Aegumatu Tartu klassik Karl Morgenstern 250

Uushumanism võiks olla see võtmesõna, mis aitab mõista sünergiat ülikooli, aadli, kiriku- ja koolitegelaste, juristide, majandusmeeste, reaalteadlaste ja inseneride vahel, millest sai Eesti haritlaskultuur.

JANIKA PÄLL

Herderiga õnnestus Morgensternil kohtuda Weimaris tänu saksa arheoloogile ja mõjukale antiigitundjale August Böttigerile. Tänu Morgensternile kuuluvad Tartu ülikooli kogudesse kuulsa portreemaalija Franz Gerhard von Kügelgeni maalitud saksa kirjanduse klassikute Goethe ja Wielandi kõrval ka tema Herderi ja Böttigeri portree.

Kes on Johann Karl Simon Morgenstern (1770–1852), kelle sünnist möödub täna 250 aastat? Mis on tema roll Eesti kultuuriloos ja miks teda ikka ja jälle meenutada?¹

Morgenstern sündis ja alustas haridusteed Magdeburgis, jätkas õpinguid Halle ülikoolis kuulsa klassikalise filoloogi ja antiigiuurija Friedrich August Wolfi ja tänapäeval peamiselt tänu oma Kanti poleemikale ja Baumgartneri-käsitlustele tuntud filosoofiaprofessori Johann August Eberhardi juures, promoveerus sealsamas Platoni „Riigi“ käsitlusega ja alustas kohe ka õppejõuna, saades mõne aasta pärast Danzigi (Gdańsk) Athenaeumis elokventsi ja poeesia professoriks. Noore talendi tõi Eestisse tööpakkumine vastavatud Tartu (Dorpat) ülikooli, ent erinevalt paljudest saksa päritolu õpetlastest, kes käsitlesid töökohta kaugel Venemaa keisririigis vaid karjääri hüppelauana ning varem või hiljem Saksamaale tagasi pöördusid, jäi Morgenstern paigale (kuigi pakkumisi oli) ja sidus oma elu Tartuga, pühendades kogu oma energia sellele, et tuua Eesti lähemale Euroopa kultuuri algusele Vanas Kreekas ja Roomas.

Morgensterni panust on raske lühidalt kirjeldada: ta oli keiserliku Tartu ülikooli esimene kõnekunsti, klassikalise filoloogia, esteetika, kirjandus- ja kunstiajaloo professor, algatades peaaegu kõigi nende valdkondade – v.a kõnekunst – alase teaduse Eestis. Kauaaegse direktorina pani ta aluse ülikooli teadusraamatukogule, mille XIX sajandi teaduskirjanduse kogud jahmatavad oma hea tasemega tänapäeva Euroopa suurtes raamatukogudes töötavaid teadlasi, ta asutas ülikooli kunstimuuseumi, mille direktorina ta õpetas antiikkunsti, numismaatikat ja mütoloogiat muuseumi kogude najal, olles nii muuseumi­pedagoogika rajaja Eesti avalikes muuseumides.²

Morgenstern kuulus nende administraatorite hulka, kes kujundasid alustava ülikooli näo ja aitasid sellel kiiresti saada teaduskeskuseks: ta oli üks ülikooli põhikirja autoreid, kujundas koolikomisjoni ja hiljem pedagoogilise seminari juhatuse liikmena Eesti koolihariduse tulevikku ja eri astmete haridusasutuste töö lõimimist, haljastus­komisjoni liikmena aitas ta luua kesklinna ja Toomele ülikoolihoonete ansamblit. Mujal maailmas on ta eeskätt üksikute valdkondade spetsialistidele tuntud kui Friedrich August Wolfi õpilane, Platoni „Riigi“ moraalifilosoofiale keskendatud käsitlusele alusepanija ja kujunemisromaani žanri mõiste ning klassikalise filoloogia (altclassische Philologie) aine nimetuse esmakasutaja.³

Tundub, et Morgenstern jõudis kõikjale – kui mitte muidu, siis oma kirja­vahetuse kaudu, mille ligi 3000 Morgensternile rohkem kui 680 isiku poolt saadetud kirja on põhiosas seni avaldamata, paari tuhandeni küündib ka tema enda saadetud kirjade mustandite arv. Veel ei ole kvantifitseeritud ka tema ulatuslik jälg õpetajana: instinktiivse koguja ja talletajana hoidis Morgen­stern alal oma aastatel 1803–1836 peetud loengute kuulajate nimekirjad. Nendest näeme, et tema loenguid esteetikast ja Rooma muinsustest Platoni, Cicero ja ladina stiiliõpetuseni kuulasid need noored mehed, kes kujundasid Eestis XIX sajandi esimese poole ja keskpaiga kultuuriruumi.⁴

Morgensterni õpilased

Morgensterni üliõpilaste hulka kuulus palju noorukeid Taubede, Patkulite, Mühlenite, Nolckenite, Tiesenhausenite, Ungern-Sternbergide, Bergide ja teistest baltisaksa aadlisuguvõsadest, kes tulid ülikooli enamasti üldharidust omandama või juurat õppima, kuulates silmaringi avardamiseks esteetika, kunstiajaloo (’arheoloogia’), numismaatika, antiigi olmekultuuri (’antikviteetide’) või Rooma riigi institutsioone käsitlevaid kursusi; kel suhted ladina keelega paremad, osalesid loengutel Cicero Catilina-kõnedest või antiigi kirjameeste „karaktereist“ (Quintilianuse „Kõnekunsti õpetuse“ X raamatu alguse põhjal). Tema üldainete loengutel käis ka Tartus baseerunud ohvitsere, kes end ülikoolis edasi harisid. Baltisaksa aadlinoorukid (eriti Georg Julius von Schultz ehk Dr. Bertram) armastasid Morgensterni kallal hambaid teritada: kõnekunsti ja esteetika professorina oli ta läbi ja lõhki esteet ning riietus ja kõneles vastavalt, paraku ei vastanud tema idamaine mütsike ja tuunikalaadsed kuued ning Cicerot järele aimavad pikad lauseperioodid Dorpati buršide arusaamadele professorist.⁵

Ka tulevased teoloogid, haridus- ja kultuuritegelased kuulasid Morgensterni üldaineid, ent jõudsid ka antiigiteadusi käsitleva „Filoloogilise entsüklopeedia“ ja antiikautoritele pühendatud loengutesse, kus olid esikohal Platon, Cicero ja Horatius, aga ka Pindaros ja Quintilianus. Morgensterni üliõpilaste hulka kuulus baltisaksa ajaloolane Carl Eduard Napiersky, estofiilidest kirikuõpetajaid, näiteks keele­uurija ja Beiträge väljaandja Johann Heinrich Rosenplänter, rahvakirjanduse autor Carl Eduard Körber, eesti keele gram­matika autor Eduard Ahrens, või kooliõpetajaid, näiteks eesti-saksa sõna­raamatu väljaandja Ferdinand Johann Wiedemann ja rahvusliku liikumise tegelane Jakob Nocks. Võib-olla just Morgensterni Pindarose-loengute innustusel kirjutas oma oode meie esimene luuletaja Kristjan Jaak Peterson.⁶ Ent tema loenguid kuulasid ka arstiteaduse tudengid Friedrich Robert Faehlmann ja Karl Ernst von Baer, admiral Otto von Kotzebue meeskonnas arstina ümber maailma purjetanud Heinrich Friedrich Emil Lenz ning astronoom Ernst Wilhelm Preuss, samuti ülikooli hilisem raamatukogu juhataja Emil Anders. Mainekatest kultuuritegelastest on kõige kauem tema juures õppinud küllap Wiedemann, kes Morgensterni käe all ülikooli pedagoogilises seminaris oma ladina keelt lihvis, sellest ajast on alles ta ladina stiili­õpetuse harjutustööd (esseelaadsed arutlused) Rooma ühiskonnast, kreeka keele ajaloost ja humanistliku hariduse ideaalidest.⁷

Morgenstern humanistliku hariduse andjana

Morgensterni tööd ülikoolis võib ise­loomustada humanistliku hariduse andmisena. Selle tunnustuseks andis Õpetatud Eesti Selts (kelle paljud liikmed ja auliikmed olid tema endised üliõpilased) talle 1844. aastal auliikme staatuse. Humanistliku hariduse tähtsust rõhutas Morgenstern nii oma inauguratsioonikõnes Danzigis (ladina keeles) kui ka Tartus (saksa keeles), samuti teistel avalikel ülesastumistel, sealhulgas kõnekunsti professorina peetud ülikooli tähtpäevakõnedes. Oma esimese tähtpäevakõne 1803. aastal pühendas ta antiikkunsti uurimise alusepanijale Johann Joachim Winckelmannile, kasutades motona tsitaati Pindarose „Esimesest Olümpia võidulaulust“, mis viitab inimese surematuse­püüule ning soovile hoiduda nimetust, tühjast vanaduspõlvest – ideed, millega ta ka iseennast samastas (värsid 82–84):

Kuigi on surelikud, nimetut ei soovi nii raugapõlve tühjalt istudes veeta, ilma kõigest, mis kaunis, jäetuna …

Püüd kauni poole ja raugematu energia tegid Morgensterni humanistliku hariduse eestkostjaks, kes valis ka oma kõnede teemad nii, et noori rohkem harida ja õpingutele innustada: „ … Kuna minul kui retoorikaprofessoril on põhikirjale vastavalt ülesanne teha teatavaks auhinnatööde teemad, võitjad ja fakulteetide otsused, olen ma nõuks võtnud iga kord sellel puhul mingil siiani veel mitte piisavalt põhjalikult käsitletud teemal avalikult kõnelda. Nii esitan ma sel korral ühe senini veel mitte tema väärtusele vastavalt tunnustatud mehe pildi; igatahes on ta see, kes niisamuti kui kreeka kunstis jumalate ja kangelaste kujutised meid „õhutavad oma päevi mitte priiskavas lodevuses aegamööda veetma, vaid mistahes puhul püüdlema kõige õilsama ja kõrgema võidupärja poole, mis seisneb kooskõlaliselt piiritletud ja täiusele viidud karakteris.“

Ei ole juhus, et selle kõne alguses esineb tsitaat Johann Gottfried von Herderi (1744–1803) käsitlusest „Ideed luule ja kujutava kunsti ajaloost ja kriitikast“. ⁸ Herderiga õnnestus Morgensternil kohtuda Weimaris tänu saksa arheoloogile ja mõjukale antiigitundjale August Böttigerile, kellega Morgenstern pidas kaua südamlikku ja sisukat kirjavahetust.⁹ Tänu Morgensternile kuuluvad Tartu ülikooli kogudesse kuulsa portreemaalija Franz Gerhard von Kügelgeni maalitud saksa kirjanduse klassikute Goethe ja Wielandi kõrval ka Herderi ja Böttigeri portreed.¹⁰ Herderi ideid hariduse (Bildung) kohta andsid edasi Halle-Wittenbergi teadlase, Immanuel Kanti õpilase ja Goethe ning Herderi tutvusringkonda kuulunud teoloogi August Hermann Niemeyeri (1754–1828) haridusalased teosed, mida Morgenstern väga hindas ja oma kursuste aluskäsitlustena kasutas. Nende humanistliku maailmavaate puhul on keskne elukestev haridus, inimese loomuse, karakteri pidev arendamine ja maitse lihvimine, kusjuures Antiik-Kreeka ja Antiik-Rooma on peamised eeskujud sellise end pidevalt täiustava inimese ja ühiskonna kohta – kõik see iseloomustab Morgensterni uushumanistlikku vaimsust. Wilhelm Süss ja teisedki uurijad on rõhutanud, et Morgenstern jõudis Tartu perioodil avaldada vähe iseseisvaid uurimusi, sest jõud kulus mujale. Ometi ei tähenda see loobumist humanistliku hariduse ideaalist ja enese pidevast arendamisest – seda näitavad konspektid ja raamatud, mida ta pidevalt märkustega täiendas ja parandas.

Kreeka ja ladina keele (ka oma kaasaja keelte, sest Morgenstern oli suur anglofiil ja valdas hästi ka prantsuse keelt) õpingud koos parimate, sealhulgas eelkõige antiik­autorite pideva lugemisega olid Morgensterni meelest hariduse alus, mida ta ümber sõnastades nimetas ka tunnetuse või maitse (ld sensus) arendamiseks – tõe, kauniduse ja hüvelisuse tundmise (sensus veri pulchri et boni) arendamine oli humanistliku hariduse peamine eesmärk, mille puhul ei jagata õpetust reaal- ja humanitaardistsipliinideks, vaid peetakse silmas inimese väärtushinnangute ja maitse, sh stiilitunde, arendamist:¹¹ „Tõesti, antiigi kirjasõna põlgajad ei tea, kindlasti ei näi kunagi tänu maitsele nautivat sulneimat naudingut, mida Filoloogile pakuvad vanade keelte õppimisel ja muistse aja kirjanike käsitlemisel just needsamad asjad, mis peletavad vaimutuimust: mõnikord ületatud raskused, mõnikord ununenud asjade taasleidmine, pimedusse jäänu vähehaaval valgusega üle valamine, ebakindla toomine kindlale tõenäosuse astmele; nad ei ole kogenud, kui imeväärselt just see hinge püüdlus, mille abil Filoloog otsib teed läbi sõnade varjude muistse aja inimeste poolt edasi antud asjade juurde; kasvatab, lihvib, paneb hiilgama paljude vaevade järel taasleitud tõese ja kauni jõu. Nad ei mäleta meeldivaimat naudingut, mis on antiikaja radadel ühine nii Filoloogil mistahes rändajaga.“

Klassikalise filoloogia professor

Morgensterni tegevuse keskmes on klassikaline filoloogia. Elame teaduse killustumise ajastul: filoloogia, rääkimata klassikalisest filoloogiast või antiigiteadustest, on jagunenud lingvistikaks, kirjandus- ja kultuuriteadusteks ning konkureerib mõistmise ja tunnetuse uurimise valdkondades filosoofia ja semiootikaga ega ole tal kohta CERCSi ja Frascati manuaali klassifikaatorites. Samal ajal on filoloogia oma klassikalises, antiikajast alguse saanud tähenduses tõesti suur valdkond, võib-olla suurim teaduste seas.

Sõna ’filoloogia’ esineb esmakordselt Platonil Sokratese suhu panduna, kui Sokrates iseloomustab ennast naljatledes: ta on nii φιλόσοφος (philo-sophos, ‘tarkuse armastaja’) kui φιλόλογος (philo-logos ‘sõna ja arutluse, aluspõhimõte armastaja’).¹² Hellenismiajaks kujunes välja nii ühelt poolt alusharidusele keskendunud filosoofia ja spetsiifilised filosoofiakoolkonnad kui ka filoloogia, mis tegeles keeleliste ja tekstiteadustega ning kõigi teaduste klassifitseerimisega, hõlmates tänapäeva teadusloo, kõigi teaduste sissejuhatavad osad, raamatukogunduse, ajaloo ja filoloogia. Keskajal olid filosoofia ja filoloogia taas kokku sulanud ning filoloogia (Martianus Capella allegoorias „Filoloogia ja Mercuriuse pulmadest“) sai kogu teaduse, vabade kunstide koondkujuks, renessansis ja varauusajal tõstis reaalteaduste kasvav osakaal ülikooli filosoofiateaduskonnas õpetatavate distsipliinidena esiplaanile filosoofia (vahel ka ‘muusade’ nime all). Pärast seda, kui reaalteadused end XVIII sajandi lõpuks ja XIX sajandi alguseks filosoofia rüpest täiesti välja olid rebinud, vajasid ümbermõtestamist nii filosoofia kui ka filo­loogia.

Halle professor F. A. Wolf uskus vajadusse uurida ja õpetada keeli ja kirjandust üheskoos ajaloo ja materiaalse kultuuriga, pannes aluse nn asjafiloloogia (Sachphilologie) koolkonnale, vastandina sõnafiloloogiale. Need põhimõtted sõnastas ta „Filoloogilises entsüklopeedias“, kuhu koondas kõik distsipliinid, mille õpetamist ta Filoloogile vajalikuks pidas, kreeka ja ladina keele grammatikast, antiikkirjandusest, filosoofiast ja ajaloost kuni esteetika, kunstiajaloo, numismaatika ja arheoloogiani. Selline avar arusaam filoloogiast püsis Friedrich Nietzscheni, kes oli viimane „Filoloogilist entsüklopeediat“ iseseisva ainena õpetanu.¹³ Morgenstern lähtus oma kursuse loomisel nii Wolfi kui talle järgnenute käsitlustest, mille universaalsuse tõttu (uuritavaks on kogu sõnadega väljendatav kirjasõna, litterae) võime pidada filoloogiat selle sõna klassikalises tähenduses esimeseks teaduste seas: kui ajalugu on nimetatud elu õpetajaks (historia magistra vitae) ja filosoofiat teoloogia orjatariks (philosophia ancilla theologiae), siis filoloogia oleks kõigi teaduste ema: philologia mater scientiarum. Seda rolli aitas tal eriti täita raamatukogu direktori amet.

Kuidas mäletada Morgensterni?

Tänavu pühendatakse Morgensternile rida üritusi: kaks näitust Tartu ülikooli kunstimuuseumis ja sügisel avatav „Morgenstern – Tartu klassik 250“ ülikooli raamatukogus. Aasta lõpul on ilmumas illustreeritud artiklikogumik. Kuidas veel paremini jäädvustada tema mälestust? 2027. aastal tähistab Tartu ülikool loodetavasti keiserliku Tartu ülikooli 225. aastapäeva. Ehk võiks selleks ajaks püstitada Toomele või ülikooli peahoone juurde Tartusse kuju, mis ühendab kolm meest, Eesti teadus- ja haridusloole alusepanijat: rektor Georges Frédéric Parrot’, kuraator Friedrich Maximilian von Klingeri ja kõnekunsti, klassikalise filoloogia, esteetika, kunsti- ja kirjandusloo professori, raamatukogu ja muuseumi direktori Morgensterni. Kui sellega kaasneb tema pärandi jätkuv uurimine ja mõtestamine, näeme paremini, kuidas jõudsid Eestisse Kanti, Leib­nizi ja Voltaire’i, Shaftesbury, Herderi ja Baumgarteni ideed. Uushumanism võiks olla see võtmesõna, mis aitab mõista sünergiat ülikooli, aadli, kiriku- ja koolitegelaste, juristide, majandusmeeste, reaalteadlaste ja inseneride vahel, millest sai Eesti kultuur.

Janika Päll on Tartu ülikooli klassikalise filoloogia professor, TÜ raamatukogu vanemteadur.

1 Morgensterni elu ja tegevust puudutavate faktiandmete osas toetub artikkel alljärgnevatele käsitlustele: L. Mercklin, Karl Morgenstern: Gedächtnissrede, Tartu 1853 (kust leiab ka viited Morgensterni trükistele); W. Süss, Karl Morgenstern (1770–1852), Tartu 1928-1929; Morgenstern 200, Tartu Ülikooli raamatukogu toimetisi, Tartu 1970 ning Ammendamatu Morgenstern, Tartu 1996. Viiteid pärast neid ilmunud M. Ranna, A. Lille, M. Lepajõe, E. Tamme ja H. Tankleri, K. Viidingu, K. Kaju jt käsitlustele koos uute uurimusartiklitega leiab Tartu Ülikooli kirjastuses 2020. aasta lõpus ilmumas olevast kogumikust „Morgenstern 250“ (väljaandjad J. Anderson, J. Päll, M. Teemus ja I. Volt). Autor tänab Mare Randa, Moonika Teemust ja toimetajaid märkuste eest.

2 Vt J. Anderson, The Use of the University of Tartu Art Museum Collection in Teaching between 1803 and 1918. – History of Education: Journal of the History of Education Society 2019, 1−16.

3 Vt C. J. Classen, Über das Alter der „klassichen Philologie“. – Hermes, 130.4, 490–497; A. Neschke-Henschke, Carl Morgenstern. De Platonis Republica commentationes tres, Halae 1794: Platoni „Riigi“ esimene nüüdisaegne kommentaar.– Akadeemia nr 1, 1993, 107–122. Samast Akadeemia numbrist leiab ka katkendi Morgensterni doktoritöö sissejuhatusest Marju Lepajõe tõlkes. Vt ka L. Lukas, Bildungsroman – veel üks Tartu lisandus romaani­teooriasse. – Methis 2015, 12 (15), lk 187-193 ja samast numbrist Morgensterni kõne kujunemisromaani olemusest Kairit Kauri tõlkes.

4 Vt Tartu Ülikooli raamatukogu käsikirjakogu, fond 3, käsikiri CCCXLVI: Subscriptionslisten zur Prof. Morgenstern’s Vorlesungen im Dorpat 1803–1836.

5 Vt K. Tammuri ülevaadet kogumikus „Ammendamatu Morgenstern“.

6 Vt J. Undusk, Eesti Pindaros. K. J. Petersoni oodide vaimuloolisest taustast. – Keel ja Kirjandus 2012, nr 1, lk 11−29, nr 2, lk 103−122.

7 Vt Tartu Ülikooli raamatukogu, fond 15, s. 29. Pedagoogilis-filoloogiline seminar. F. J. Wiedemanni seminaritööd.

8 Vt J. G. Herder, Sämmtliche Werke. Bd. 7. Karlsruhe 1821, lk 228. Herderi humanismist ja selle mõjust Morgensternile, vt T. Boes, Formative Fictions. Nationalism, Cosmopolitism and the Bildungsroman. Cornell 2012, lk 2, 32 jj, Herderist Baltimail, vt L. Lukas, Liivimaa Lutheri mõtteid inimesest ja tema elukeskkonnast, Sirp, nr 7, 21. II 2020 ja E. Piirimäe, Saateks, J. G. von Herderi „Mõtteid inimkonna ajaloost“ tõlkele, Ilmamaa, Tartu 2019, lk 955–983.

9 Vt A. Bernotas, Ammendamatu Morgenstern, lk 2 ja M. Ranna ülevaadet Morgensterni käsikirjadest samas kogumikus.

10 Vt. I. Kukk, Weimari klassikute portreed Tartus – originaalid või koopiad? – Goethe Tartus. Eesti Goethe-Seltsi aastaraamat II. Tartu, 2000, lk 194–203.

11 Vt C. Morgenstern, Oratio de litteris humanioribus, sensum veri, honesti et pulchri excitantibus atque acuentibus. Leipzig & Danzig 1800, lk 12.

12 Vt Platoni „Laches“ 188cd, ent φιλόλογος esineb ka „Theaitetoses“, „Riigis“ ja „Seadustes“.

13 Vt Chr. Benne, Nietzsche und die historisch-kritische Philologie. Berlin 2005, lk 68–70; uushumanismist hariduse keskse mõistena vt B. van Bommel, Classical humanism and the challenge of modernity. Debates on classical education in 19th-century Germany. Berlin 2015.