Ääremärkusi teaduse vahelt. Avang

LAURI LAANISTO, tavaline keskpärane teadlane

Kuulsate näitlejate, muusikute ja muidu seltskonnatähtede elu ümbritsevad ikka kõiksugused müüdid ja illusioonid. Kuidas iga viimnegi kui teisipäeva ennelõuna nende elus on särav, eriline ja uskumatu. Ja siis üllatutakse, kui neilgi on argipäev. Neilgi läheb pesumasin rikki, piim halvaks, uni on kehv ja üldse ei ole hommikul sellist tunnet, et tahaks tööle minna. Kui kõrvale jätta Hollywoodi katsed portreteerida teadlasi filmides, mis oma tüüpilises abituses on täiesti ebausutavad ka mitteteadlastest vaatajaile,¹ siis minu meelest ümbritseb teadlaste elu teatav müüdivaakum. Mingid tarkurid, nohikud ja äpud, kelle elus polegi muud kui päevad läbi mikroskoobi või arvuti taga susserdada. Stereotüüpsed prillid, habe ja hajameelsus ei väärista seda kuvandit mingigi meeleärevusega. Teadlaste elus polegi midagi muud. Või siis on mõned müüdid, et nad saavad artiklite avaldamise ja loengute pidamise eest raha või et kõik teadlased, kes uurivad, kuidas heeringas Läänemere põhjas peeretab, külvab riik kontrollimatult maksumaksja rahaga üle. Rääkimata siis neist äraleierdatud uhuu-juttudest teadlaste üleilmsest vandenõust kliimamuutuse väljamõtlemisel ja et on õiged ja valed teadustulemused, ning viimaseid ei avaldata, ja et klišeede abil saab statistikaga kõike tõestada. Ja nii edasi.

Ometi pole teadlase elu saharalikult kuiv ja ükslui(teli)ne liivaterade ülelugemine ja loendamistulemuste ülestähendamine. Sugugi mitte. Isegi kui olla täiesti tavaline keskpärane teadlane. Igast hankest võib kujuneda pöörane administratiivseiklus ja keskpärase artikli kõige meelinüristavamast metoodikakirjeldusest võib leida aastateks turtsatama panevaid pärleid. Samal ajal pole teadlaste elus ka maailma­valitsemistaotlusega salaühingutesse kuulumise ja vandenõude planeerimise erutust. Siiski, harjununa nähtusi teaduslikult käsitlema, näivad ka kõige triviaalsemad tegevused, näiteks ankeetide täitmine või kardinapuude ülespanek, väga põneva ja keerulisena. Täiesti tõsiste teaduslike probleemidena. Seega on nii sisse- kui väljavaade teadusse ja ka sealt välja hea aines kaasahaaravateks lugudeks, mis tänu ootamatutele registrivahetustele enamasti koomilise kõrvalmeki omandavad. Midagi sarnast kirjanduslike võtetega, millele suuresti tugineb olmefantastika, mida kirjanduskriitik Johanna Ross peab eesti meeskirjanduse peavooluks (esindajad Kolk, Vadi, Heinsaar jt).²

Võtame näiteks käesoleva teksti kirjutamise ajal küllaltki suurt meediakära tekitanud juhtumi, kus koroonapiirangute vastane jurist helistas õhtusel ajal valitsuse teadusnõukogu liikmele, et pinnida temalt välja teadusnõukogu töö protseduurilisi detaile eesmärgiga nõukogu usaldusväärsus kahtluse alla panna. Juristi põhilised argumendid olid, et teadusnõukogu töökorraldus on dokumenteerimata: lihtsalt tullakse kokku ja arutletakse, kuni jõutakse kokkulepitud soovitusteni, mis edastatakse valitsusele. Ja mis veel hullem – need niinimetatud teadlased otsivad internetist teadusartikleid ja toetuvad oma argumentides neile. Kuidas nii saab!³ Täielik korralagedus (alternatiivmeedia sõnutsi lausa kriminaalne käitumine ning teadusnõukogu tuleks koos valitsusega põhiseadusvastaste inimkatsete korraldamise pärast vahistada⁴).

Sedasorti argumendid leiavad kiiresti kandepinna, kuna üldjuhul ei ole rahval kõige elementaarsematki ettekujutust, kuidas teadus toimib. Võib ju küll pareerida, et teadlased on nii hea kasvatuse ja enesekontrolliga, et nende omavahelisi arutelusid ei ole tarvis range dokumentatsiooniga reglementeerida. Mõni aasta tagasi taheti ühe suure ökoloogiakonverentsi töö sujumiseks kasutada koolikella, et kui ettekandja aeg saab läbi, hakkab kell tirisema. Tihti kipub nii olema, et kümne minutiga ei pruugita jõuda oma tulemusi nii põhjalikult tutvustada, et diskussioon üle aja ei lähe. Ometi pole järgmistel aastatel seda „uuendust“ enam kasutatud.

Käesolevas alustatavas sarjas püüangi veidi teadust nendest külgedest valgustada. Aga nii, et selle käigus tekiks pigem müüte ja salapära juurde. Teadus on ühtaegu palju tõsisem ja naljakam, palju avatum ja salapärasem, kui see kõrvaltvaatajale paistab. Keskendun eelkõige loodusteadustele, peaasjalikult ökoloogiale, evolutsioonibioloogiale ja teistele haakuvatele valdkondadele, kuna olen neis rohkem kodus kui teistes. Vahest tuleb inter- ja transdistsiplinaarseid kõrvalepõikeid mujalegi. Selge see, et niisugused lood vajavad enamasti ajalist distantsi, et (rohkem) müütilisi jooni omandada. Tõeline salapära, mitte see, mille abil meelitatakse uusi õunatelefone ostma, vajab settimiseks aega. Seepärast on need lood enamasti minevikust. Esimesed artiklid, mida ma kunagi ammu püüdsin Sirbist regulaarselt lugeda, olid Vaapo Vaheri kirjutused vene kinost⁵ ja kirjandusest.⁶ Midagi ehk sellesarnast … Siiski, üht-teist saab olema ka olevikust ja võib-olla tulevikustki. Sekka ülevaateid (ja sissevaateid) eesti keeles ilmuvatest teadusraamatutest, tõlgitud aimekirjandusest kuni kodumaiste teadlaste mälestusteni, ja muudki, mis teaduse sees olles silma ja kõrva on jäänud.

1 Vt: Lauri Laanisto, Teadlane filmis, film põhjas? – Sirp 12. V 2017.

2 Johanna Ross, Igal feministil oma naistepäev. – Vikerkaar 4-5 2018.

3 Kohe tekkis muidugi ka vastuküsimus, kust see jurist siis ise seadusandlikku infot hangib. Riigi Teataja ilmub juba 15 aastat üksnes internetis …

4 Ei ole mõtet linki panna, küllap teate seda portaali, mille nimi lähtub ühest ajaloo prügikasti läinud lühiteate saatmise viisist.

5 Need on kokku kogutud raamatusse: Vaapo Vaher, Kino on saatan, kes imeb su rinda, Pegasus 2009.

6 Need on ilmunud mitmes kogumikus, sh: Vaapo Vaher, Surmakuul ja seemnepurse, Eesti-Kambodža sõprusühing ja Juku-Kalle Raid 2002; Vaapo Vaher, Vampiiride tants, EKSA 2012.