriike on varemgi ohverdatud teiste huvide altarile jõudude tasakaalu nimel. Peame saama lahti illusioonist, et rahvusvaheline õigus on alati „hea ja õiglane” – ka meie subjektiivses mõistes „halbu” positsioone on teinekord osatud rahvusvahelise õigusega põhjendada. Eks ka Hitleril ja Stalinil olid oma rahvusvahelise õiguse apologeedid.
Kuna doktoritöö tõlkeid inglise keelest rahastas okupatsioonide muuseum, siis raamatu eesti- ja venekeelseid eksemplare saab endiselt osta okupatsioonide muuseumist Tallinnas, raamatupoodides neid praegu ei müüda.

Oled Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaande üks autor. Millised kommentaarid ja teemad on nõudnud meie põhiseaduse selgitamist rahvusvahelise õiguse kontekstis?
Klassikaliseks teemaks riikide põhi­seaduste jaoks on see, kuidas üldse rahvusvahelistesse lepingutesse ja rahvus­vahelisse õigusse suhtuda. Riigi põhikorra seisukohast: kellele jääb suveräänses riigis viimase otsuse tegemise õigus? Näiteks Venemaal peeti möödunud aasta detsembris väga huvitavaid vaidlusi küsimuses, kuidas Venemaa põhiseadus peaks suhtuma rahvusvahelistesse lepingutesse ja õigusesse. Konservatiivide arvates on 20 aastat tagasi, 1993. aasta detsembris vastu võetud Venemaa põhiseadus läinud liiga kaugele rahvusvahelise õiguse ülimuslikkuse kuulutamisel. Suhtumine rahvusvahelisse õigusse on seega poliitiline teema. 1993. aasta kontekstis oli rahvusvaheline õigus just väliseks garandiks, et hoida ära Venemaa riigivõimu traditsioonilisi võimuliialdusi.
Eesti 1992. aasta põhiseaduse kontekstis on kõige tähtsamaks probleemiks olnud põhiseaduse ja ELi õiguse vahekord. Me võime siin ELi õigust lugeda omamoodi rahvusvahelise õiguse regionaalseks erivormiks ja edasiarenduseks. Põhiküsimus on sama: milline peaks olema põhiseaduse kui riigi kõrgeima õigusakti ja rahvusvahelise, sh ELi õiguse, omavaheline vahekord ning võimusuhe. Euroopa Liit on endale nõudnud oma õiguse ülimuslikkuse või esmasuse põhimõtet isegi liikmesriikide konstitutsioonide suhtes. See on selles mõttes ka õige, et kujutagem ette, mis juhtuks, kui kas või võlakriisi tingimustes iga ELi liikmesriik hakkaks oma põhiseaduse ülimuslikkusele viitama ja selle abil oma kohustuste täitmisest kõrvale hoidma. Siiski olen varasemalt kritiseerinud, et Eesti – eelkõige selles asjas riigikohus – läks omakorda semantiliselt ehk liiga kaugele ELi ülimuslikkuse põhimõtte tunnustamisel. Ent ka riigikohtu hoiakute edasist arenemist ja küpsemist ELi ja tema mehhanismide osas on teadlase ja kodanikuna olnud ülimalt põnev jälgida.

Mida sa ise pead köitvamateks uurimisteemadeks ja järeldusteks, mida oled rahvusvahelise õiguse alal teinud, või ka avastusteks, milleni uurimismaterjalid on sind viinud?
2009. aastal õnnestus mul esimese eestlasena saada Euroopa teadusnõukogu (ERC) üksikisiku uurimistoetus, et uurida Venemaa hoiakuid rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste suhtes ja vastavat tegevust. Selle töö järelduste kirjapanekuga tegelen veel sellelgi aastal. Loodan, et mu kõige huvitavamad analüüsid ja järeldused tulevad sellest tööde tsüklist. Mu põhiideeks on kohaldada võrdlevat meetodit rahvusvahelise õiguse uurimise kontekstis. Rahvusvaheline õigus võib olla mõneti erinev nähtus eri maanurkades. Läänes seda tihti ei mõisteta, sest esiteks enamasti ei osata mitte-lääne kultuurkeeli ja eeldatakse eurotsentristlikult, et kui teised on erinevad kui meie, siis see kas ei vääri tähelepanu või on kõrvalekalle normist. Seda suhtumist tuleb aga muutma hakata, sest Lääs ei jää rahvusvahelises õiguses sellisel kujul domineerima, nagu ta viimaste sajandite jooksul seda on teinud. Praegu töötangi monograafia „Venemaa lähenemine rahvusvahelisele õigusele” kallal, mis peaks ilmuma 2015. aastal Oxford University Pressi väljaandel pealkirja all „Russian Approaches to International Law”. Selles käsitlen Venemaa suhtumist rahvusvahelisse õigusse ja näitan seda, kuidas – ja miks – Venemaa on hiljuti taasalustanud regionaalse rahvusvahelise õiguse idee teoks tegemist Euraasias.

Üks su viimaseid töid on avaldatud Euroopa inimõiguste aastaraamatus ning puudutab Vene Õigeusu Kiriku ja patriarh Kirilli inimõiguste kontseptsiooni. Milles seisneb selle omapära või lihtsalt: mis on kvintessents? Kuidas seda uuritakse?
Vene Õigeusu Kiriku patriarh Kirill on olnud ise väga aktiivne Lääne liberaalse inimõiguskontseptsiooni kritiseerimisel. Tema algatusel võeti Venemaal 2006. aastal vastu õigeusu inimõiguste deklaratsioon, Kirilli inimõiguste teemalised kõned on tõlgitud inglise, jaapani, aga ka eesti keelde. Kvintessents on selles, et Kirilli arvates on Lääs inimõiguste kaitsmisega liiga laugele läinud, eriti homoseksuaalsusesse suhtumise küsimuses. Mulle endale tundub aga, et homoseksuaalsus – sellega seonduva õiguslik reguleerimine jääb Lääneski vaieldavaks – on siin pigem ettekääne ning asi on laiemalt Venemaa riigivõimu ja selle lähedal seisvate ideoloogide (kelleks ka Kirill on) valulikus reaktsioonis sellele, et Lääne seisukohast on Venemaa inimõiguste valdkonnas „igavene mahajääja”. Vene ideoloogia on läbi sajandite olnud riigivõimu, mitte inimese õiguste keskne ja see pole asi, mis saaks kahekümne aastaga drastiliselt muutuda. Inimõiguste liigse ekspansiooni suhtes riigi suveräänsuse arvelt on kriitiline ka Venemaa konstitutsioonikohtu eesistuja ja silmapaistev juristist intellektuaal Valeri Zorkin.

Vene teema läbib su teadustöid. On sellel eriline põhjus? Millised erilised järeldused neist uurimustest kooruvad?
Mu vanavanaisa August Leps (1896–1972) oli Eesti Wabariigi ajal juristist poliitik, kahe riigikogu liige, EÜSi mees. (Veteranpoliitik Ando Leps on minu vanaonu.) August põgenes 1944. aastal sissetungiva Punaarmee eest Rootsi ega näinud oma Eestisse maha jäänud naist ja nelja last enam kunagi. Seega ei olnud ainult mustvalgelt nii, et punaste tulles kas löödi maha, hakati metsavennaks, kollaborandiks või tõmbuti endasse – oli erinevaid inimsaatusi ja varjundeid, totalitarism tegi haiget sajal eri moel. Võidi ka ellu jääda, aga ränga hinnaga. August Lepsist jäid maha päris põnevad käsikirjalised mälestused ja pärast seda, kui mu Venemaa rahvusvahelise õiguse käsitluse ingliskeelne raamat on kaante vahel, tahaksin Eestis ka August Lepsi mälestused väikeste kommentaaridega välja anda. See dramaatiline perekonnalugu lähiminevikust on mind kindlasti selles mõttes mõjutanud, et Eesti suhted Venemaaga on minu jaoks omamoodi eksistentsiaalseks küsimuseks. Tänapäeva Venemaa pole muidugi Stalini Nõukogude Liit. Ent siiski huvitab mind jätkuvalt küsimus, missugune peaks Venemaa olema, et ta Eesti – ja just Eesti Vabariigi – jaoks endast ohtu ei kujutaks. Seepärast huvitavad mind ka Eesti-Vene suhted, nende suhete õiguslikud ja ideoloogilised alused.
Pean tunnistama, et Venemaaga seonduv on iseenesest intellektuaalselt niivõrd kaasahaarav maailm, et olen osaliselt unustanudki, millised psühholoogilised faktorid mind omal ajal kallutasid Venemaad uurima. Tänapäeval näen Venemaa võrdlevas uurimises pigem olulist nišši Eesti sotsiaalteadlastele maailmateaduses. Mind eriti ei morjenda, kui keegi küsib, et kas me pole siin Venemaa serval mitte erapoolikud. Kõik on erapoolikud. Tegelda tuleb sellega, mis korda läheb – see kehtib ka teaduses.

Kui rakenduslikud on rahvusvahelise õiguse alased uuringud? Kas saab väita, et tegemist on poliitiliste ja riiklike süsteemide antropoloogia ja antropoloogia-alaste uuringutega, mille järeldused loovad eeldused parimaks positsiooniks neile, kes uuringute tõttu on paremini informeeritud?
Võrreldes näiteks rahvusvaheliste suhete teooriaga on rahvusvaheline õigus ikka väga rakenduslik. Riikide välis- ja kaitseministeeriumides on juriidilised osakonnad, kes peavad pidevalt andma vastuseid küsimustele à la kas Eesti tohib rahvusvahelise õiguse järgi Iraagi sõtta minna või kas välislepingut tohib ettepandud kujul sõlmida. Suurematel riikidel läheb rahvusvahelist õigust kvantitatiivselt tõenäoliselt rohkemgi vaja kui väikestel, sest neil on rohkem rahvusvahelis-õiguslikke suhteid. Ent väikeriigi jaoks võib oskus rahvusvahelise õiguse keeles hästi rääkida olla elu ja surma küsimus. Nii väike- kui ka suurriikide jaoks on rahvusvaheline õigus kõige tähtsam asi üldse n-ö eksistentsiaalsetel hetkedel. Selleks on eelkõige sõda ja rahu, aga ka maailmakorra muutumine muul moel. Lennart Meri, kes ise oli ajaloolane, aga sai ka rahvusvahelise õiguse olemusest aru, mõistis seda hästi.
Juriidilise abiga on üldse nii, et iga päev ei lähegi sul seda vaja. Selles mõttes võibki rahu ja stabiilsuse perioodidel tekkida illusioon, et rahvusvaheline õigus on pigem mingi intellektuaalne luksus. Kui aga „asjaks läheb”, siis on iga riigi huvides, et juristid oleksid võimalikult kompetentsed ja laia silmaringiga. Eestis tuleb teadmist rahvusvahelisest õigusest tegelikult veel aastakümneid üles ehitada, sest Nõukogude kord meil vastavat traditsiooni arusaadavatel põhjustel ju ei edendanud ega soosinud.

Kui sageli osaled Eesti välispoliitika kujundamises? Nõuandjana?
2013. aastal valiti mind vedama ka mõttekoda nimetusega Eesti Välispoliitika Instituut (EVI), teen seda tööd oma TÜ professuuri kõrvalt. Minu jaoks ongi see võimalus tegelda rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste suhete rakenduslikuma poolega. Üks uus formaat, mida EVI tegema on hakanud, on igakuised mõttepaberid Eesti välispoliitika seisukohast aktuaalsetel teemadel. Kui neis peaks sisalduma kasulikke teri, siis küll otsustajad need ka üles nopivad. Näiteks jaanuari mõttepaberis analüüsin Eesti võimalikke huve ÜRO julgeolekunõukogu liikmeks kandideerimisel. Akadeemilistele juristidele sobibki nõuandev funktsioon kõige paremini, kui just teadlasel pole ambitsiooni poliitikasse minna. Eesti on väike ühiskond ja inimeste spetsiifiline kompetents üldiselt teada – nii on ka mind aeg-ajalt üles leitud, kui on nõu tarvis olnud.
 
Kas nõu on ka arvesse võetud?
Näiteks põhiseaduse täiendamise seaduse nn kaitseklausel ELiga liitumise küsimuses kirjutati sisse selle mõjul, et selle eest seisis õiguskantsler Allar Jõks ja mina tema toonase nõunikuna. Muidugi läks see idee ka parlamendipoliitikutele hästi peale. Piirilepingud Venemaaga on olnud omaette teema ja selleski valdkonnas olen saanud nõustajana kaasa rääkida.
 
Kas rahvusvahelises õiguses on oma stiilid ja moed?
Võib ka nii öelda. Kas või keeleliselt: kui XIX sajandil oli diplomaatia ja rahvusvahelise õiguse keeleks prantsuse keel, siis tänapäeval on selleks inglise keel. Kui XIX sajandi lõpus oli rahvusvahelise õiguse ekspert vanem Euroopa härrasmees, siis nüüd kohtab mõlemat sugu, kõiki nahavärve ja eri vanuses inimesi. Foorumite hulk ja diapasoon, kus rahvusvahelise õigusega tegeldakse, on muutunud laiemaks ja kirevamaks.

Või siis ajastud?
See liigitus on vaieldav, aga näiteks saksa teadlane Wilhelm Grewe liigitas rahvusvahelise õiguse ajalugu nn juhtivate riikide ja nende mõju järgi. Selle loogika järgi olid Hispaania, Prantsusmaa ja Inglismaa ajastu; tänapäeval oleme veel USA ajastus, aga ees võib oodata USA ja Hiina vastasseisu ajastu.

Kas külma sõja periood oli omaette ilming rahvusvahelises õiguses?
Omamoodi oli, sest külm sõda ja bipolaarne maailm takistasid rahvusvahelise õiguse – ÜRO harta – täielikku heas usus rakendamist. Samuti võib öelda, et kõige erilisem aeg oli hoopis kümnend pärast külma sõja lõppu. Sellist hegemooniat nagu USA-l siis oli, ei ole ühelgi teisel suurriigil rahvusvahelise õiguse ajaloos olnud.
Kas Eesti, Läti ja Leedu iseseisvumise eelduseks oli mittetunnustamispoliitika ja selle järjepidev keskse teemana ülalhoidmine pagulaskondade poolt? Kas ilma selleta oleks meie taasiseseisvumine saanud kulgeda nii mahedal moel?
Kindlasti oli väliseestlaste roll siin väga suur. Ilma nende intellektuaalse ja emotsionaalse energiata oleks meil tõenäoliselt tekkinud teatud sorti „kolmas vabariik” või praegusest märksa idaeuroopalikum Eesti riik. Seda ma ei usu, et just väliseestlaste panus tagas taasiseseisvumise mahedal moel, kuigi nad kindlasti USA avalikku arvamust mõjutasid, mis viis Lääne surveni Moskvale. Pigem oli siin tegu Moskva enda otsusega relvajõudu mitte kasutada, Nõukogude impeeriumi ideoloogilise ja moraalse krahhiga. Kindlasti Eestil ka lihtsalt vedas 1991. aastal – aga oli ka aeg.

Kas rahvusvahelise õiguse alaseid uuringud tehakse ülemaailmsena või on need ennekõike mingist poliitilisest, ühiskondlikust või geopoliitilisest vaatepunktist tehtavad uuringud?
Poliitika võib olla avalik või varjatud, teadlik või ebateadlik. Juba probleemi püstitus on mingis mõttes poliitikaga seotud küsimus. Siiski on rahvusvahelise õiguse teaduses vältimatu tõsiasi, et sa pead suutma kõnetada ka teistes kultuurides üles kasvanud inimesi, samuti teistsuguse maailmavaatega inimesi. Selles mõttes on mõjukas ja hea rahvusvahelise õiguse teadus globaalne. Samal ajal toimub rahvusvahelise õiguse kõige intensiivsem areng regiooniti ja selle kulminatsioon on olnud Euroopa Liidu õigus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht