Akadeemik Ülo Lille 16. IX 1931 − 2. I 2023

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Vähem kui üks aasta jäi akadeemik Ülo Lillel puudu neljakümnest aastast teaduste akadeemias. Iidsetes tekstides on seda ajavahemikku kasutatud igaviku, lõpmata pika aja tähenduses. Olgu see Moosese 40 aastat Egiptuses või juudi hõimude 40 rännuaastat. Klassikalises numeroloogias viitab see tervele põlvkonnale, väga pikale ajale, mis sümboliseerib vaimset uuestisündi.

Nii pikk ja ülimalt viljakas teaduselu andis talle haruldase võimaluse liikuda pärast hoopis uuele alale siirdumist ja seal teaduslikus mõttes suureks kasvamist tagasi nende probleemide juurde, millest ta alustas – põlevkivi olemuse juurde.

Kui ta juba kord keskkooli kuldmedaliga ja ülikooli cum laude diplomiga lõpetanult asus Ida-Virumaale, siis alustas ta põlevkivi pürolüüsist – põlevkivi struktuuri lõhkumisest kuumutamisel ilma õhu juurdepääsuta. Nõnda saab teha nii vedelkütust kui ka mitmesuguseid gaase. Eduka lõhkumise eest sai tulevane akadeemik teaduste kandidaadi kraadi, mis sama kange kui praegune filosoofiadoktor.

Eesti põlevkivi on mitmes mõttes unikaalne. Selle struktuuri kallal pusisid ja vaidlesid teadlased üle saja aasta. Põlevkiviõli koostis oli põhiosas selge juba pea saja aasta eest. Millest ja kuidas see tekib ning kust ja kuidas moodustuvad õli põhikomponendid alküülresortsinoolid, sai Ülo Lille põhiline teadusprobleem. Põlevkivikeemia arendamise eest tunnustati teda Nõukogude Liidu teaduste doktori ehk „suure doktori“ kraadiga. Nagu see akadeemikute puhul tihti on, väga noorena. Üldiselt jõuti selle kraadini pensionieelikuna, tema aga kriips üle neljakümnesena.

Minevikus on põlevkivi lihtsalt põletatud. Et me sooja ja elektrit saaksime. Tegelikult on põlevkivisse seotud lausa ühendite varasalv. Alküülresortsinoolid on elusorganismides ehk kõige enam tuntud antioksüdantide grupp. Nendel on lai tegutsemise spekter ja kui need on kohal, ei muutu tavaline rakk niisama lihtsalt vähirakuks. Eluslooduses on need ühendid võrdlemisi haruldased. Siiski leidub neid lausa meie toidulaual, igapäevases rukkileivas. Ülo Lillele võis olla seetõttu päris põnev küpses eas teada saada, et need ained annavad arheoloogidele teada, mida inimesed väga vanasti sõid.

Kuigi tema karjäär liikus kiiresti üles, teaduse säravate tippude poole, tuli kannapööre. Põlekivi asemel ilmus fookusesse elus inimene ja selle keerulised sisemised protsessid. Uus väljakutse – looduslikud bioregulaatorid prostaglandiinid – on ülimalt keerukad ja äärmiselt aktiivsed looduslikud molekulid. Need tekivad organismis väikestes kogustes, võivad olla võimsad ravimid, aga toimivad lühikest aega ja siis lagunevad.

Esimesena kuuendikul planeedist ja teerajajate seas kogu planeedil õppis Ülo Lille juhitud rühm neid aineid sünteesima. Mõne aastaga sündis ime: plaanimajanduse kiuste loodi ja käivitati tööstuslikus mastaabis prostaglandiinide tootmise biotehnoloogia. Sellest kasvasid välja teadussuunad, mis arenevad oma loogika järgi praegugi. Tema käsi ei värisenud ei sünteesi laboris katsetades ega Nõukogude aja kadalippu läbi tehes. Ei värisenud ka siis, kui sünteesitud ained tuli formeerida ravimiteks, nii inimestele kui ka loomadele. Loodi vastavad preparaadid prostenoon ja estufalaan. Kõik see oli tema biotehnoloogia vallas teaduste akadeemiasse valimise oluline argument. Akadeemikul peab olema terav silm eesmärgi valimisel ja käsi ei tohi väriseda nende realiseerimisel.

Teine kannapööre viis ta tagasi noorpõlve huvide – põlevkivi orgaanilise osa struktuuri – juurde. Nüüd juba hoopis teisel tasandil varustatuna biokeemia teadmistega. Kerogeen on põlevkivi orgaaniline aine, mis on sadu miljoneid aastaid maapõues laagerdanud. Puhtana lõhnab see nagu värske õun. Aga keegi ei teadnud, kuidas see on ehitatud.

Ülo Lille loobus katseklaasist ja lahendas seda ülesannet tuumamagnetresonantsi abil ning arvutis. Isegi kui keeruka molekuli sisse on raske näha, suudab arvuti, täpsemalt molekulaarne simulatsioon, anda inspireeriva pildi, milline see molekul üldse olla saab. Sest ka selles skaalas, kus komplekt aatomeid moodustab suure molekuli, kehtivad ranged reeglid. Kuni Ülo Lille tegeles prostanoididega, arenesid tohutult edasi nii füüsikalised analüüsimeetodid, arvutite võimsus kui ka arvutuskeemia meetodid. Nüüd kirjeldab põlevkivi kerogeeni struktuurmudel, Lille-Blokkeri mudel, kuidas on orgaanilised ühendid põlevkivis seotud. See võimaldab kerogeeni muundamist kavandada struktuuripõhiselt, mitte katsetuse ja eksimuse meetodil.

Tema mõte ulatus oma kunagiste meelis­objektide kaudu ka materjaliteaduse valdkonda. Sealt liikus ta päris küpses eas, sügavas pensionieas, oma üheksandas aastakümnes, uuesti prostaglandiinide maailma. Ta võttis ette – ja jälle edukalt – nende ensümaatilise sünteesi mõnede saladuste lahtimuukimise.

Ülo Lille kaasteelised mäletavad teda väga töökana, aga ka sõltumatuna, julgena, ettevõtlikuna ja õiglasena. Kõike seda saatis võrratu huumor ja optimism. Sellele kuvandile lisandub tema sirge selg, võib-olla isegi teatav kõrkus madaluse, keskpärasuse ja mugandumise suhtes. See on tal alati lubanud hoida pea püsti, toimida õigesti, ajastute üleselt. Aga ka võimaldanud Nõukogude ajal valitsevasse erakonda kuulumata edukalt oma töö ära teha. Ta ise on öelnud, et temast oleks saanud hea taluperemees, kuid Nõukogude võim võttis talu käest ja lausa sundis teisale, linna, teadlaseks, professoriks, akadeemikuks.

Jääme teda meenutama südamliku kolleegina, kellel oli alati hea meel oma nooremate kolleegide edusammudest ning kes juba kraadiõppurina mõistis, et teadust juhitakse ideede ja informatsiooniga, mitte administreerimisega. Mis on ehk isegi suurem sõnum mahajääjatele kui kogu tema aukartustäratav teaduspagas.

Eesti teaduste akadeemia Ülo Lille ärasaatmisel 6. I 2023

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht