Aus ülevaade

Aruanne toob selgelt välja, et oleme veel kaugel ühisest arusaamast, millisena me oma avalikku ruumi näha tahame.

AVELIINA HELM

Mare Vint. Suures metsas. Tušš ja paber. 1978. Eesti Kunstimuuseum

See, kes loeb värske inimarengu aruande looduskeskkonna osa, näeb Eestit ja Eesti elanikku ausas valguses. Ruumi ning ruumilist arengut käsitlevas teoses on välja toodud looduskogemuse ja -tunnetuse mitmekihilised tahud. Ühest küljest kujuneb elanikust pilt kui loodusega heas kontaktis olevast inimesest – käib seenel, marjul, kalal, matkaradadel, tegeleb harrastusteadusega. Teisalt paistab silma vähene teadlikkus looduskeskkonda mõjutavatest teguritest, väga napp arusaam looduse hüvede tähtsusest elanike hea käekäigu ja tervise kujundamisel, passiivsus ja vähene nõudlikkus avaliku ruumi kujundamise osas ning kehv kaasamine/kaasumine otsustusprotsessidesse.

Aruannet lugema asudes mõtlesin, kas ja kuidas on autorid suutnud tabada seda loodusteadlastele tunnetatavat dissonantsi, mis Eesti ühiskonnas ja poliitilises kultuuris valitseb. Mitmed keskkonna- ja looduskasutuse valdkondade näitajad asetavad Eesti Euroopa keskmisest madalamale kohale ning nii mõnigi indikaator teeb kiiret vähikäiku, kuid eestlaste usk oma kodumaa looduse erilisse äravalitud seisu on visa surema. „Eesti loodus on erakordne, Eesti keskkond on puhas, meil on palju kaitsealasid ja loodushoid on juba eestlase genotüüpi kodeeritud.“ Usk vankumatult suurepärases seisus olevasse looduskeskkonda on nii laialt levinud, sealhulgas poliitikakujundajate seas, et see on saamas takistuseks keskkonnaalaste ülesannete lahendamisel ja ka tervislikku elukeskkonda pakkuva ruumi kujundamisel. Kasutaksin isegi sõnapaari „pime usk“, kuna inimarengu aruande järgi kasutab ainult 3% elanikest keskkonnateabe andmebaase. Suurem osa saab oma teadmised keskkonnaseisundi kohta meediast (aruande lk 195), kus mainekujundus ja asjakohane informatsioon on sageli segiläbi, tehes olukorras orienteerumise ja suure pildi kujundamise küllalt keeruliseks. Nii on raske argumenteerida loodussäästliku metsanduse, põllumajanduse ning linnaruumi keskkonna- ja inimsõbraliku planeerimise vajalikkuse üle, kui valitseb faktidega vastuolus olev veendumus, et suur osa Eesti metsadest on puutumatud põlislaaned, keskkonnaseisund kiiduväärt ning meie kodumaa pindalast on juba ebaproportsionaalselt suur osa kaitse all. Samal ajal on kaitstavaid maa-alasid Eestis vähem kui teistes Euroopa riikides (lk 187), vanuseliselt struktuurilt metsad noorenevad (lk 41), valglinnastumist ei ole oskuslikult suunatud, millega kitsendatakse valikuvõimalusi ja ohustatakse väärtusliku põllumaa säilimist (lk 41) ning ökosüsteemide suhtelise seisundi mõõdikuna kasutatava keskkonnaalase tulemuslikkuse indeksi (environmental performance index, EPI) alusel on Eesti kümne aastaga langenud maailmas 26. kohalt 48. kohale, kusjuures suurimat vähikäiku on teinud ökosüsteemide elujõulisuses (lk 149). Need ja paljud teised näitajad ei viita, et me liigume väikese loodus- ja inimsõbraliku põhjamaa poole. Midagi on viltu selles, kuidas me oma kodumaad näeme ja kuidas tema käsi tegelikult käib.

Võib-olla sama ebakõla tegelikkuse ja tunnetuse vahel on olnud ka põhjuseks, miks avaliku ruumi kujundamise debatt on seni olnud vähene ja hambutu. Peetud arutelud, olgu siis Reidi tee, Rail Balticu, metsade majandamise või mõne väiksema maakasutuse konflikti puhul, on harva vääranud protsessi käiku ja jäänud peaaegu tulemusetuks. Mõnda hädavajalikku arutelu ei ole alustatudki: kuidas kujundada õiglaselt kasutatavat ruumi, kuidas hõlmata looduse hüved maakasutusotsustesse, kuidas minna edasi linnaplaneerimisega nii, et oleks tagatud iga elaniku vaimne ja füüsiline tervis ja heaolu, milline on maaelanike, põllumajandustootjate ja teiste maakasutajate osa loodus- ja eluruumi hoidmisel ning kuidas jõustada elujõulisi kogukondi maastike ja looduskasutuse vardjatena. Aruandes tuuakse selgelt välja, et oleme veel kaugel ühisest arusaamast, millisena me oma avalikku ruumi näha tahame. Rohkemgi veel, meil on puudunud tahe ja teadlikkus, et ära tunda ja väärata ruumi isevoolulist degradeerumist. Ma väga loodan, et see suurepärane ja erakordselt ajakohane aruanne käivitab hädavajaliku debati, ja mitte ainult – sellest saab ka konkreetsete tegude suunanäitaja kohe praegu. Selleks et saaksime nii 2030. kui ka 2050. aastal öelda: oleme teinud õiged valikud ja Eestis on tõesti hea elada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht