Akadeemiline vabadus sõjatules

Meist ei tohi saada mugavuskaasosalised Venemaa kuritegudes. Naiivsus, ignorantsus ja ükskõiksus vastutusest ei vabasta.

KAAREL VANAMÖLDER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Iga uus päev lisab Ukrainas laipu – tapetud tsiviilelanikke ja langenud sõdureid. Surnud keeratakse kottidesse ja tekkidesse, laste kehad moonduvad kookonilaadseteks pampudeks. Kui on võimalik, veab ekskavaator maasse kraavi, millest saab massihaud. Kui kaevata ei saa, sest Vene väed pommitavad, jäävad surnukehad matmata, lebades poolpurustatud hoonete keldrites või lageda taeva all. Oma sõdurite jäänuseid Vene sõjavägi kokku ei korja ja matmiseks ära ei vii. Neid peavad auku ajama Ukraina võitlejad, kes on okupandid ise maha löönud, või siis Punane Rist. Venemaa jaoks on omad prügi. Tsiviilelanikke linnadest välja ei lasta, evakueerimiskoridorid on tule all. Ukrainlasi röövitakse ja küüditatakse, okupeeritud linnades puhkevad Vene-vastased meeleavaldused pekstakse laiali või avatakse relvastamata meeleavaldajate pihta tuli. Venemaa ründab tuumajaamu ja ähvardab maailma tuumarelvaga. Rääkimata purustatud linnadest, kus pihta on saanud haiglad, sünnitusmajad, vanadekodud, teatrid, kultuurimälestised, terved elukvartalid koos inimestega. Taganevad Vene väed jätavad endast maha laastatud ja röövitud maa täis mõrvatuid, varemeid ja miine. Sõjakuriteod valetatakse tuimalt ukrainlaste kätetööks, russofoobseks provokatsiooniks.

See paljusõnaline kirjeldus on vajalik hoidmaks silme ees Ukraina tegelikkust. Et reaalsus ei asenduks kiretu sõnaga – sõda. Et me ei muganduks mõtlema à la guerre comme à la guerre. Venemaa sooritatava kuriteo võikus ja ulatus peab olema sõnarohkelt väljendatud, sest just nii avaldub praeguse Venemaa režiimi olemus. Sõnad jäävad ikkagi pelgalt sõnadeks – neile ei lisandu õhualarmid, põlemise ja surma lehk, puudub surmahirm, lein ja raev. Kaugusest arvata on mugav.

Ülikoolide ees seisab valik: kas lubada agressorriikidest pärit kodanikke õppima või mitte. Häid lahendusi justkui pole. Tartu ülikooli (TÜ) senat on vastuvõtu aastaks keelanud (7. III), mille eest on ülikooli väga palju kritiseeritud. TÜ semiootikute veebilehel on algatanud ühispöördumine otsuse ülevaatamiseks,1 järjepanu ilmub vastustavaid artikleid. Tallinna tehnikaülikooli (TTÜ) senat on astunud samasuguse sammu (22. III), sarnase otsuse langetas Tallinna ülikooli (TLÜ) senat (4. IV), kuid diskussioon ei rauge.

Tegelikult pole siin arutada midagi. Välisministeerium ei võta alates 10. märtsist vastu Vene ja Valgevene kodanike viisataotlusi.2 Kaitsepolitseiamet on andnud sissesõitude, sh õppimise, piiramisele samuti ühemõtteliselt toetava hinnangu.3 Seega toimub kogu diskussioon üksnes moraalifilosoofilisel ja maailmavaatelisel pinnal, kus on nagu ikka palju kisa, kuid vähe villa. Väitlus on viljatu ka seetõttu, et senatite otsuseid kritiseeritakse valikuliselt, jättes küllaldase tähelepanuta nende laiendused. Nimelt võetakse jätkuvalt vastu Venemaa ja Valgevene kodanikke, kel juba on Euroopa Liidu elamisluba või pikaajaline viisa, kes juba õpivad ja töötavad Eestis ja – nota bene! – kellele on antud rahvusvaheline kaitse.4 Vastuseis sissetungile Ukrainasse on Venemaal kriminaliseeritud ja seeläbi paradoksaalsel kombel loodud Vene noortele argument asüüli taotlemiseks ja õpingute jätkamiseks või alustamiseks Eestis. Valgevene võim kriitikuid samuti ei hellita, kodukariõigusega kolhoosiks kujundatud riigist lahkub hulganisti noori, kes poliitpõgenikena saavad juba mõnda aega Eestis vabalt haridust omandada.

Akadeemiline vabadus on iseenesestmõistetav ja näib kehtivat kõikjal. Nii uskudes langeme enesepettuse lõksu.

Venemaal see kindlasti nii ei ole. Riigiga seotud õppeasutustest on vaba vaim juba ammu pagendatud koos nende kandjatega. Ühtäkki kutsutakse seni hinnatud õpetlane vestlusele ja tehakse ettepanek esitada lahkumisavaldus: nii on kõigile parem, saate isegi aru … Hiljuti juhtis Martin Ehala tähelepanu, et lausa 71% teaduskraadiga inimestest näib toetavat Venemaa agressiooni Ukrainas.5 Kui teadusasutustes valitseb vaimu sandistav hirm, siis õõvastavalt kõrge näitaja paraku ei üllata.

Oleme Eestis harjunud, et õpetlased osalevad teadusprojektides. Ühe ülikooli-teadusasutuse hingekirjas seisev teadlane jagab end veel mõne teise asutuse vahel nii kodumaal kui ka väljaspool. Teadus on vaba ja piire ei tunne. Venemaa teadlane, kes on näiteks mõne siinse teadusgrandi liige, saanud siin akadeemilisse ametisse vms, riskib kodumaal vangistusega, sest rahastus tuleb läänest – järelikult välismaa agent. Akadeemilist vabadust kui ideed Venemaal ei eksisteeri, sest võim on ülikoolid-teadusasutused solkinud.6

Läänes kehtivaid universaalseid väärtusi ja vabadust saab vaenlane aga kasutada retoorilise võttena, umbes nagu teevad Venemaa sportlased, kes süüdistavad läänt kehakultuuri kui rahvaid ühendava õilsa ja neutraalse nähtuse omakasupüüdlikus politiseerimises. Selline ärplemine mõjub üksnes naiivsetele või ignorantidele, kes eelistavad uskuda samade ideaalide tingimusteta kehtimisse ka Venemaal. Eesti ülikoolid on peatanud koostöö Venemaa ja Valgevene kõrgkoolide ja teadusasutustega, nii on teatanud rektorite nõukogu (28. II). Üliõpilaste siia mittelubamine on loogiline järg. Kindlasti leidub Venemaal ja Valgevenes õpetlasi ja tudengeid, kes sisimas otsuste olemust mõistavad ja sellega nõustuvad isegi siis, kui see neid valusalt puudutab. Neid, kes süüdistaksid meid akadeemilise vabaduse minetamises ja nõuaksid enda vastuvõttu7, ei soovi me siia niikuinii.

Kõlab kuidagi elementaarselt, et lubades siin õppida agressorriikide kodanikel, aktsepteerime ühtlasi vaikimisi nende riikide institutsioone, õppeasutusi ja seeläbi kaude Venemaa ja Valgevene režiimi. See asetab meid jalamaid mitme moraalifilosoofilise dilemma ette: kas mõni ideaal on kõrgem kui sõda (siinkohal palun uuesti lugeda esimest lõiku) või kas ühistegevus agressoriga mõnes vaguramas valdkonnas teeb meist sõjas kaassüüdlased? Koostöö natsidega mis tahes vormis ja ulatuses, isiklikul või institutsionaalsel pinnal toimib vähemalt moraalse süüdistusena tänapäevalgi, ligi 80 aastat pärast Teise maailmasõja lõppu. Umbes 300 pommitamise eest varjunud elanikku lömastus, lämbus Ukraina teatel Mariupoli draamateatri rusude all, kui hoonet oli tabanud Venemaa õhurünnak. Butšas jõhkralt mõrvatud sajad tsiviilelanikud on maailma silme ees. Röövimiste ja vägistamiste taga on noored (loe: tudengieas) Vene sõdurid.8 Kuidas jääda puhtaks koostöös riigiga, kes sooritab meie silme all jälke kuritegusid? Muidugi, erinevalt natsidest ei ole Venemaa juhtide ja sõjaväelaste vastu (veel) algatatud protsessi, süüdistades kuriteos rahu vastu ning sõjaroimades, ammugi mitte süüdi mõistetud. Lääne õigusruumis nii olulise süütuse presumptsiooni taha varjumine kuritegude pisendamiseks mis tahes muu koostöö (energiakaubandusest akadeemilise koostööni) jätkamise nimel on järjekordne groteskne väärtuste väänamine värdpildiks, mida Venemaa nii hästi valdab.

Seega elame järgmise õppeaasta kuidagi üle, aidates mitte kuritegelikke režiime, vaid nende ohvreid – ukrainlasi ja Venemaa-Valgevene poliitilisi põgenikke. Mida meie veel teha saaksime, õieti tegema peame, on enda ja lääne kolleegide silmade avamine või jätkuv ärkvelhoid, kasutades selleks kõiki olemasolevaid kontakte, rahvusvahelisi teadusassotsiatsioone.

Ärkvelolek on ebameeldiv, põhjustades tülisid sõprade ja kolleegide vahel. Viisakate inimestena eelistaksime ebamugavaid teemasid vältida. Juba praegu kipuvad Venemaa sissetung ja korda saadetavad jõledused lääne uudisvoost kaduma. Sõjas nagu sõjas ikka. Me ei peaks muretsema mitte TÜ, TTÜ ja TLÜ maine, kus keelati Venemaa ja Valgevene kodanikel õppimine, vaid iseenda ja oma lääne kolleegide reputatsiooni pärast. Et neist (ja meist) ei saaks mugavus­kaasosalised. Naiivsus, ignorantsus ja ükskõiksus vastutusest ei vabasta, on õpetanud Teise maailmasõja kogemus. Selle kevade üheks moraalseks mõõdupuuks peab olema küsimus, kas minu/meie otsused või otsustamatus aitab Ukrainat või mitte. Filosoofiline mõtiskelu väärtuste ja põhimõtete ümber on mugav asendustegevus, mis ei ärata tapetuid ellu, ei muuda neid olematuks ega peata nende hulga suurenemist.

Lääs Ukrainat sõdides aitama ei hakka. Laseme siis Ukrainal ise oma elu eest võidelda. Rahvusvahelise teadlaskonnana peame samuti nõudma otsustajatelt Eestis ja mujal vabas läänes konkreetseid samme – relvi, selgeid poliitilisi seisukohti, jätkuvat humanitaarabi jms, mida end kaitsev riik vajab. Teadlastena peame selgitama, milliseid tagajärgi toob näiteks tuumaobjekti sõjaline purustamine ja radioaktiivse pinnase kaevamine, mudeldama, kuidas Ukrainat pärast sõda kõige nutikam oleks üles ehitada ja kurjategijaid kohtu ette tuua. Toetuskontserdid ja muud meeleavaldused on iseenesest kenad, kuid liiga abstraktsed ja loovad pelga illusiooni abistamisest. Aitäh, Ukraina, et võitled ka meie vabaduse eest! … mida meie kasutame diskussiooniks, kas lubada agressorriikide kodanikke meile õppima.

Piketeerimise kunst peaks Eesti õpetlaskonnale olema selge teadusrahastuse nõudmise päevilt, mis sest, et toona koguneti enamasti vaguralt lõunaajal, et alarahastatud päevatöö võimalikult vähe häiritud saaks. Kui see sõda kestab veel pikalt ja kui Venemaa peaks oma tahte ühel või teisel viisil Ukrainas läbi suruma, võime teadusrahastuse suurenemise sama hästi kui unustada.

Kaarel Vanamölder on ajaloolane, TLÜ dotsent

1 https://haridusekraanil.ee/letter

2 https://vm.ee/et/viisa-taotlemine

3 https://kapo.ee/et/content/sissesoitude-piiramine-ei-ole-karistus-vaid-ennetus-0

4 TÜ ja TTÜ senati otsused

5 Martin Ehala, Toetus sõjale vene avalikus arvamuses. – Postimees 18. III.

6 https://maailm.postimees.ee/7492120/venemaa-rahvusraamatukogu-tootajat-suudistati-juri-lotmani-pildi-parast-aarmusluses

7 https://www.err.ee/1608550066/aimar-ventsel-heade-venelaste-arkamine

8 https://tv.postimees.ee/7491996/mihhail-lotman-butsa-roovimiste-vagistamiste-ja-tapmiste-taga-on-ullatavalt-noored-vene-sodurid#_ga=2.119581259.2107284779.1648998742-1299921742.1637668500

Loe ka: Ricardo Vicente, „Dekonstrueerides diskrimineerimist“  

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht