Ebavõrdsuse leevendamine

Kui me tahame, et Eesti riik ja rahvas edasi püsiksid ning ka järgmist saja-aasta juubelit peaksid, siis peame tarmukalt tegelema keskkonnakaitse ja ühiskondliku ebavõrdsusega.

MARGUS OTT

Eesti tuleviku pant on inimestevahelise ning inimeste ja teiste liikide vahelise ebavõrdsuse mahendamine.

Kaks põhilist probleemi, millest sõltub Eesti ja ka üldse inimkonna tulevik, on keskkonnahoid ja ühiskondliku ebavõrdsuse leevendamine.1 Ja kuna keskkonnaprobleemid tulenevad sellest, et inimkond hoolimatult oma ümbrust ja teisi olendeid ekspluateerib (kahjustamani iseennast), siis võib esimese probleemi ühendada teisega ja ütelda, et tegemist on ebavõrdsuse leevendamisega inimeste ja teiste olendite vahel. Ja kuigi praktilises aktivismis on nad ka lahus, näib nende vahel olevat loogiline sisuline seos: teiste olendite ja teiste inimestega arvestamine on sama loomuga. Ja kui me hoolime ainult ühest ega pea üldse silmas teist, siis mulle tundub, et selle hoiaku sisemises mehhanismis on midagi viltu. On ilmselge, et me ei saa luua inimlikku õnne, kui me ei arvesta keskkonnaga (see oleks enesetapp), ja me ei saa jätkusuutlikult keskkonna eest hoolitseda, kui ühiskond ise puruneb.2

Traditsiooniline võrdõiguslikkus

Inimestevahelise ning inimeste ja teiste olendite vahelise ebavõrdsuse leevendamine on olnud aegade algusest peale inimkonna keskne probleem. Ühiskondlikus korralduses, mis oli küttidel ja korilastel ning mis hõlmab lõviosa inimkonna ajaloost, töötati välja vahendid mõlemaga tegelemiseks. Esiteks käsitleti olendeid (loomi, taimi, kive, mägesid, jõgesid jne) fundamentaalselt sarnastena: neil kõigil on hing, mis on loomu poolest sarnane, ainult oma väliskujult nad erinevad. Nii et fundamentaalselt ongi kõik olendid võrdsed või võrdõiguslikud ning maailmas tegutsedes tuleb nendega arvestada. Saakloomalt andekspalumine, jõega rääkimine jne võivad ehk mõnele tunduda pentsikud või anakronistlikud, ent pidades silmas keskkonna olukorda, millesse me jõudnud oleme, paistab see tervikuna võttes (mitteinimestega arvestamine, nende käsitlemine subjektidena ehk omaelu lähtekohtadena) ratsionaalsem kui tänapäevane väljanõudev tehniline looduse ärakasutamine ning peaks taas saama meie alushoiakuks.

Ühiskondliku ebavõrdsuse leevendamiseks rakendati väikestes traditsioonilistes küttide-korilaste ühiskondades tervet hulka võtteid, kuidas ära hoida võimu ja vara koondumine mõne ühe isiku või väheste isikute kätte. Hoiti varanduse liikumist ja ringlemist ühiskonna sees ja ka ühiskondade vahel.3 Otsuseid langetati üldiselt konsensuslikult, valitses jagamiseetika ning „suur individualism ja autonoomia ehk kõrge iseseisvuse ja ise hakkamasaamise aste“.4 Pealik, kui ta olemas oli, ei erinenud kuigi palju teistest ühiskonnaliikmetest. Vara ümberjagamine võis võtta suurejooneliste pidustuste, potlatchʼi kuju.5 Ja teisipidi, kui vähegi võimalik, ei visatud kedagi üle parda ka siis, kui ta jäi haigeks või vanaks. Inimkonna edu panus on olnud vabatahtlik vastastikune abi.

Keskkond juba liigub katastroofi poole: kliima soojenemine, pooluste ja igikeltsa sulamine, maailmamere veetaseme tõus ja laastavad tormid; jätkuv metsarüüste Amasoonias, Eestis ja mujal, mis omakorda halvendab keskkonna olukorda.

Anneli Palo

Ebavõrdsuse kasv

Eeskätt seoses põllumajanduse ja karjakasvatuse tekke ning rahvastiku kasvuga läksid mahendusmehhanismid tasakaalust välja ega toiminud enam.6 Põllumajanduse nõudmised ja kasvav tehniline võimekus on inimkonna ajaloos korduvalt põhjustanud ökoloogilisi kollapseid: mets võetakse maha, muld erodeerub ja kurnatakse välja ning mõni ikaldusaasta võib kergesti viia keeruka ühiskonna kokkuvarisemisele (Lihavõtte­saar, maiad jne).7 Kodustatud loomad ja taimed pole enam sellise autonoomiaga nagu metsikud ning ka suhtumine neisse muutub tasapisi utilitaarsemaks. See hoiak üldistub uutes religioonides, kus ei tunnistata enam olendite võrdsust ning inimest hakatakse pidama eriliseks ja põhimõtteliselt ülemaks teiste olendite suhtes, keda tal on voli ära kasutada nii kuidas ise heaks arvab. Ülijumal, kelle inimene on oma näo järgi teinud, annab sellele olukorrale transtsendentse õigustuse.

Kui ühiskonnad paisuvad suureks, ei toimi vanad mahendusmehhanismid enam ka ühiskondlikus plaanis. Siis kalduvad nad hierarhiseeruma, võim ja varandus koonduma vähestesse kätesse. Selline kihistumine muudab ühiskonnad hapraks ja võimetuks toime tulema uute ülesannetega. Majanduslik jõukus ja poliitiline võim annavad eliidile puhvri, mugavustsooni, nii et isegi kui mingid ühiskonnale eksistentsiaalsed ohud juba ilmutavad ennast (keskkonna hävitamisesest tulenevad probleemid, välisvaenlased jne), siis on neil motiiv jätkata vanas vaimus selle süsteemis, mis neid legitimeerib, samal ajal kui kahaneb nende võime mobiliseerida ühiskonda laiemalt: kui rahvamass vireleb, miks ta peaks veel mingit lisavaeva nägema – või koguni ennast ohverdama –, sellal kui võimurid ja jõukurid priiskavad? Ja kui siis neid probleeme ei saa enam ignoreerida, võib ka juba olla liiga hilja, et midagi ette võtta, isegi kui osatakse kujutleda, mida peaks tegema. Järgneb kollaps ja järgmised ühiskonnad ehitatakse juba mõnevõrra uutele alustele – mis omakorda kalduvad tarduma, kivistuma, ajale jalgu jääma – ja tsükkel kordub taas.

Tänapäeva kriis

Praeguseks on inimkonna tehniline võimekus ning ülemaailmne vastastikune sõltuvus nii palju suurenenud, et ökoloogilisel ja ühiskondlikul kollapsil oleksid täiesti pretsedenditult laastavad tagajärjed. Keskkond juba liigub katastroofi poole: kliima soojenemine, pooluste ja igikeltsa sulamine, maailmamere veetaseme tõus ja laastavad tormid; jätkuv metsarüüste Amasoonias, Eestis ja mujal, mis omakorda halvendab keskkonna olukorda, rääkimata liikide väljasuremisest. Ebavõrdsus teiste olendite suhtes on muutunud äärmuslikuks nii nende otseses ekspluateerimises kala-, metsa- ja lihatööstuses ning põllumajanduses kui ka kaudselt teiste olendite eluruumi kitsendamisega.

Ja mis puudutab ühiskondlikku ebavõrdsust, siis ühel protsendil maailma elanikkonnast on rohkem vara (täpsemalt, 50,1%) kui ülejäänud 99%8 ning viiel jõukaimal inimesel on rohkem varandust kui vaesemal poolel maailma elanikkonnast.9 Pärast maailmasõdade ning Teisele maailmasõjale järgnenud paari aastakümne vältel toimunud võrdsustumist on ebavõrdsus hakanud jälle kiiresti kasvama.10 Vara kaldub loomuldasa koonduma väheste kätte ning kui ei võeta tarvitusele meetmeid selle leevendamiseks rahumeelsel teel, siis – kui sotsiaalne pinge kasvab üle talutava piiri – vähendatakse ebavõrdsust vägivaldsel teel sõdade ja mässudega. Kui ebavõrdsus paisub liiga suureks, siis esiteks ei kasuta ühiskond ära kogu oma potentsiaali (vaesed ja marginaliseeritud ei saa omandada head haridust ja oma võimeid täielikult avada) ning teiseks on see oht ühiskonna sidususele: kui vaesed kogevad oma ilmajäetust ning näevad eliidi priiskamist, kaotavad nad usalduse kogu sellise ühiskonnakorralduse vastu ning muutuvad selle suhtes passiivseks või lausa vaenulikuks. Ja kui kaob ühiskondlik sidusus, siis on ka väga raske viia ellu loodushoiumeetmeid.

Eesti riigi ja rahva püsimise pant

Kui me tahame, et Eesti riik ja rahvas edasi püsiksid ning ka järgmist saja aasta juubelit tähistaksid, siis peame tarmukalt tegelema keskkonnakaitse ja ühiskondliku ebavõrdsusega. Esimene on paremini arusaadav ning see oli ka oluline komponent Eesti taasiseseisvumises (fosforiidisõda), ehkki leidub eraettevõtjaid, kes oleksid valmis loodusvarasid (sh sedasama fosforiiti) kasutusele võtma keskkonnast hoolimata, ja ehkki valitsus on juurutanud kahetsusväärse praktika täita eelarveauke metsa mahavõtmisega – justkui Eesti oleks loobunud küberunistustest ja kõrgema lisaväärtusega majandusharude arendamisest ning keskendunud toorpuidu ja tselluloosi väljaveole. Eriti laastavalt mõjuvad ökosüsteemile lageraied – nii taimedele, loomadele, veeringlusele kui ka mullale. Riik peaks metsaraiumise lõpetama või vähemasti minimeerima. Eesti riik peaks strateegiliselt arendama teadmismahukat tootmist ning järk-järgult vähendama keskkonnakahjulikke majandusharusid.

Ühiskondliku ebavõrdsuse mahendamine on Eesti tuleviku jaoks teine keskne ülesanne.11 See tahab aktiivset sekkumist, sest loomuldasa kaldub varandus kontsentreeruma ja elanikkond kihistuma. Väikesed erinevused lähtepositsioonis annavad akumuleerudes järjest suurema erinevuse tulemustes. Ja seda hullem, kui need erinevused on välised, s.o sellised, mis inimesest endast ei sõltu (sotsiaalne taust, sünnikoht, soodumused jne). Statistikaameti andmetel elas 2014. aastal suhtelises vaesuses 21,6% Eesti elanikkonnast ehk 280 700 inimest ja absoluutses vaesuses 6,3% elanikkonnast ehk 82 000 inimest.12 Esiteks on see häbiväärne, et Eestis on praegugi neid, kes elavad absoluutses vaesuses ehk kelle füüsiline eksistents on ohus. Aga peale selle ei saa toimiv ühiskond piirduda üksnes sellega, et hoida inimesed bioloogiliselt elus, vaid peab tagama neile ka inimväärse elu. Inimväärse elu standardi aga määrab ära keskmine elatustase ja mediaansissetulek. Kui näiteks keskmine elatustase on selline, et lastel võimaldatakse käia teatris, ekskursioonidel, mitmes huviringis,13 ja kui suhtelises vaesuses olija ei saa seda oma lapsele lubada, siis sellega on laps tõrjutud juba enne, kui ta ise oma tööga midagi muutma saab hakata. Ja kui ta ei saanud lapsena oma võimeid huviringides välja arendada, teiste lastega väljasõitudel kontakte sõlmida jne, siis jäävad tõenäoliselt ka tema perspektiivid piiratumaks, tal on suurem tõenäosus jääda ka ise suhtelisse vaesusse – ja niimoodi muutub tsükkel ennastvõimendavaks. Kui inimesed ei saa ära elada või inimväärselt elada, siis tuleb see kahjuks majandusele, mis on järjest teadmispõhisem ning mis nõuab just seda, et inimesed maksimaalselt oma võimeid välja arendaksid. See tuleb kahjuks ühiskonna sidususele ja seetõttu otseselt ka riiklikule julgeolekule. Eesti julgeoleku peamine tagatis on iga eestimaalase solidaarsus ja koostöötahe; kui aga suur osa elanikkonnast elab suhtelises või koguni absoluutses vaesuses, siis õõnestab see mõlemat. Rääkimata sellest, et vaesus ja ebavõrdsus sünnitab kõikvõimalikke muid hädasid nagu narkomaania, kuritegevus, vägivald, vastutustundetu käitumine omaenda tervise suhtes, depressioon jpm. Siin on põhjust rääkida maksupatriotismist14 ja maksusolidaarsusest, sest lõppkokkuvõttes võidavad ühiskondlikust kooskõlast kõik ning suurest ebavõrdsusest kaotavad kõik.

1 Vt siinkirjutaja tekste „Ebavõrdsusest“ ja „Tagatud põhisissetulek“, teoses „Poliitilised esseed. Väekirjad IV“, EKSA, Tallinn 2017, lk 263–289 ja passim ning „Kuidas laiendada inimtunnet“ teoses „Filosoofilised esseed. Väekirjad II“, EKSA, Tallinn 2015, lk 237–242.

2 Mõni üksik võibki soovida inimkonna hävingut, et loodus tema ikke alt pääseks, ent see ei saa olla sidus hoiak, sest niivõrd kuivõrd sellist teooriat esitav isik on elav inimene, ta vältimatult hoolib vähemasti omaenda eksistentsist; aga sellesse on jällegi kätketud ühiskonna elemendid nii et tema väide on sama vastuoluline kui ütlus „ma tahan, et mind ei oleks“, milline lause ütlemine ise eeldab seda, mida tema sisu eitab.

3 Vrd Aet Annist ja Maarja Kaaristo (toim.), Sotsiaal- ja kultuurantropoloogia õpik kõrgkoolidele, Tallinna ülikooli kirjastus, Tallinn 2017, lk 214–215.

4 Samas, lk 213.

5 Samas, lk 277–278.

6 Seost elanikkonna suuruse, ressursside kättesaadavuse ja konfliktide vahel tuvastati juba varakult hiina pärimuses, nt Mozi, Han Feizi.

7 Vt nt Joseph Tainter, The Collapse of Complex Societies, Cambridge UP, 1988; Jared Diamond, Collapse. How Societies Choose to Fail or Succeed, Viking, New York 2005.

8 Vt Credit Suisse’i World Wealth Databook 2017. aasta kohta, lk 156 http://publications.credit-suisse.com/tasks/render/file/index.cfm?fileid=432759CA-0A73-57F6-04C67EF7EE506040

9 https://www.commondreams.org/views/2017/06/12/now-just-five-men-own-almost-much-wealth-half-worlds-population (praeguseks on viie jõukama vara tõusnud 410 miljardilt 441 miljardini, vt https://www.forbes.com/billionaires/list/#version:realtime ).

10 Vt maailma ebavõrdsuse raportit: http://wir2018.wid.world/files/download/wir2018-full-report-english.pdf (lühem kokkuvõte: http://wir2018.wid.world/files/download/wir2018-summary-english.pdf)

11 Selleteemalist arutelu pärsib Eestis ja kogu Ida-Euroopas nõukogude minevik, mida visalt kujutatakse võrdse või võrdõiguslikuna. Miski pole tõest kaugemal. Kas keegi tõesti arvab, et nomenklatuurlane või kagebiit olid teistega võrdsed oma palga, tarbimisvõimaluste ning ülepea elu ja tervise osas? Olaf Mertelsmann on kirjutanud: „ENSV poliitilise, sõjaväe-, julgeoleku-, majandus-, kunsti-, kultuuri- ja teaduseliidi tulud ületasid keskmisi sissetulekuid 10–30 korda.“ (Sotsialism, ekspluateerimine ja sotsiaalne ebavõrdsus, – Sirp, 14. XI 2014.) Vt ka klassikalisi teoseid: Milovan Djilas „Uus klass“, Thames&Hudson, London 1957 ja Mihhail Voslenski „Nomenklatuur. Nõukogude valitsev klass“, Doubleday, New York 1984.

Praegune Eesti on ENSVga võrreldes küll vähem ebavõrdne, ent kui me ebavõrdsuse mahendamisega ei tegele, võime samasse olukorda tagasi langeda, sest ENSV funktsionaalne ekvivalent on võimalik tekitada ka ilma KGBta.

12 https://blog.stat.ee/tag/absoluutne-vaesus/

13 Need on näited; ma ei taha ütelda, et iga laps või et iga laps kogu aeg peaks tingimata käima huviringides ja ekskursioonidel; küll aga tundub ilmne, et vanemate suhteline vaesus pärsib lapse intellektuaalset, füüsilist ja sotsiaalset arengut.

14 Vt Rebeka Põldsam, Maksupatriotism kui elunorm – Sirp, 1. XII 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht