Akadeemiline ressursitõhusus

Kuni teadlane ei saa ettevõtluses kaasa lüüa, nii et isegi ebaõnnestumise korral oleks tal võimalus teadustööle naasta, seni ei suuda me tulemuslikult akadeemilist ressurssi väärindada.

MARGUS MAIDLA

Ressursside efektiivsem kasutamine on üks kolmest kehtiva strateegiadokumendi „Teadmistepõhine Eesti 2020“ eesmärkidest. Leheküljealuses täpsustuses peetakse küll selle all silmas materiaalseid ressursse, kuid vaadelda tuleb ka intellektuaalsete ressursside kasutamise tõhusust.

2018. aastal sai nn Nobeli majandusauhinna New Yorgi ülikooli majandusprofessor, Maailmapanga pikaaegne endine peaökonomist ja asepresident Paul Romer. Romeri endogeense majanduskasvu mudeli järgi peaksid riigid haridussüsteemi pidevalt investeerima, otsima kasvuallikaid oma ressurssidest – teadusest ja innovatsioonist. Ta lõi majandusteadusliku platvormi postulaadile, mille järgi parim majanduspoliitika on hariduspoliitika.

Vaatame kuidas on lood teaduse ressursi­tõhususe ja innovatsiooniga Eestis. Siinkohal on paslik tsiteerida Tallinna tehnikaülikooli rektorit Jaak Aaviksood: „Viimasel kahel aastakümnel, vaatamata Euroopa Liidu tõukefondidest tulnud rikkalikele investeeringutele, pole Eesti majanduse, eriti tööstusega otseselt seotud erialade arengusse peaaegu investeeritud – maavarade, energeetika, transpordi, ehituse ja tööstuse investeeringud kõik kokku jäävad oluliselt alla ainuüksi bioloogia eriala investeeringutele, rääkimata kogu loodusteaduste valdkonnast.“1

Viimasel „TeadusESTi“ konverentsil Jüri Alliku esitatud ettekandest joonistuvad välja Eesti silmapaistvamad teadusvaldkonnad, mis on tuntavalt paremad maailma keskmisest, n-ö eesti teaduse crème de la crème. Esimesest kaheksast on kuus seotud bioloogiaga, nt molekulaarbioloogia ja geneetika, kliiniline meditsiin, bioloogia ja biokeemia, mikrobioloogia, farmakoloogia ja toksikoloogia, immunoloogia.

Tõenäoliselt ei leidu akadeemilises ringkonnas vastuvaidlejaid, kui väidan nagu akadeemik Aaviksoogi, et bioloogial, sh inimbioloogial, põhinevad elusteadused on alates taasiseseisvumisest olnud eelisarendatud ja paremini rahastatud.

Kuna teadusasutuste vahel toimib valdkondlik paremusjärjestus, milleni on jõutud tuliste debattide ja ajaloolise arengu toel, siis võib Eesti inimbioloogiale tugineva elusteaduse kohta öelda, et selle eest vastutab alates aastast 1632 alma mater Tartuensis. Tõenäoliselt on akadeemilist vara kogutud omajagu ja see väljendub silmapaistvas rahvusvahelises teadusmõjukuses. Varasalved peaksid tänu eelisrahastamisele ja ressursitõhususele olema triiki täis, kui mitte ajama kohati üle ääre.

Vaadakem nüüd, kui ressursitõhusalt oleme seda vara ära kasutanud majanduses, kas oleme varmad kasutama valdkonna eeliseid nendes riigi arengu- ja kasvukohtades, mis väljenduvad otseselt SKTs, mitte kaude rahva tervises, hariduses ja akadeemilises teadmuses.

Räägime ärist

Eurostati andmetel oli 2016. aastal Eesti majanduses kõrgtehnoloogilise tööstuse osakaal 0,9%, biotehnoloogia osakaal 0,25% ning farmaatsial 0,07%. Viimases kahes sektoris on kattuvaid ettevõtteid, mistõttu ei saa neid protsente liita. Kõrgtehnoloogilistesse sektoritesse läinud otsesed välisinvesteeringud moodustasid kõigist investeeringutest 2017. aastal Eesti Panga andmetel 0,8%.

Võib arvata, et need arvud ei tule suuremad ei käesoleva ega tulevaste aastate statistikas. Kas need näitajad on head või halvad, suured või väikesed, on tõlgendamise küsimus.

Põhimõte on selles, et kui teadlane ise (või kõrvalt tulnud eraettevõte) hakkab väärindama avaliku sektori raha ning infrastruktuuri ja tööjõu abil loodud akadeemilist väärtust, ei ole ta selles tegevuses riigivaras, vaid nii peavadki asjad käima, sest sellest võidavad kõik osalised, ning kui veab, saab keegi ka miljonäriks. Seda ühiskond vajabki. Pildil Londoni ettevõtte The Shadow Robot Company loodud liikuv inimkäe sarnane robotkäsi.

Mõistlik on eraldada high-tech-investeeringute statistikast startup’ide sektor, kus nauditakse kasvavat edu ka ilma tippteaduseta, olles sellega loomulikult kaude seoses. (Selleski statistikas on Eestis loodud akadeemilise teabe ärilisi väljundeid, näiteks Skeleton Technologies, mis kaasas Euroopa Liidust laenuna 30 miljonit eurot.) Ühes hiljutises raadiosaates väitis üks selle sektori arvamusliidreid Allan Martinson omaenda metoodikale (mis mõnevõrra erineb ametlikust) tuginedes, et 2018. aastal kaasasid Eestiga seotud startup’id investeeringuid tõenäoliselt rohkem kui 350 miljonit eurot ja oleme sellega ülemaailmses per capita arvestuses Iisraeli järel teisel kohal.

Kui vaadata, millised teadusinstitutsioonid on elus- ja terviseteaduste (nt biotech, farmakoloogia) mõjuväljas Tartu ülikooli juures, siis on need molekulaar- ja rakubioloogia instituut, genoomika instituut, tehnoloogiainstituut, osalt Chemicumis asuvad biokeemia laborid ja ka teadusasutused, mis on seotud Biomedicumi majaga (siinne loetelu ei pretendeeri täiuslikkusele).

Seoses nende institutsioonidega suuri läbimurdelisi ärialaseid edulugusid ei meenu, silma on jäänud endise Quattromedi tegevus, mille arengujätk on tinglikult AS Icosagen. Ja kindlasti ei saa vaheetapina märkimata jätta sünteetilise bioloogia keskuse moodustamist.2

Ma ei taha kahtluse alla panna Geeni­varamu personaalmeditsiini alaseid saavutusi, tänu millele jõuavad akadeemilised teadmised arstiteadus­konnast haiglatesse, kuid kuna varamu peamiseks koostöö­partneriks ja rahastajaks on kujunenud sotsiaalministeerium, siis klassifikatsioonis liigitub see rühma „avalikult sektorilt avalikule sektorile“. Praegu räägime ärist. Kui meie strateegiadokumendid on koostatud pelgalt selleks, et avalikus sektoris saadaks omavahel ressursse liigutada ning meetmed ja prioriteedid ei väljendu ettevõtluses ja äris, oleme kindlasti midagi valesti teinud ja kaldunud kunagisest taasiseseisvumisaegsest majandus­kursist tugevasti riigikapitalismi poole.

Kas meie teaduse prioriteedid on vastavuses äritegemise arenguga, kas kasutame akadeemilist ressurssi tõhusalt, ja kui ei, siis mille taha on takerdutud? Kas on süsteem valesti üles ehitatud ja valesti edasi arendatud või on teadusasutustes ja ministeeriumides administratiivtõkked? Kas väljaarendatav teadlase karjäärimudel soosib mittelineaarset ja valdkonnaülest mobiilsust (eelkõige erasektorisse)? Kas innovatsioonimeetmete rahastamine soosib ressursitõhusust ja globaalses konkurentsis ellujäämist eksporditavate kaupade-teenuste väärtusahela kõrgemas otsas?

Akadeemiline sisend ärisse

Seda, kuidas uuringutulemused kanduvad ülekandemehhanismide abil ärisse ja ettevõtlusesse, on palju uuritud.3 Riigid või riigi osad, kus asuvad edukad teadusasutused, kes julgelt lasevad oma teadusvara ilma piiranguteta vabalt kasutada ja väärindada, naudivad ühtlasi ka suurimat majanduslikku edu.4,5

Põhimõte on selles, et kui teadlane ise (või kõrvalt tulnud eraettevõte) hakkab väärindama avaliku sektori raha ning infrastruktuuri ja tööjõu abil loodud akadeemilist väärtust, ei ole ta selles tegevuses riigivaras, vaid nii peavadki asjad käima, sest sellest võidavad kõik osalised sh riik ja teadusasutused, ning kui veab, saab keegi ka miljonäriks. Seda ühiskond vajabki.

Tekib küsimus, kas innovatsiooni toetavad rahastusmeetmed ja rektoraatide kehtestatud administratiivsed regulatsioonid soosivad teadmiste levitamist ehk ülekandeefekti teaduse rahaks pööramisel või on olukord vastu­pidine ja sellealast initsiatiivi peetakse Eestis veel vaimselt riigivarguseks. Viimasel juhul on meil veel väga pikk tee normaalsesse ühiskonda ja kõrgema väärtusahela majandus jääb ootama paremaid aegu.

NUTIKAS-programmi („Rakendusuuringute toetamine nutika spetsialiseerumise kasvuvaldkondades“) meetmed, aga ka näiteks portaal adapter.ee kannavad mõtet, et teadlane (teadus) teeb ettevõtlusele allhanget. Teadus on surutud pakkumispoole esindajaks ja ettevõtlus peab esindama nõudlust – need on avaliku sektori pealesurutud regulatiivsed rollid.

2021. aastast käivitatavad Euroopa „Horisondi“ raamprogrammi riigisisesed innovatsiooni rahastusmeetmed võiksid senist süsteemi täiendada ka teistpidise käsitusega, kus teadlane on tellija ehk nõudluse esindaja ja ta ostab ettevõtlusest kogu vajamineva strateegilise juhtimise, finantsplaneerimise, turunduse, aruandluse jne.

Ehk proovime hoopis vastupidi, sest sellised meetmed on maailmas laialdaselt häid tulemusi andnud, kas või näiteks Iisraelis, kus kogu rahaliste meetmete poliitika ja teaduspoliitika on allutatud innovatsioonipoliitikale. Selleks tuleb kasutada proof-of-concept- (kontseptiooni tõestamise) ja tööstus­grante, ning mis peamine, grandi­poliitikat peavad toetama rektoraadid, et teadlase karjäär areneks sektoriüleselt. Teadlased peavad saama vabalt liikuda mõneks ajaks tööstusesse ja ettevõtete tippjuhid peavad saama võimaluse tulla osalema labori seminaridel, et näha lähemalt reaalset teadustegemist. KBFI vanemteadur Andi Hektor on öelnud, et Eestis saab teadlane teadusest väljuda ainult kas jalad ees või pea ees – kas lahkudes siit maisest elust või hüpates hull­julgelt, pea ees, teadusest välja, kusjuures tagasi­tulekuvõimalus peaaegu puudub.

Kuni teadlane ei saa vahepeal ettevõtluses kaasa lüüa, nii et isegi ebaõnnestumise korral oleks tal võimalus elukogenumana teadustööle naasta, seni ei suuda me akadeemilist ressurssi väärindada. Eriti oluline on see just elusteaduste ja biotehnoloogia puhul.

Kui IT-sektoris on üldiselt kolme aastaga selge, kas projekt lendab avara horisondi poole või mitte, siis biotehnoloogias läheb näiteks diagnoosimeetoditega tegelemise korral arenduseks vähemalt 3–8 aastat, ravimite puhul isegi kuni 15 aastat.

Esineb ka rehepaplust. Kui teadlasest IT-insener on otsustanud mõnes ärilises ettevõtmises kaasa lüüa, siis võib ta oma vabast ajast või ka tööajast kirjutada koodi ka ärile, kuni on selge, kas ärimudel töötab või mitte ja alles kindluse korral teadusinstituudi uksel kaabut kergitada. Biotehnoloogias ei ole selline tegevus võimalik, sest kas või juba algusfaasi läbimine eeldab infrastruktuuri ja inimesi ning seega on kõik sõltuvuses administratiivsetest ettekirjutustest ja otsustajate arusaamadest.

Veel naiivsem on arvata, et biotehnoloogia-alast äri tuleb ilma akadeemilise poole initsiatiivita tegema kusagilt kõrvalt keegi, kes ütleb teadusasutusele ja avastuse autorile, et nüüd hakkan teie teadusvara äriks pöörama.

Seda võib loomulikult juhtuda, eriti farmaatsiatööstuses. Näiteks on akadeemik Mart Saarma meenutanud, kuidas ühe tema artikli kohta oli Nature’st välja läinud pelgalt preprint, ajakiri ei olnud veel ilmunudki, kui talle oli juba tulnud mitu kopsakat rahalist pakkumist.

Suuremat edu toob siiski teadus- ja arendustegevus, kus teadlasele on loodud riigi rahastusmeetmete ja teadusasutuse regulatsioonidega maksimaalsed võimalused, nt osas Põhjamaades on mindud seda teed, et peale teadusasutuse kuulub patent kohe ka autorile, sest nii motiveeritakse selle kasutuselevõttu. Samuti on personalipoliitika abil loodud teadlastele kõik tingimused teadusvara väärindamiseks ning nii kandub kasuefekt majandusse ja SKTsse.

Ettepanekud

Tuleks luua ja võtta kasutusele rakendusteaduslikud rahalised meetmed, millega soositakse teadlaste asumist ettevõtlusse, oma teadmiste ja tulemuste ärilist väärindamist. See on keeruline ja õrn teema, kui juttu tuleb ettevõtluse alustamiseks riigi antavast-laenatavast rahast või muust materiaalsest abist. Riik peab looma tingimused, mis võimaldvad teadustöö tegijatel alustada ettevõtlust, kuid seda eelkõige selgete reeglite loomisega, nt huvide konflikti vältimise raamistik, kaasatud investoritele intellektuaalsete õiguste üleandmise piirangud, ülikooli materiaalse baasi kasutamise jätkamisel tingimuste regulatsioon jne.

Teadusasutuste juhtkonnad peaksid kehtestama võimalikult paindlikud teadlase karjäärimudeli regulatsioonid, mis loovad eelduse, et teaduse tipud saavad soovi korral oma teadustööd äriliselt väärindada, lisades sellega täiendavat rahalist ressurssi ka teadusasutustele. Sealjuures ei pruugi ettevõtluskeskkond paljudele teadusinimestele sobida, teada saavad nad seda aga alles siis, kui on sinna sattunud. Mõnel õnnestub, paljusid tabab ebaõnn. Isiku- ja juhiomadused loevad palju ning turusituatsioon teeb selle kiiresti halastamatult selgeks. Seega tuleb võimaldada teadustööle naasta inimestel, kes ärikeskkonda ei sobi.

Lõpetada ei saa konkreetse ettepanekuta Tartu ülikoolile. Hiljuti ametisse astunud rektor, akadeemik Toomas Asser ütles oma inauguratsioonikõnes muu hulgas: „Ühiskonda teenime ka sellega, et järjekindlalt ja tõenduspõhiselt selgitame Eesti valitsusele, miks on viimane aeg asuda liikuma ümberjagamismajanduselt teadmuspõhise suunas. [—] Mõned asjad muutuvad ja arenevad iseenesest, mõned ainult siis, kui me ise selleks midagi teeme. Mina eelistan keskenduda sellele, mis sünnib panusest ja ühisest pingutusest.“

Jäädes vaid elusteaduste juurde, võin allikatele tuginedes väita, et TÜ tehnoloogiainstituudis on peale sünteetilise bioloogia arenduse klaarumas üle kümmekonna iduidee. Nimetan ainult mõne: peptiidvektorite optimeerimine, uue põlvkonna vaktsiinikandidaadid ja tehnoloogiad, taimede fenotüpiseerimise teenuse väljatöötamine, onkogenoomika, kõrgefektiivsed ventagregaardid, mobiilsed puidukuivatid jne. Hiljuti saime Postimehest lugeda Geenivaramu asedirektori Tõnu Esko geeniandmete ärilise väärindamise visiooni6 ja seda nimekirja võiks jätkata.

Seega tahan auväärt Tartu ülikooli rektorile südamele panna, et kui sellise mõjuga institutsioon, nagu rahvusülikool seda on, ei võta tõsiselt kõrgtehnoloogilist ettevõtlust ja oma teadusvara väärindamist, kui ei kehtestata paindlikke regulatsioone, et teadustulemuste loojad saaksid ise tegeleda ka nende ärilise väärindamisega, siis meil siin Eestis kõrgema lisandväärtusega biotehnoloogia sektoris ja muus äris midagi juhtuma ei hakka. Minu arust on just see koht, kus midagi ei juhtu iseenesest, vaid vaja on ühiselt pingutada.

1 Jaak Aaviksoo, TalTechi uue sajandi väljakutsed. – Sirp 28. IX 2018.

2 Tartu Ülikool ja Graanul Invest alustasid koostööd puidu väärindamise tehnoloogia arendamiseks – Tartu ülikooli pressiteade, 23. VIII 2018.

3 Shawn Kantor, Alexander Whalley, Knowledge Spillovers from Research Universities:

Evidence from Endowment Value Shocks. University of California, Revised May 2012.

4 Anna Valero, John Van Reenen, The Economic Impact of Universities: Evidence from across the Globe. National Bureau of Economic Research, Cambridge, 2016.

5 Hermund Haaland, Nicolai Strom-Olsen, Startup Israel – Argument breeds innovation, Frekk Forlag AS, 2017.

6 Aivar Pau, Eesti geenivaramust võib sündida midagi suuremat kui Uber. – Postimees 16. VIII 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht