Andresen ja meie kaasaeg

Nigol Andresen oli varakult vasakpoolne radikaal, mitte hilisem eurokommunist või inimnäolise kommunismi veendunud aktivist.

PEETER OLESK

Kui inimesel on aastas lugeda 52 head raamatut, siis on tal igal päeval kümmekond lehekülge põnevat lehitsemist ning süvenemist. Minusugusel on see arv suurem, sest loen palju klassikat, iseäranis eesti luulet. Viimati ilmus meie koju kast raamatuid, mille seast leidsin prof Ülo Matjuse teose „Raamat on raamat“, prof Loit Reintami „Kummarduse mullale“ ja Nigol Andreseni „Eluteatri“ (kõik Ilmamaa sarjas „Eesti mõttelugu“). Minu filosoofiaalane haridus on matjuslik, sest tema „Index librorum“ ajakirjas Looming tegi paljud asjad arusaadavaks. Sellegipoolest vaidleksin Ülo Matjusele („Raamat on raamat“) mitmes punktis vastu, sest minul tuleb inimene enne ja tegu pärast, kuna temal näikse see järjekord olevat vastupidine.

Loit Reintam võlus mind oma väikese artikliga õppetooli väsimisest  (lk 260–263). See ei ole nii isiklik nagu Voldemar Panso surmaeelne kiri oma kateedri rahvale aastast 1977, aga on väga aus pihtimus sellest, kuhu kaob jõud just siis, kui seda on eriti vaja. See ei ole olemata ega lähe tuulde, ent ei jõua sihile.

Ja siis Nigol Andresen, kaanel pilt temast just niisugusena, nagu ta umbes 1979. aastal oli: tähelepanelikud ja uudishimulikud silmad, üks kolmest piibust suus. Sigaretipakk ja kohrutatud vasest tuhatoos sellele pildile mahtuda ei võinudki, ehkki need olid koos tubakakotiga sealsamas. Kui Nigol Andresen kirjutas või tahtis, et selg ära ei vajuks, istus ta toolil kirjutuslaua taga, muidu aga sättis end kušetile, millel ta magas. Järele andis ta saatusele alles 1984. aastal, mil pikemate lausete lõpetamine käis juba selgesti üle jõu. Et ta suri Tartu psühhoneuroloogiahaiglas dr Kaljula Aru osakonnas, oli juhus. Ta oli muutunud rahutuks ja saanud kukkudes tugeva peahaava. Dr Aru pidas võimalikuks, et letaalsuseni võib viia mingi komplikatsioon rindkeres, kuid tal puudusid igasugused diferentsiaaldiagnostilised vahendid. Lahkamine tõestas, mis surma oli toonud: kopsuvähk edasiarenguga ajju.

Raamatu „Eluteater“ – ehkki Nigol Andresen ei olnud nii rõhutatult teatraalne nagu näiteks Valmar Adams – on koostanud tema venna pojapoeg, ajaloolane Andres Andresen, kes on kirjutanud ka delikaatse saatesõna. Mitmes tõsiasjas on see pisut pealispindne ja tarbetult ettevaatlik. Kui 1952. aastal sai Nigol Andresen pärast kaheaastast kinnipidamist „sanatooriumis“ ehk eeluurimisvanglas karistuseks 25 + 5, määrati ta metsalangetustöödele tulevase BAMi trassil. Ees olid temast märksa nooremad mehed, kelle küüditamisel oli Nigol Andresen olnud kaasvastutaja. Noori mehi ei rahuldanud vähim kui Nigol Andreseni tapmine: langetatav puu kaela ja kõik. Keegi neist meestest andis Nigol Andresenile sellest teada ja ta viidi üle invaliidide hulka, kus langetusnorm päeva kohta oli minimaalne – üks puu.  Et olukord oleks mõistetav, siis tegemist ei olnud mõrvakavatsusega, vaid kättemaksuga.

