Ääremärkusi teaduse vahelt: Dressidega ballisaalis

LAURI LAANISTO

Kunagi aastatuhandevahetuse paiku sattusin esimest korda välismaale teaduskonverentsile. Kopenhaagenisse. Mu toonane juhendaja valmistas mind ette: peamine on majutuskohas kõvasti end hommikuses Rootsi lauas täis laadida, kohvipauside ajal head-paremat pugida ja õhtusöögil nii palju kui võimalik tasuta veini kaanida. Nii saab päevaraha pealt kokku hoida, kõhu ikkagi täis ja ka lõbutseda. (1990ndate lõpul ei olnud Kopenhaageni hinnad tudengile tõesti taskukohased.) Ta soovitas läänemaise konverentsiatmosfääri paremaks mõistmiseks enne minekut läbi lugeda David Logdeʼi „Väikese maailma“,1 mis on humoorikas sissevaade romantilise kirjanduse uurijate konverentsitsüklile, mille käigus asjaosalised innukalt oma uurimisteemasid kõikvõimalikes paarumiskombinatsioonides ellu rakendavad.

Pea veerand sajandit tagasi voolas Kopenhaageni ülikooli taimeuurijate katselappide vahele üles tõmmatud suures telgis, kus toimus dinee, vein tõesti ojadena. Christiania vabalinn tegutses veel viimaseid aastaid täistuuridel, kanalite servi palistavatel alustel leidus hommikust õhtuni purjus keskealisi punetava näoga mehi, kaptenimüts peas, kes iga mööduja peale sõrmega näitasid ja heatahtlikult valju naeru lagistasid. Selline ongi rahvalik taani huumor, nagu ma hiljem ka filmidest olen kinnitust saanud, sai ju ka „Klassikokkutuleku“ filmiiba alguse Taanist.2

Hall ja mitte nii hall argipäev

Ent pärast aastaid konverentsidel käimist asendusid kirkad mälestused tasapisi halli argipäevaga. Ameerikas pole üldse kohvipause, Skandinaavia maades kipub lahjast kohvist põis ettekannete ajal lõhkema, Portugalis juuakse kohvi sõrmkübarast väikemast topsist ja terve konverents kulgeb kohvimasina sabas seistes. Ja mis peamine – harva, kui kuuled ja näed mõnd tõeliselt head ettekannet! Vanad kuulsused toetuvad plenaaridel oma kunagistele läbilöökidele ja sedasorti meenutused mulle iseenesest meeldivad, kui nad ainult tihtipeale nii kuivad poleks. Iseenda elugi vormistatakse tuimaks referaadiks. Tavaettekannete üle ei olegi väga põhjust kurta, need on enam-vähem, eriti võrreldes näiteks humanitaaria distsipliinidega, kus ettekanne on lihtsalt see, et ettekandja vuristab võimalikult kiiresti ette lugeda pikkades kirjalikes lausetes üles tähendatud teksti, mida on kuratlikult keeruline mõttega jälgida, kuna puuduvad pausid ja mis tahes üleminekud. Ning need imepärased stendiettekanded ja slaidid, mis on juba paarkümmend aastat mööda konverentse ringi vuranud, et aina uuesti ja uuesti tarkuse emana mõjuda.

Charles Darwini (põhjuseta kurikuulsaks tehtud) poolnõbu Francis Galton, kelle kinnismõte oli kõike viimseni kvantifitseerida, töötas muu hulgas välja teaduslike ettekannete ajal igavlemise indeksi.3 Ta istus ettekanderuumi tagumisse nurka ja jälgis kuulajate kehaasendit: huvitunud olid sirge seljaga ja kael väljasirutunult ettekandja poole, samal ajal kui igavlejad olid rohkem kaldus ja lössis; ja teiseks nende nihelemise määra – huvitunud ei nihelenud, ent need, kes nihelesid rohkem kui korra minutis, nood võis klassifitseerida igavlejaks. Olen analoogia põhjal ka ise mõne konverentsi igavamal sessioonil kuulajate huvi püüdnud mõõta. Istun ka juhtumisi kusagil taganurgas. Nüüdsel ajal on igavlemine hoopis paremini mõõdetav: räägitakse kõrvalistujaga sosinal juttu, näpitakse telefoni, vorbitakse omaenda ettekande jaoks slaide teha. Üldine huvitatuse määr sõltub nüüd palju enam ruumi läbistavate kiirguste kontekstist – kui wifit ei ole, siis kuulatakse palju suurema huviga.4

Kuid siiski on aja jooksul üht-teist meeldejäävat konverentsidelt kogunenud. Enamasti kummastavalt naljakaid, absurdi kiskuvaid ideoloogilisi seiku eksootilisematest konverentsipaikadest. Näiteks kunagi Türgis sattus konverents novembrisse ja samal ajal oli Atatürki surma-aastapäev. Tolle päeva hommikul lükkas hotellis üks aktiivne naisterahvas kõigi osalejate toaukse alt sisse piduliku kutse surmamomendi tähistamiseks (muul ajal müütas ta konverentsil tema enda kõiksugu taimelehtedest meisterdatud Atatürki portreesid). Parasjagu oli ette nähtud väljasõit tutvumaks Vahemere-äärsete ökosüsteemidega. Buss oli juba oma pool tundi sõitnud, olime linnast ammu väljas mingil kohalikul maanteeharul, kui äkitselt hakkas väljast kostma hirmus vali üürgamine. Buss jäi seisma, meid aeti teeservale, kästi rivvi võtta, ja kui ma õigesti mäletan, siis leinaseisak kestis vähemalt viis minutit. Ja kõik see aeg üürgas leinaalarm. Kust see tuli? Vaatasime leinaseisaku ajal vargsi ringi, aga ühtegi torni, mille otsast see võinuks väljuda, ei paistnud. Ühtegi ehitist polnud silmapiiril. Läksime bussi tagasi ja sõit jätkus hoopis elavamas atmosfääris, kuna kõik pidid ajutise kuulmiskahjustuse tõttu omavahel poole valjemini suhtlema …

Ideoloogia avaldub loodusteaduslikel konverentsidel ka ettekannete sisus. Mõni aasta tagasi Pekingis biogeograafia konverentsil olid kõik avapäeva plenaar­ettekanded kohalike teadlaste pidada.5 Ja need teadlased võtsid süsteemselt ette biogeograafia kujundamise tõeliseks hiina teaduseks. Avaettekandja rääkis tund aega sellest, kuidas nii koer kui kana ja enam-vähem kõik teised koduloomadki on just Hiina aladel kodustatud. Mittehiinlastest kuulajad siis veel muhelesid. Ettekandja oli oma uurimistulemusi tutvustades äärmiselt kategooriline, üle vindi rahvuskeskne. Järgnesid samas vaimus plenaarid sellest, kuidas Hiina on algkoduks ka kõiksugustele teistele taksonitele okaspuudest kuni oravateni, ja üldse on Hiina loodus kõige liigirikkam, ilusam ja puutumatum. Seda kõike esitati kitsas valdkondlikus mõtteseoses, kuigi tõsi – valdkond ise on oma olemuselt kõiksuguseid poliitilisi ja muid formaalseid piire eirav. Muhelemise asemel hakkasid kuulajad tasapisi omaenda asjadega tegelema.

Sedasorti programmilisus ei ole sugugi erandlik. Kui näiteks tahta ikka korralikku rahvuslikku või pigem küll riigi ideoloogilist teadusuhkust kogeda, ja seda veel inglise keeles, siis võib vahest soovitada India iga-aastase teaduskongressi külastamist. Ühes toredas ülevaates tollest üritusest aastast 20196 kirjeldatakse, kuidas nagu muu seas lükati ümber Einsteini relatiivsusteooria ja väideti, et Newton ei jaganud gravitatsioonist ööd ega mütsi. Ja kuidas India deemonitel olid juba tuhandeid aastaid tagasi lennukid, samuti saadi Indias katseklaasilapsi juba tuhandeid aastaid tagasi. Kõigi paleontoloogide kimbatuseks selgus ühe kohaliku paleontoloogi ettekandest, et dinosaurused lõi hinduismi üks peajumalatest, Brahma. Niisiis on India viimastel aastatel oma teadust tublisti modifitseerinud …

Püksid maha

Sissejuhatus on nüüd küll juba õite pikaks veninud. Tahtsin hoopis rääkida ühest konkreetsest teaduslikust ettekandest, mille Giles S. Brindley pidas 1983. aastal Las Vegases Ameerika uroloogide ühingu konverentsil. Brindley (snd 1926) on mitmekülgsete huvidega inglise teadlane, kes peamiselt on tegelnud kõikvõimalikest puuetest tingitud vaevuste leevendamisega. Juba 1960ndatel töötas ta pimedatele välja nägemisproteesi, mille abil võisid nad saada mingitki aimu ümbritsevast. Nägemise neuroloogilised ja füsioloogilised aspektid ongi tema teadustegevuse põhisuund, kuid ta on tegelnud ka parapleegiliste haigete põiehädadega, küberneetika teooriaga ja leiutanud muu hulgas niinimetatud loogilise fagoti,7 kuna on juhtumisi ka hobihelilooja.

Pärast aastaid konverentsidel käimist asendusid kirkad mälestused tasapisi halli argipäevaga. Ameerikas pole üldse kohvipause, Skandinaavia maades kipub lahjast kohvist põis ettekannete ajal lõhkema, Portugalis juuakse kohvi sõrmkübarast väikemast topsist … Ja mis peamine – harva, kui kuuled ja näed mõnd tõeliselt head ettekannet!

Erakogu

Kuid Brindley kõige väljapaistvam (ja siinkohal saab tõesti öelda „sõna otseses mõttes“) panus teadusse tuli eelmainitud uroloogide konverentsil. Kuna ma olin toona alles viiene, siis ma ise sinna ei jõudnud, nii et toetun kirjelduses kohal viibinute meenutustele.8 Brindley ettekanne oli õhtupoolikul viimane ning pärast seda pidi algama bankett. Sestap olid kokkutulnud, umbes 80 inimest, ennast pidulikult riidesse pannud ja kaasad ühes võtnud. Smokingid ja pikad kleidid. Brindley aga ronis poodiumile lohvakates sinistes dressides, käes sigarikarp diapositiividega. Tema ettekande pealkiri oli „Vaso-active therapy for erectile dysfunction“.9 Diapositiividel oli igati teaduslikult kujutatud jäigastunud peeniseid – samas skaalas ülesvõtted sama rakursi alt, taustaks koordinaatjoonestik, et saaks võrrelda tõusunurki ja muid erektiilseid parameetreid. Brindley mainis ka kohe ettekande alguses, et kõik pildid on ta teinud iseendast.

Toona, ehk siis 1980ndate algupoolel oli üldine arusaam selline, et erektsioonihäired on tingitud psüühilistest asjaoludest ja seega on loogiline oletada, et ka ravida saab üksnes vastavate meetmetega. Kui vanast peast erektsioonihäired tekkisid, oligi rõõmude aeg otsas – midagi ei olnud enam teha. Aga Brindley oli korraldanud süsteemselt suure hulga eksperimente mitmesuguste ühendite ja nende ühendite doosidega, mida ta oli süstinud oma suguti korgatskehasse, ja pildistanud seejärel tulemusi. Piltide põhjal võis tõesti järeldada, et nii mõnegi tema kasutatud aine, näiteks papaveriini ja fentool­amiini, mõju erektsiooni tekkimisele on väga tugev. Need olid läbimurdelised tulemused. Selleks ajaks oli ühendite süstimisega tehtud üksikuid katseid, ent võrreldes Brindleyga kaugeltki mitte sama süsteemselt. Nojah, sedasorti piltide näitamise puhul, eriti kui katsealuseid on vaid üksainus ja formaalselt võttes võib enese peal eksperimenteerimist käsitleda huvide konfliktina, jääb alati võimalus, et sugutiga on muul viisil samuti kuidagi manipuleeritud ja pildil kujutatud erektsioon pole teps mitte moonikupardest väljapigistatud piimmahlas sisalduva papaveriini-nimelise alkaloidi põhjustatud.

Brindley oli aga kõik läbi mõelnud. Sealhulgas selle, kuidas kuulajad täielikult oma tulemuste tõepärasuses ära veenda. Kui ligikaudu 30 slaidi said vaadatud ja ta oli teooria, metoodika ja tulemused lahti rääkinud, said kuulajad lõpuks aimu, miks ta smokingi asemel dressides poodiumile oli roninud. Ta esitas järgmise argumendi: ühelegi normaalsele inimesele pole suure kuulajaskonna ees ettekande tegemine mitte midagi erootilist, mis võiks tekitada erektsiooni. Veel ütles ta, et oli vahetult enne ettekannet hotellitoas oma sugutisse papaveriini süstinud. Seejärel astus ta poodiumil puldi tagant välja, tõmbas püksid alla ja demonstreeris kuulajatele oma erekteerunud peenist. Aga et ballisaal oli suur, astus ta poodiumilt maha ja suundus kuulajate-vaatajate poole, andes neile võimaluse soovi korral ise oma käega suguti jäikust kontrollida. Ruum oli ju urolooge täis (tõsi, neist siiski mitte pungil). Pool tosinat ballikleitides daami hakkas kätega vehkima ja kiljuma. Brindley ehmatas, tõmbas kiiresti püksid üles ning tema ettekanne sai pisut enneaegse lõpu. Aga sellest hoolimata oli paradigma paigast nihutatud. Ja kuidas veel!

Pool aastat hiljem avaldas ta oma tulemused ka artikli kujul,10 kus järelduste osas vaagis ka selle ravimeetodi võimalikke puudusi, ent arvas, et kahjulikud mõjud ei kaalu kasulikke üle: „Kahtlemata põhjustab mõjuaine korgatskehasse süstimine teatud mehaanilisi kahjustusi ning need võivad kumuleeruda. Ent siiski – kuigi ma olen oma peenisesse ajavahemikul august 1982 kuni märts 1983 süstinud eksperimentide käigus 41 korral eri ühendeid (25 korral alfablokaatoreid ja 16 korral teisi aineid), siis olen ma sellest hoolimata võimeline täielikuks erektsiooniks.“11

Kollektiivsus ja standardiseeritus vs. üksiküritajad

Ülaltoodu võib kahtlemata näida ülemäära ekstsentrilisena ja kui korraks unustada valdkondlik kontekst, siis see kindlasti seda ka on. Võib ju küll abikaasale rääkida või sõprade seas nalja visata (ja vastu visatud saada), et muud ei tee, kui vahin ja näperdan päev otsa suguelundeid, aga see ei valmista neid siiski täiel määral ette niisuguse demonstratsiooni üleelamiseks. Teoreetilised teadmised vahetut kogemust paraku täiel määral ei kompenseeri.

Enamasti seostub sedasorti pöörasus edevuse ja ülemäärase tähelepanuvajadusega, kuigi eks seal taga ole sageli ka majanduslikud huvid – noh, kõik need britid ja teised, kes enne uue albumi ilmumist või tõsielusarja järjekordse hooaja algust jäävad kusagil ööklubi ees ilma alukateta autosse istudes paparatsode piltidele. Brindley näide on aga mind juba aastaid kummitanud (mitte visuaalselt!). Et see pole ekstsentrilisus, vaid midagi palju enamat, hõlmates endas isepäist teaduslikku vaimu, sisu ja vormi erakordset kokkulangevust. Ei saa unustada ka tulemuste veenva tõestamise huvides suurenenud ohtu omaenese tervisele ja renomeele. Need on teadlase töö ja isiksuse omadused, mis on aastatuhandeid teadust edasi viinud (kõik need kirikuvande alla pandud ja hulluks kuulutatud teadlased, kelle teooriad on hiljem tõestust leidnud).

Kui asetada see mõne teise valdkonna, distsipliini või uurimisküsimuse alla, siis mis võiks olla analoogne näide? Ehk näiteks geeniteraapiaga tegeleva firma BioViva tegevjuhi Elizabeth Parrise usk oma firma väljatöötatavasse, telomeraasi põhimõttel toimivasse ravimisviisi, et ta on neid telomeere juba ise pikemat aega tarbinud,12 enne kui kliinilised testid ja kõik muu säärane on tehtud. Ta on nii-öelda nullpatsient, patient zero. Telomeerid on kromosoomi otstes olevad jupid, mis vanuse kasvades aina lühemaks kuluvad, ja neid on juba pikemat aega peetud pikaealisuse üheks võimalikuks mõjutajaks. Kuigi see kõik on veel segane lugu ja sageli peetakse ka BioVivat teadusringkondades pseudoteaduslikuks soolapuhumiseks.

Teaduse areng on, eriti viimastel aastakümnetel ja kõvemates teadustes, arenenud üha suurema kollektiivsuse ja standardimise poole. Aina eemale vaimu isepäisusest. Teadust on ka nõnda palju saanud, aina raskem on tuvastada ja ennustada selle mõjukust. Sestap on avaldamisväärsuse kõige veenvamaks argumendiks saanud kvantiteet. Mõõta skaalal ja ulatuses, mida enne pole suudetud. See on uudsuse kõige lihtsamini mõõdetav garantii. Kui panna ikka mesilastele kaamerad peale ja jälgida nende liikumist (mis paratamatult nõuab väga erikülgseid oskusi ja seega paljusid koostööpartnereid), siis kaalub see üles analoogsed uuringud, mis on tehtud palja silmaga. Isegi kui see paljas silmapaar oskab tuvastatud liikumismustreid palju tulemuslikumalt teooriatega lõimida ja elegantsemalt esitada. Üksiküritajate võimalused oma uute avastuste ja teooriatega silma paista on kahanenud, kuna uudsuse parameetrite sisukus on teaduse põhieesmärgi (uute teadmiste saamine) juurest kõrvale nihkunud ja seeläbi ka hägustunud ning võib öelda ka, et devalveerunud.

Brindley demonstratiivsus oli kaugel teadlaskonna vastuvõtlikkuse usalduspiiridest. Rääkimata nendest, kes ei teaduse ega ka vastava valdkonnaga kokku ei puutu (need kiljuvad saatjad näiteks). See lugu kõlab heal juhul nagu linnalegend, mis pole kunagi aset leidnud. Ent samas – Viagra-sugused ravimid, mille toimeaineks on sildenafiil, mis lõõgastab veresooni, aidates verel sinna paremini voolata – see toimemehhanism ongi täpselt sama, mille Brindley avastas. Kusjuures põhimõtteliselt sellesama mehhanismi avastamise eest, ja seda enam-vähem samal ajal kui Brindley enese peal katseid tegi, said Ameerika farmakoloogid Robert F. Furchgott, Louis J. Ignarro ja Ferid Murad 1998. aastal Nobeli füsioloogiaauhinna. Nii et tõsine asi. Ja see pole veel kõik. 2007. aastal said Argentina Quilmese ülikooli teadlased Patricia V. Agostino, Santiago A. Plano ja Diego A. Golombek auhinna, kuna olid tõestanud, et sildenafiil leevendab hamstritel ajavaheväsimust (jet lag disorder). Nii et väga, väga tõsine asi!

Lauri Laanisto on ikkagi peaasjalikult konvekablogija.

1 David Lodge, Väike maailm. Tõlkinud Kersti Unt. Varrak 1996.

2 „Klassefesten“, Niels Nørløv Hansen, Taani 2011.

3 Francis Galton, The measure of fidget. – Nature 1885, 32, 174–175.

4 Need tulemused ei ole, erinevalt Galtoni tähelepanekutest, küll Natureʼs avaldatud.

5 Mul on lausa üles tähendatud, et nende nimed olid: Zhang, Wang, Fang ja Wu … vägisi meenus Ilfi ja Petrovi „Kuldvasikas“ kirjeldatud kohaliku teatri helimeeskond – Galkin, Palkin, Malkin, Tšalkin ja Zalkind.

6 Kamala Thiagarajan, Indian Science Congress Speakers Say Newton Was Wrong, Ancient Demon-King Had Planes. – National Public Radio 9. I 2019. https://www.npr.org/sections/goatsandsoda/2019/01/09/683298815/speakers-at-indian-science-congress-say-newton-was-wrong-ancient-demon-had-airpl

7 Giles S. Brindley, The logical bassoon. – The Galpin Society Journal 1968, 152–161.

8 Laurence Klotz, How (not) to communicate new scientific information: a memoir of the famous Brindley lecture. Trends in Urology & Men’s Health 2012, 3(6), 35–36.

Carey Goldberg, Proof In The Pants: A Pivotal Moment In Pre-Viagra History. – WBUR-FM 12. IV 2013. https://www.wbur.org/commonhealth/2013/04/12/pre-viagra-history-lecture

9 „Vasoaktiivne teraapia erektsioonihäirete raviks“; vasoaktiivsuseks nimetatakse ravimite omadust kas tõsta või langetada vererõhku või ka südamelöökide sagedust.

10 Giles S. Brindley, Cavernosal alpha-blockade: a new technique for investigating and treating erectile impotence. – The British Journal of Psychiatry 1983, 143(4), 332–337.

11 Ibid.

12 Dara Mohammadi, Nicola Davis, Can this woman cure ageing with gene therapy? – Guardian, 24. VII 2016.

https://www.theguardian.com/science/2016/jul/24/elizabeth-parrish-gene-therapy-ageing

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht