Argidialektika XI. Enesemäärang ja teisemäärang

MARGUS OTT

Banksy. Better Out Than In. New York 2013.

streetartnews.net

Ma määran ennast ise. Kõik, mis ma olen ja mida ma teen, sõltub ainuüksi minust. Aga ometi, niipea kui ma midagi teen, puutun kokku teisega, kes hakkab mind määrama. Selgub, et ma ei saa juua lauda, abivahendita väga kõrgele õhku tõusta, sammuda läbi kivi. Arvuti mu ees määrab väga täpselt ära, mida ma temaga teha saan, kuhu näppe panna, mis järjekorras jne. Samuti nagu ka tuba määrab mööbli ja uste asetusega, kuidas ma temas liigun. Samamoodi ka linn oma majade, teede, liiklusvahenditega. Ma ei ela Endla tänaval. Ma ei saa sinna hetkega, ja ma ei saa sinna ükskõik kuidas. Ma ei saa minna läbi majaseinte, vaid pean kulgema mööda teid ja läbi uste, ning see kõik võtab aega. Nii et mu tegutsemine on kanaliseeritud vägagi täpselt ning seega teiste poolt määratud. Veelgi enam, mul on teisi hädasti vaja. Mul on vaja süüa, juua, puhkust, seltsi. Ilma selleta ma suren. Nii et teised mitte üksnes ei määra mu tegutsemise suundi, vaid tagavad ülepea selle tegutsemise enese püsimise, minu enese eksistentsi sellega, et on mulle söögiks, joogiks, puhke­paigaks, seltsiks. Ma olen põhjalikult, põhjani teiste poolt määratud.

Mind määrab teine. Kõik, mis ma olen ja mida ma teen, sõltub ainuüksi teistest. Nad on söögiks, joogiks, puhke­paigaks, seltsiks. Fülogeneetiliselt ehk inimliigi evolutsiooni seisukohalt me näeme, kuidas mu keha on kujundatud selle ümbruse poolt, kus ta liikus, ning vastavate nõudmiste ja võimaluste poolt. Jalad kõndimiseks, käed haaramiseks. Magusat ja rasvast tuleb ihaldada, sest seda on vähe, aga sellest saab palju energiat. Eristan just neid värve ja liikumisi, mida mu eellasel Aafrikas oli eeskätt tarvis. Näen puuvilju ja tiigreid. Taime kasvamist ma ei taju; see on liiga kiire. Selle tajumiseks peaksin ise olema liiga aeglane; mind pistetaks nahka ja ma magaksin oma võimalused maha. Mõne lendava olendi tiivalööke ma samuti ei taju, sest need on liiga kiired; selle tajumiseks oleksin liiga kiire, ma kulutaksin pööraselt energiat, sellel poleks mõtet, see ei annaks kuigi palju juurde võimaluste ja ohtude märkamisel.

Ka ontogeneetiliselt ehk minu arengu­loo seisukohalt on näha, kuidas mind kujundavad teised alates vanemate geenidest kuni vanemliku hooleni, alates lapsepõlveümbrusest kuni hilisemate asjade ja inimesteni, kellega ma kokku puutun. Nad on mind esiteks loonud, ja juba looduna aina kujundavad edasi, võimendavad teatud kalduvusi ning pärsivad teisi.

Aga ometi kõikides neis lävimisringides, mõjutaju vahekordades teistega, olen mina ise üks osaline. Mina ise tegutsen neis. Ja ma olen väga võimekas, väga keerukas, mul pole mitte ainult üks säärane lävimisring, vaid neid on väga palju, ma lävin väga paljude teistega väga paljudel viisidel. Ja see isik, kes nendega sellisel moel suhestub, on täiesti ainuline, kordumatu. Mitte keegi teine ei lävi täpselt samast kohast täpselt samal moel nagu mina. Seega ma määran ennast ise, mul on ainult mulle omane olemisviis, mida ma edasi kestes põlistan.

Ent jääb siiski kehtima, et mind lakkamatult määravad teised. Ma olen nii enda kui teiste poolt määratud. Siin on koht nii elu dialektiliseks edenemiseks kui ka dialektilisteks probleemideks. Sest need kaks külge võivad teineteise tühistada. Näiteks kõrvaldan alandlikult omaolu, mõtlen selle mitteolevaks. Ometi ei saa seda täiesti kõrvaldada ja ma lihtsalt pärsin oma elu. Või siis ülbelt kõrvaldan teiste omaolu, pean neid tühisteks. Ometi kehtestavad teised oma taandamatut omaolu ja varem või hiljem lömastavad mu. Diktaatorgi ei saa kõndida läbi kivi ega juua lauda; ja temalegi saabub ükskord surmatund. Kolmandaks, ma võin pendeldada nende kahe vahel: kord alanduda teisele, kord ülbitseda nende peal. Sellinegi elu jääb närvaks; ma ei saa kummastki küljest rõõmu.

Kuid neid kaht momenti saab mitte pidada vastandlikuks. Saab elada nii, et üks moment ei tühista teist, ja ka mitte lihtsalt nende vahel pendeldada. Saab ennast määrata, olles justkui üleni teiste poolt määratud. Ja saab olla teiste poolt määratud, määrates justkui ennast üleni ise. Me näitasime, et enese­määrang viib teiste poolt määratud olemisse, ja vastupidi. See tähendab, et enesemäärang ongi juurelt teisemäärang, ja teisemäärang on enesemäärang. Ma olengi teistes ja teiste kaudu. Ja teised on mina. Mõlemad momendid saavad siis jõuallikaks. Teised teisendavad, eristavad, mina lõimin, püsin. Tänu teiste teisendusele on mu lõiming tugev: kui igav ma oleksin, kui midagi ei muutuks (õigupoolest „mina“ üldse kaoksin). Tänu minule on teiste eristustel mõte: kui kõle oleks maailm, kui poleks minasid (õigupoolest poleks siis ka teisi). Aga on ka ümberpöördult: teisendamine juba toimub minus endas (edasi kestes ma pidevalt teisenen) ning püsimine toimub teistes (maailm oma asjakooslusega annab stabiilsuse).

See „mina“, kes ennast määrab, pole lihtsalt mina, vaid juba teine. See teine, kes mind määrab, pole lihtsalt teine, võõras, vaid juba mina. Just sellise läbikäimise kaudu nad aitavad teineteisel endast ja teisest üle saada, ületada pelk mina ja pelk võõras.