Tagasi Tallinnas Balti jaama vanal perroonil, ei olnud Nigol Andresen ei NLKPlane ega pensionärgi. Pensioni teenis ta välja õpetajana hilisemas Tallinna 16. keskkoolis, kus ta tunnis enam korda pidada ei suutnud. Ta hakkas tõlkima (Nigol Andresen oli kuuekeelne – eesti, vene, soome, saksa, rootsi, prantsuse), kirjutama ning sai uuesti KGB kaastööliseks, kelle ülesandeks oli pagulasvastane diversioon. Milleks? Osalt raha pärast, osalt aga selleks, et tema  NLKPlisus oleks taastatud seisuga 1940, mitte märksa hilisemast ajast. See seletab, miks kuni 1962. aastani on Nigol Andreseni artiklid kirjutatud Juhan Liivi järgi: „kes meeldida tahab, peab roomama“. Erandiks on esimesed artiklid Friedebert Tuglasest, kelle kui klassikalise novellisti sünni nihutas Nigol Andresen ligikaudu 1907. aastasse, seega aega, mil Tuglas õppis nägema looduse salaelu. Sünnipäralt Vihula kandi maapoiss, elas ta suurema osa elust linnas, mis ei olnud talle hingelähedane. Loodus, nagu ka maa, seevastu oli. Mitte maaelu Raudsepa „Mikumärdi“ moodi, vaid muld talla all (samasugust suhet leiab ka nii erinevail luuletajail nagu Juhan Liiv, Mart Raud, August Sang, Debora Vaarandi, Ain Kaalep, Mats Traat – keda Nigol Andresen väga tähelepanelikult ei lugenud –, Hando Runnel).

Uus uus Andresen algaski kustki 1962. aasta kohalt, vaieldamatuks tõendiks uurimus „Eduard Vilde ja Friedebert Tuglas. Nende riivamispunkte kahe revolutsiooni vahel“ (1962), mis käesolevast raamatust paraku puudub.* Nalja- ja jutu-Vilde oli ajaviitekirjanik. Eesti novell kui sonett proosas (F. Tuglas) sünnib kaudu Juhan Liiv ja Ernst Särgava just Tuglase saades ilukirjanikuna täiskasvanuks. Too uuenenud Andresen oli viljakas enam-vähem paarkümmend aastat, mille vältel ilmus kaheksa raamatut ning jäeti avaldamata kaks. Raamatute vahele jääb mõnikümmend uurimust, vähemasti teist niisama palju arvustusi, mitte vähem erialaseid vesteid, mitmeid tõlkeid ning koostamisi ja loendamatu hulk sõnavõtte, kohtumisi ning kirju. Mõned korrad käis ta oma sünnikohas (õde elas veel selle vastas), Elvas, rohkem Tartus ja 1970. aastal koguni Helsingis. Muidu elas ta poolsirgel Videviku 12 – Harju 1, millest kõrvale tõmbas teda õieti vaid Kadriorg.

Nigol Andresen oli varakult vasakpoolne radikaal, mitte hilisem eurokommunist või inimnäolise kommunismi veendunud aktivist. Kujutada teda ette väitlemas mõne ultra-nlkp-lasega põhimõtteliste küsimuste üle käib mulle üle jõu. Tema tundis Marxi selle enese, mitte dogmaatiliste ümberjutustuste järgi ning näiteks NLKP ideoloogiasekretär Mihhail Suslov (1902–1982) ei olnud talle mingi autoriteet. Päris üksi ja täiesti iseseisvalt Nigol Andresen Marxini  ei jõudnud. Ta sai sellealast kirjandust Tartu ülikooli üldajaloo professorilt, omakandi mehelt Peeter Tarvelilt (1894–1953), kes oli samuti vasakpoolne, ehkki mõõdukas. Tarvel omakorda oli Peterburis professor Nikolai Karejevi (1850–1931) õpilane.

1970. aastatel, mil sündis meie omavaheline sõprus, jälgis Andresen Soome Raadio vahendusel tähelepanelikult sündmusi Lähis-Idas ja Soomes, aga kui ta veel kümmekond aastat enne  uuris hoolega, mis toimub Moskvas, siis pärastpoole oli too kõik juba tühi minevik. Teisiti oli lugu vasakpoolsusega Austrias, Ungaris ja Prantsusmaal. Nigol Andresen oli korralikult lugenud oma eakaaslast Ernst Fischerit (1899–1972), György (saksapäraselt Georg) Lukácsi esteetikat ja Romain Rollandi (1866–1944) patsifistlikku publitsistikat. Patsifisti Nigol Andresenist ei saanud, ent Rolland aitas tal avaramalt mõista Gustav Suitsu, keda näiteks Esimese maailmasõja puhkemine oli üllatanud. Pärast mitmeaastast venitamist oli Suits sõitnud läbi Saksamaa Pariisi tööks filosoofiadoktori kraadi saamiseks. Luuletustes ei kajastu see üldse, esikohale tõuseb hoopis sõja totaalsus kapitali alusel (ning nimel). See ei olnud kodune asi, ammugi mitte niisugune Euroopa Venemaa ja Inglismaa vahel, kuhu Suits oli igatsenud. Tema oli lootnud, et maailm paraneb (mitte ei võrdsustu, nagu sooviks idealistlikult arutlev sotsialist). Et maailm kaotab närvid ja hakkab märatsema, selleks polnud Gustav Suits „kesk meie elu vaevarikast rada“ (Dante) valmis.

Poliitilisi sündmusi tähele pannes jäi Nigol Andreseni kaasaeg niisiis Esimese maailmasõja ja Nõukogude stagnatsiooni lõpu vahele. Tollesse aega kuulus ka teadmus ajaloost kuni apostel Pauluse kirjadeni. Olgu seoses sellega õiendatud Andres Andreseni arvamine, et „elu lõpul luges ta Piiblit“ (lk 10). On tõsi, et ta kristlaste pühakirja vahel tsiteeris ja käis 1970.-1980. aastate vahetusel Jüri kirikus nelipühilaste jumalateenistust kuulamas (olin nimelt kaasas), aga piiblilugude tundmine oli enesestmõistetav juba Rakvere õpetajate seminaris. Kuid Nigol Andresen läks koolinõuetest sügavamale. Ta nimelt teadis ka piibli ajalugu ja oskas näha erinevusi pühakirja tõlgetes. Ta sõjaeelsete õpilaste hulgas oli mitu hilisemat teoloogi. Hiina usuasjad jäid Nigol Andreseni jaoks liiga kaugele, tema nägi orienti nii pikal distantsil, kui seda on vahemaa koptide ja hindude vahel.

Tegelikult esindas Nigol Andresen eesti vasakpoolsuses seda liini, mida võiks iseloomustada sõnaga „progressism“. Eesti keeles vastaks sellele mõiste „edasiliikumise poolt“ – positsioon, mis on praegusele Eesti sotsiaaldemokraatiale võõravõitu. Sootuks teistsugune on küsimus, mis on terav just praegu, käesolevate ridade kirjutamise aegu: kellega koos? Sellele ei saa vastata nii lihtsalt nagu „koos uue põlvkonnaga“. 1930. aastatel oli Nigol Andresenil valida Hitleri-pärase rahvussotsialismi, Stalini-pärase sovetismi ja Eesti episoodilise iseseisvuse vahel, tugevdades kas nn tasalülitamist või vabsismi või tõmbuda täiesti tagasi ja jääda populaarseks õpetajaks. Nigol Andresen otsustas minna sovetismi poolele, mille seniseid kuritegusid ta uurivalt ei tundnud, kuna – siinkohal lõõpimisi – Maksim Gorki ei olnud neist kirjutanud. 1940–1949 oli Nigol Andresen üks Eesti kvislingeid. Jääb lahtiseks, kui kaua arvas ta Hruštšovi sula kestvat, kuid on tõsi, et oma kirjandusteadusliku elutöö tegi ta stagnatsiooni valitsedes, aga mitte vaikeluliselt. Mitte siis pärivoolu, vaid vastu kärestikke ja üle nendegi.

Sellest on palju ilusaid näiteid, millest mitte sugugi kõik ei ole mahtunud raamatusse „Eluteater“. See on kahtlemata väga vajalik väljaanne, ent vajab lisa ja arendusi.

* Kahjuks puudub meil ka esinduslik valik Vilde enda publitsistikast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht