Ajakirjandus ja ühismeedia arvamuskliima kujundajana

Ajakirjandus ei tasakaalusta ühismeedias kujunevaid arvamuskliima „tsoone“, sest ollakse valmis kaasa minema tähelepanumajanduse mängureeglitega.

RAGNE KÕUTS

Massiühiskonnas on ajakirjandus alati olnud üks mõjukamaid avaliku arvamuse kujundajaid. Elisabeth Noelle-Neumann määratleb avalikku arvamust kui sellist, mida võib igaüks julgelt väljendada, kartmata sattuda eraldatusse.1 Kaasarääkimise üle otsustamiseks on vaja tajuda, milline on suurema osa teiste inimeste arvamus, n-ö arvamuskliima. Arvamus­kliima kujundamisega tegeleb ühiskonnas ajakirjandus, sest tal on sõnumite massilevitusvahendid, mis viivad aja­kirjanike loodud või selekteeritud sisu suurima võimaliku auditooriumini.

Ajakirjanikel on vastutusrikas ülesanne valida arvamusi, millele lubatakse edasipääs avalikkuseni ja millele mitte. Teatavasti on lääne demokraatlikes ühiskondades peale uudiste ringluse tagamise ajakirjanikutöö norm ka eri arvamuste platvormi võimaldamine (pakkuda foorumit), arvamuskliima tasakaalustatuse jälgimine (olla vahemees ja tagada, et ka nõrgemad ja vähem häälekad saaksid sõna) ning neutraalsus. Ajakirjanikud üldjuhul ei ole soovinud valida, milline arvamus on õige, kuigi paratamatult peegelduvad nende endi hoiakud viisis, kuidas nad materjali toimetavad, esitavad ja reklaamivad. Sama tähtis on ka ajakirjaniku märkamisvõime, kelle hääled on puudu ning arvamustoimetajate tähtis töö on utsitada arvamust avaldama ka vähem häälekaid ja kõrvale jäetuid.

See oli kirjeldus ideaalist, kuidas ajakirjandus peaks demokraatiale vajalikku arvamuste paljusust toetama. Ideaalis eeldatakse arvamustoimetajana haritud, sotsiaalselt tundlikku ajakirjanikku. Ideaal on omistanud ajakirjandusele vastutuse ühiskonna ees.

Jan Kausi installatsioon Voronja galerii näituselt „Comeback“ (2015).

Piia Ruber

Tasakaalustamata arvamusplats

Koos sõnumite massilevivahendite hõlpsama kättesaadavusega ehk interneti ja digiseadmete levikuga on ajakirjanduse kui arvamusplatsi tähendus muutunud. Marginaalsed ja vähem häälekad otsivad nüüd soovi korral ise endale platvormi ega vaja arvamustoimetaja kui vahendaja abi. Meelsusajakirjanduse väljaandeid on Eestiski omajagu alates Nihilist.fm-ist ja lõpetades Vanglaplaneediga, kuid nende autoriteet üldsuse silmis ei ole kuigi kõrge. Kaalukamaks peetakse endistviisi neid arvamusi, mis on läbinud põhivoolu väljaande arvamustoimetaja kriitilise filtri ja seepärast on ka säilinud tung arvata väärikamal platvormil kui päevalehe lugejakirjade rubriigis või Delfi kommentaariumis.

Ajakirjanduse tähtsust paljudele ligipääsetava arvamusplatsina on vähendanud ka üleüldine konkurentsiolukorra teravnemine, nn tähelepanumajanduse2 printsiipide sekkumine ajakirjanike tehtavatesse sisulistesse valikutesse. Väljaande majanduskasu silmas pidav arvamustoimetaja püüab vahendada neid arvamusi, mis suurema tõenäosusega pälvivad tähelepanu ja toovad rohkem klikke. Tasakaalustatud arvamuskliima taotlemine ei taga enam konkurentsivõimet ega anna eelist meediatoote müügil. Toimetaja hea nina peab välja nuhkima, millised on emotsionaalselt laetud teemad, kus toimuvad parasjagu arvamuste kokkupõrked ja selle pinnalt tooma osalised omaenda valvatavale arvamusplatsile madistama.

Eksperdiarvamuste hägusus ja polariseerumine

Kõrvaltvaatajale võib isegi näida, et arvamustoimetajad on valimast loobunud ja arvamust avaldama pääseb vähegi tungivamalt nõudev isik. Arvamuskülgedele näib olevat piisav ehtida end tunnustuse saamiseks sümboolsete eksperdi nimesiltidega. Kui tahan, kirjutan oma nime juurde „sotsioloog“, kui tahan – „majandusteadlane“. Eksperdi määratlemise küsimus on tänavu mitu korda üles kerkinud nii avaliku arvamuse uuringute esitlemise3 kui ka ringhäälingu nõukogu uute liikmete määramisega.

Eksperdina tuntuse saavutamiseks ei ole enam vaja vastava ringkonna tunnustust selle seltskonna liikmena. Enamgi veel: ei ole vaja pikaajalisi õpinguid hariduse saamiseks, sünnieelist või õnneliku väljavalituna kõrgele positsioonile jõudmist, et öelda „kuidas asjad on“.4 Kui „ekspert“, kes ise nimetab end eksperdiks ja kelle teadmistes ei kahtle ka ajakirjanik, väidab, et ta võib asjast arvata, nagu talle meeldib, sest julgus kõike öelda käib sõnavabaduse juurde, ning ajakirjanik noogutab kaasa ja annab „eksperdile“ leheruumi, ei võta ajakirjanik arvamuskliima kujundaja vastutusrikast rolli.

Ajakirjanike positsiooni nõrgenemine ühiskonnas on võimendanud omakorda arvamuskliima polariseerumist – tüliküsimustes kipuvad domineerima must-valged maailmaseletamise viisid ja puuduma vahetoone esindavad arvamused. Ajakirjandus on kummalisel kombel omandanud varasemale vastupidise rolli, olles nüüd abiline konfliktide võimendamisel. Arvamustoimetajad hindavad oma sisuvalikutes temaatilisest argumenteeritusest enam personaalseid rünnakuid ja teravaid piike. Ikka selleks, et tähelepanumajanduse konkurentsis sammu pidada.

Ühismeedia seaduspärad kanduvad ajakirjandusse

Polariseerumise tendentsi tugevdab teise arvamusplatsi, ühismeedia, konkurents ajakirjandusega. Ajakirjandus ei seisa ühismeediast eraldi. Väljaanded näevad hea meelega, et nende artiklid saavad seal võimenduse, et tekste jagatakse, laigitakse ja klikitakse. Ühismeedias hakkab tekst elama oma elu. Seal kipub vaikusespiraal töötama teistmoodi kui Noelle-Neumann massimeedia kohta on arvanud. Nimelt tekitab sageli just oma arvamuse avaldamine ohu sattuda verbaalsete rünnakute ohvriks ja võimaluse jääda isolatsiooni. Üldiselt kipuvad neis „avalikes arvamustes“ just mõistlikud hääled diskussioonist eemalduma ja võimust võtab lamenti lööv vähemus. Mitme FB-seinal tekkinud arutelu puhul olen märganud, kuidas mõistlikud inimesed peavad ikka ja jälle kordama: „Ah ma ei viitsi vaielda. Loe mu esimene kommentaar läbi ja seal on täpselt kirjas see, mida ma tahtsin ütelda ja ütlesin.“

Ühismeedia kasutajale on ohutu arvamuse avaldamise viis pelgalt klikkida, laikida ja šeerida, sest klikkimine ei tekita isolatsiooni jäämise ohtu.5 Oma arvamuse ütlevad välja need, kes ühismeedia „poeetikat“ hästi tunnevad, ja need, kes usaldavad oma suhtlusringi arvamuskliimat. Siis on lootust pääseda vaenulikest kommentaaridest ja isiklikest rünnakutest. Äraspidine vaikuse­spiraal ei hakka tööle ainult nende teemade puhul, millel on juba avalikkuses laialdane konsensus, nt kliimasoojenemine.6 Kuid poliitika, rände, sissetulekute ebavõrdsuse ja muude teravamate küsimuste puhul täheldatakse vähemuste agressiivse kommunikatsiooni võimendumist aina enam ja enam.7 Optimismi, et just ühismeediast kujundatakse uus demokraatliku arvamuskultuuri taimelava, on praegu veel raske jagada (erinevalt Martin A. Noorkõivust8).

Praegu oleme olukorras, kus ajakirjandus ei tasakaalusta ühismeedias kujunevaid arvamuskliima „tsoone“, sest ollakse valmis kaasa minema tähelepanumajanduse mängureeglitega. Teisalt vastab sellele auditoorium oma valikutega. Ajakirjanduse ja ajakirjanike autoriteet avalikkuse silmis järjest madaldub. Ikka ja jälle küsitakse, miks neid üldse vaja on. Meediakasutuse killustumise tingimustes, kus jälgitava uudis- ja arvamussisu komplektid on igaühel erinevad ning sageli kujunenud internetis tasuta kättesaadavast sisust, ei tundu ajakirjandus ja ajakirjanikud pakkuvat kõike sisaldavale internetile midagi juurde.

„Kust sa uudiseid jälgid?“ – „Internetist.“

„Jah, aga täpsemalt?“ – „Ah, ma ei tea. Siit ja sealt. Need ise tulevad mu juurde. Ma ei teagi täpselt, kust. Noh, Facebookist. Ja mul on mingi äpp telefonis.“

1 Elisabeth Noelle-Neumann, Die Schweigespirale. Öffentliche Meinung – unsere soziale Haut. München, Zürich: Piper, 1980.

2 Thomas H. Davenport, John C. Beck, The attention economy: understanding the new currency of business. Boston: Harvard Business School Press, 2001.

3 Vt väga head analüüsi Aimar Ventslilt – „Eksperdi surm Eesti moodi“. – Sirp 21. IV 2017.

4 Bourdieu on käsitlenud kõneleja eksperditeadmiste küsimust hariduse ja ametipositsiooni legitiimsuse kaudu: erialase haridusega või maineka kooli lõpetanutel ning tähtsas ametis töötavatel kõnelejatel on suurem tõenäosus saavutada auditooriumi nõustumine esitatud arvamusega. Pierre Bourdieu, Language and symbolic power. Malden: Polity Press, 1991.

5 N. Pang jt, Can spiral of silence and civility predict click speech on Facebook? Computers in Human Behavior, 2016 64, 898–905.

6 P. Porten-Cheé ja C. Eilders, Spiral of silence online: How online communication affects opinion climate perception and opinion expression regarding the climate change debate. Studies in Communication Sciences, 2015 15, 143–150.

7 Vt eri distsipliinide esindajate korraldatud uuringuid: nt füüsikutelt P. Gawronski, M. Nawojczyk, ja K. Kułakowski; Opinion Formation in an Open System and the Spiral of Silence. Acta Physica Polonica, 2015 127 (3-A), 45–50; infoteadlastelt – K. N. Hampton, I. Shin ja W. Lu, Social media and political discussion: when online presence silences offline conversation. Information, Communication and Society, 2017, 20 (7), 1090–1107; kommunikatsiooniteadlastelt – E. Stoycheff, Under Surveillance: Examining Facebook’s Spiral of Silence Effects in the Wake of NSA Internet Monitoring, Journalism and Mass Communication Quarterly, 2016, 93 (2), 296–311.

8 Vt Martin A. Noorkõivu artikliseeriat Facebookist kui uutest salongidest Sirbis 13. I, 2. VI ja 16. VI.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht