Andmelühiskond. Distsipliin ja vastutusäpid

Tehnoloogiasektor on viimasel kümnendil turule toonud lugematu arvu kasutajasõbralikke ja mängulisi distsiplineerimise viise.

KRISTJAN KIKERPILL, ANDRA SIIBAK

Oleme kõik aasta lõpus nostalgitsenud ja lootusrikkalt uude aastasse kiiganud, andes seejuures pühalikke lubadusi ning sõlmides nii enda kui teistega kokkuleppeid käitumise, harjumuste või tegutsemisviiside parandamiseks. Kui endale või kaaslasele antud suusõnalisest lubadusest jäi vajaka, võis ennevanasti sõlmida ka lihtsakoelisi kirjalikke kokkuleppeid. Seevastu tänapäeval hoiavad meid õigel teel ja aitavad distsipliini säilitada vastutusäpid.

Tehnoloogiasektor on viimasel kümnendil turule toonud lugematu arvu kasutajasõbralikke ja mängulisi indiviidi distsiplineerijaid. Rakendusi, mis aitavad talletada tegevuse toimumist (nt pornosaidi külastamine), tulemusi visualiseerida (nt tarbitud kalorite arvu), kuvada infot aja ja kordade kohta (nt mitu korda nädalas sai kõnnitud 10 000 sammu). Nii tulebki rakenduse kasutajal üksnes uskuda, et taskus vibreeriv ja piiksuv vidin on just see, mis luhtunud käitumismuudatuse teekonnal õnnestumisest puudu jäi.

Kui lähtuda muudatust sooviva üksikisiku vaatenurgast, võib tehnoloogiaga toetatud distsipliini jagada kolmeks. Esimesse kuuluvad olukorrad, kus isik soovib oma käitumist muuta ja kasutab tehnoloogiat enese jälgimiseks, selleks et oma käitumise ja tegutsemise üle järele valvata. Inimene lubab endale, et muudab käitumist, kehtestab reeglid ja kaasab endale appi tehnoloogilise kaaslase, kusjuures teiste inimeste utsitamised ja manitsused on vähem tähtsad või ei puutu üldse asjasse. Siia kuuluvad näiteks fitness- vm liikumisharrastust toetavad rakendused, füüsilise ja vaimse heaolu eest hoolitsevad tehnoloogilised toed, aga ka aja planeerimise ja töö efektiivsuse mõõtmise digividinad.

Teise kategooriasse saab paigutada nn vastutava sõbra (ingl accountability buddy) kaasamist hõlmavad lahendused, kus soov muudatusteks lähtub isikust, kuid jälgimisse ja järjel püsimisse on kaasatud ka keegi teine. Esimese ja teise kategooria peamiseks erisuseks ongi see, kas eesmärkide täitmise eest võetakse vastutus enda peale või kaasatakse veel keegi. Vastutavaid sõpru saab kasutada näiteks mõne finantseesmärgi täitmiseks, töö tootlikkuse suurendamiseks või mõnest pahest (nutitelefoni- või tubakasõltuvus) vabanemiseks.

Kolmandasse kategooriasse saab paigutada olukorrad, kus piirangute seadmise või teatud eesmärkide saavutamise signaal tuleb kelleltki teiselt kui isikult, kelle käitumise puhul nähakse vajadust mingit laadi kontrollimehhanismide kehtestamiseks. Näiteks võib siinkohal tuua kriminaalhooldusele allutamise, mille käigus valvatakse kriminaalhooldusaluse käitumist ja talle kohtu või prokuröri pandud kohustuste täitmist ning soodustatakse kriminaalhooldusaluse sotsiaalset kohanemist eesmärgiga mõjutada teda hoiduma kuritegude toimepanemisest.¹ Olgugi et kriminaalhooldus ja vana-aastaõhtu lubadus on täiesti erinevad nähtused, on mõlema keskmes distsipliin ja erisus tuleneb distsipliini rakendamise vajaduse põhjustest.

Kvantifitseeritud mina ehk Ise mängin politseid

Tehnoloogilised enesejälgimist võimaldavad rakendused ja digividinad on tavakasutajate seas populaarsust kogunud juba 2000ndate algusest saadik. Vahet pole, kas loetakse samme, kaloreid, uneminuteid, jälgitakse raseduse kulgu või tujude muutumist, arvutatakse autos viibitud minuteid või arvutiekraani taga istumist – kõigi selliste rakenduste peamine eesmärk on koguda andmeid inimkäitumise ja harjumuste kohta, mida me tavaolukorras nii hõlpsalt kvantifitseerida ei suuda. Enamgi veel, kõik oma käitumisest ja harjumusest pealtnäha objektiivseid, neutraalseid ning „puhtaid“ andmeid omavad inimesed peaksid püüdlema pideva enesetäiustamise poole.² On ju meie neoliberaalsesse ühiskonnakorraldusse juba eos sisse kirjutatud ootus, et igaüks vastutagu ise oma hea tervise, füüsilise vormisoleku ja töövõime eest.

Samal ajal on empiirilised uuringud³ näidanud, et tehnoloogia toel enesejälgimine on küll tõhus, kuid üsna rõõmutu tegevus.⁴ Lisaks nähtub uuringutest, et hoolimata rikkalikest tehnoloogilistest kogemustest napib inimestel endiselt „andmetaju“ ehk teadmisi ja oskusi, kuidas saadud andmeid mõtestada ja mõista, püsivast käitumise muutmisest rääkimata.⁵ Tagamaks paremat distsipliini on vaja midagi enamat kui mänguliste võtetega kasutajat motiveerida püüdvat ja tegutsema nügivat tehnoloogilist vidinat.

Vastutuspartnerid ja vastutusäpid

Kui iseendale politsei mängimisest väheks jääb, võimaldab nutikas ökosüsteem inimesel palgata nn vastutuspartner. Näiteks saab rakenduses GoalsWon⁶ endale palgata „professionaalse vastutuspartneri“, kes kontrollib tegemisi, annab juhiseid ja innustust õigel teel jätkamiseks. Iseenesest pole ju vastutusvõrgustiku laiendamises midagi nöökimisväärset, kui jätta arvestamata tõik, et oma eraelu ja sellega kaasnevaid muresid jagatakse suvaliste inimestega.

Muidugi võib õigel rajal püsimiseks vastutuspartneriks võtta ka mõne lähedase, kes aitaks rakenduse kaasabil jagu saada mis tahes pahest – alkoholi-, ühismeedia-, tubaka-, porno- või nutitelefoni sõltuvusest vabanemiseks on loodud omajagu rakendusi. Muidugi ei aita rakenduse kasutamine iseenesest kuidagi eesmärgiks võetud käitumist saavutada või harjumusest vabaneda. Ei suuda ka algoritmid ja tehisaru aidata neid, kel endal motivatsiooni ja sihikindlust napib.

Ometi võib teatud olukordades tehno­loogiast mingil määral kasu olla küll. Näiteks pornosõltuvuse käes vaevelnud tõsielu-telestaar Josh Duggar leidis viisi, kuidas edukalt takistada jälgimisrakendusel oma libastumistest ette kandmast vastutuspartneriks valitud abikaasale.⁷

Jubejälgimine tahtevastase distsipliini osana

Ajakirjas Wired on paaril aastal ilmunud mitu lugu nn häbivara (ingl shameware) kasutamisest inimeste käitumise mõjutamiseks.⁸ Siinkohal oleme jõudnud üpris kaugele omaalgatuslikult ette võetud harjumuste muutmisest ning teistega jagatult individuaalsete või kollektiivsete eesmärkide poole püüdlemisest. Häbivara näiteks võib tuua nutirakenduse Covenant Eyes, mis isegi eemaldati ajutiselt Google Play veebipoe rakenduste hulgast, sest see rikkus Google’i rakendustele seatud tingimusi. Turundajad on Covenant Eyesile ja teistele sellesarnastele nutirakendustele, näiteks Accountable2You, omistanud muu hulgas „kristiliku pornovastase rakenduse“ tiitli,⁹ mille kaudu saavad hädas olijad tehnoloogilist tuge pornosõltuvusest vabanemiseks. Küll aga kipub – võib-olla tuleks siia lisada „nagu ikka“ – mõnele vajalik tehnoloogiline abi leidma tee kombluspolitsei kasutusse. Kirikul, eriti Ameerika Ühendriikide värvilises ja mitmekesises usuelus, on oma koguduse karjatamisel täita tähtis roll, mis võibki pühakirjast tõukuvalt viia digitaalse kombluspolitseini. Kuna Covenant Eyesi rakendus tegi muu veebiliikluse jälgimise kõrval kasutaja seadmest kuvatõmmiseid ja edastas need koguduse juhist vastutuspartnerile, hakkasid kristliku õpetusega vastuollu sattunud koguduse liikmed saama kohe ka häbistavaid, süüdistavaid ja jälgimist meelde tuletavaid e-kirju.

Kui sõnalisest märguandest ei piisa, saab vajaduse korral käiku lasta ka veebiliikluse jälgimise ja kuvatõmmised. Ühtlasi pole kombluspolitseist teab mis pikk tee õiguskaitseorganiteni, sest jubejälgimine ja valvamine on mõlema ampluaas, isegi kui põhjenduslik taust ja kohaldatavad reeglid erinevad. Juba on ka teada juhtumeid häbivara rakendamisest tingimisi vabastatute ja nende pereliikmete veebikäitumise jälgimisest.¹⁰

Seda laadi andmeühiskonna ilmingud on paratamatult probleem, sest olukorra küsitavus ja tekkiv inimese põhiõiguste riive torkavad teravalt silma. See aga ei tähenda, et vabast tahtest tõukuv tehnoloogia kasutamine enesedistsiplineerimiseks riiveta oleks: suve lõpus tuli andmekaitsel vapralt silma peal hoidev Euroopa digiõiguste keskus NOYB (not your business ehk „pole sinu asi“) lagedale tõdemusega, et Euroopa Liidus kehtivaid isikuandmekaitse reegleid rikkuva andmete edastamiseta oleksid näiteks FitBiti nutiseadmed kasutu kola.¹¹

1 Kriminaalhooldusseadus. – Riigi Teataja 1998, I, 4, 62.

2 Deborah Lupton, The Quantified Self: A Sociology of Self-Tracking. Polity Press 2016.

3 Nanna Gorm, Irina Shklovski, Episodic use: Practices of care in self-tracking. – New Media & Society 2019, 21(11-12), lk 2505–2521.

4 Jordan Etkin, The hidden cost of personal quantification. – J Consum Res 2016 42(6):967–984.

5 Deborah Lupton, Data Selves. More-than-Human-Perspectives. Polity Press 2019.

6 Goals Won Pty Ltd.

7 Ben Ashford, Josh Duggar had hi-tech software installed on his work computer to BYPASS monitoring service that alerted his wife Anna when he looked at ‘mature teen’ porn, court hears. – Daily Mail 2. XII 2021.

8 Dhruv Mehrotra, The Ungodly Surveillance of Anti-Porn ‘Shameware’ Apps. – Wired 22. IX 2022.

Dhruv Mehrotra, An Anti-Porn App Put Him in Jail and His Family Under Surveillance. – Wired 12. VI 2023.

9 Dhruv Mehrotra, The Ungodly Surveillance of Anti-Porn ‘Shameware’ Apps. – Wired 22. IX 2022.

10 Dhruv Mehrotra, An Anti-Porn App Put Him in Jail and His Family Under Surveillance. – Wired 12. VI 2023.

11 Your Fitbit is useless – unless you consent to unlawful data sharing. European Center for Digital Rights, noyb.eu.