13.01.2023

Eesti andmeühiskonna tulevik

Euroopa ja Eesti (andme)majanduse võtmeküsimuseks saab inimeste valmidus oma andmeid hallata ning motivatsioon neid teadlikult jagada.

ENELI KINDSIKO, TEA DANILOV

Maailmas on üle 5 miljardi aktiivse internetikasutaja ja üle 4,7 miljardi ühismeedia kasutaja.¹ Mida nad teevad? Ühes ööpäevas tehakse keskmiselt 8,5 miljardit Googleʼi otsingut.² Saadetakse 333 miljardit e-kirja ehk 3,5 miljonit e-kirja sekundis.³ Ühes minutis kirjutatakse Facebookis rohkem kui 500 000 kommentaari.⁴ Iga viies ost tehakse veebis⁵, globaalselt populaarseim e-ostlemise keskkond on Amazon.⁶ Kõigest sellest jäävad maha andmed.

Andmed on järjest ulatuslikum lisandväärtuse allikas, kuid koore riisuvad globaalsed tehnoloogiaplatvormid, suurem osa lisanduvatest andmetest ei leia kasutust ning andmetest on saamas planeedi suurimaid saastajaid.

Koore riisuvad globaalsed tehnoloogiaplatvormid

2025. aastaks on EL27 andmemajanduse väärtus prognoositavalt 829 miljardit eurot.⁷ Andmemajandus põhineb andmete müümisel kasu saamise eesmärgil. Andmete rahaline väärtus ajas aina kasvab, ent lõviosa suure kasutusväärtusega andmetest kuulub suurtele tehnoloogiaettevõtetele (nt Google, Amazon, Meta, Apple, Microsoft), kelle teenustest sõltub hulk ettevõtteid ja kodanikke ning kel on ligipääs erisugustele andmetele, mida kasutajad teenuste tarbimise käigus loovad. Suurandmed on mahukad andmehulgad, mida iseloomustab kogutud andmete suur maht, andmetüüpide mitmekesisus, andmete genereerimise kiirus, andmete õigsus ja väärtus. Suurandmete kasutusvõimalusi on palju: inimeste ostueelistuste analüüs ja ennustamine, patsientide terviseseisundi seire kantavate esemete abil (nt nutikellad), reaalajas teekaardistus autonoomsete autode jaoks, kütusekulu optimeerimine transpordis, personaalne turundus. Kõige lihtsam näide, kuidas globaalsed tehnoloogiaplatvormid tavakasutaja andmeid rakendavad: otsite Google kaudu lapsele konkreetset Lego mudelit ja mõni minut hiljem Facebooki külastades hakkavad teie lehele ilmuma sellesama Lego mudeli reklaamid.

Joonis 1. Suurte tehnoloogiaplatvormide aastane reklaamitulu (2021, miljardites USD).

Allikas: Influencer Marketing Hub

Joonisel 1 tuuakse välja suurte tehnoloogiaplatvormide 2021. aasta reklaamitulu. Mastaabi illustreerimiseks: Google’i aastane reklaamitulu on üle 69 miljardi dollari ehk üle nelja korra suurem kui prognoositav 2023. aasta Eesti riigieelarve tulude maht – 16 miljardit eurot⁸.

Miks väiksed tegijad kõrvale jäävad? Andmete koondumine suurettevõtete kätte takistab väike- ja keskmise suurusega ettevõtete (VKE) ligipääsu andmetele ning vähendab seega andmepõhise innovatsiooni stiimuleid ja VKEde konkurentsivõimet.¹⁰ Suurte digiplatvormide kätte koondunud andmemassiividest tekkivad võrgustikuefektid (network effects) töötavad platvormide kasuks. Suur hulk andmeid võimaldab personaliseerida tehisintellektil põhinevaid teenused ja reklaami, mis tõmbab ligi rohkem kasutajaid. See võimaldab omakorda teenust aina enam kasutaja järgi seadistada, suurendades veelgi platvormi konkurentsivõimet ja turuosa.

Suurem osa lisanduvatest andmetest ei leia kasutust

Hinnanguliselt 80–90% praegu maailmas kogutavatest suurandmetest on struktureerimata,¹¹ s.t puudub eelmääratletud andmemudel või on neid keeruline analüüsida – näiteks mahukad tekstid, mis võivad sisaldada ka arvandmeid. Inimeste loodud struktureerimata andmed on näiteks e-kirjad, ühismeedia sisu, mobiilsideandmed, meedia. Struktureerimata andmeid loovad aga ka masinad, näiteks valveseadmete ja satelliitide andmed või teaduseks kogutavad andmed.

Andmetest on saamas planeedi suurimad saastajad

Andmete ressursimahukus võib saada riikidele ja ettevõtetele takistuseks kliimaneutraalsuse eesmärkide saavutamisel. IKT valdkond koos andmetööstusega panustab globaalsesse CO₂emissiooni 2%, samasugune mõju on näiteks lennundusel.¹² 2% ei pruugi ülemaailmsel tasandil paista kuigi suur, ent ennustuste kohaselt võib riigiti andmekeskuste energiatarbimine tõusta kümnendi lõpuks ligi 21 protsendini konkreetse riigi kogu elektritarbimisest.¹³ Siiski on ka positiivseid trende – järjest enam luuakse üksnes päikeseenergial töötavaid andmekeskusi. Dubais asub maailma suurim täielikult päikeseenergial töötav andmekeskus – 16 031,925 ruutmeetri suurune Moro Hub.¹⁴

Joonis 2. Andmekeskuste arv Euroopas aastal 2022.15

Allikas: Statista

Kuhu liigub Eesti?

Maailma piirkonnad eristuvad selle järgi, millised põhimõtted juhivad neis andmete omamise ja jagamise küsimusi ning milline on suhtumine isikuõigustesse. Arusaamad jagunevad laias laastus kolmeks:

• USAs leitakse, et andmesuhted ettevõtete ja inimeste vahel kujunevad turul;

• Euroopa Liit on sätestanud, et andmed kuuluvad inimesele ja igaühel peab olema kontroll oma andmete üle ning Euroopa Liidu andmekaitsepoliitika keskmes on 2016. aastal vastu võetud isikuandmete kaitse üldmäärus (GDPR);

• autokraatlike riikide blokk (Hiina, Venemaa) peab endastmõistetavaks, et inimeste andmed kuuluvad riigile.

Eesti on juba ligi kaks aastakümmet olnud maailmas tuntud oma avaliku sektori digilahenduste poolest. Mahajäämus digimajandusest kasu lõikamisel avaldub Eestis peamiselt ettevõtete poolel, mida ilmestab madal uute tehnoloogiate kasutamise tase: suurandmelahendusi kasutab 10% ja vaid 3% kasutab tehisintellektilahendusi.¹⁶ Eestis on OSKA uuringu kohaselt IKT sektoris iga aasta vaja juurde keskmiselt 2600 IT spetsialisti.¹⁷ Selline IKT tööjõu nappus pärsib ühtlasi ka andmemahuka ettevõtluse arenguvõimalusi.

Siiski, ka riiklikul tasandil on märkimisväärseid andmemajanduse pudelikaelu. Esiteks, andmekasutuse edasist arengut suurel määral takistavaks probleemiks on kujunenud riigi valduses olevate andmete ebapiisav kvaliteet. Peamine mure on standardite ja klassifikatsioonide puudumine või erinevate klassifikatsioonide kasutamine. Klassifikatsioonide ebaühtlus muudab keerukaks andmete analüüsi ja võrdluse. KPMG uuringust selgus, et ühe ministeeriumi haldusalas olevatest andmestikest saaks automatiseeritud andmevahetuseks kasutusele võtta üksnes 11%.¹⁸

Teiseks, kuna andmeid puudatavaid regulatsioone täiendatakse sageli ning need on nüüd palju keerulisemad, ei julge ametnik sageli võtta vastustust andmete väljastamise eest.¹⁹ Seega piirab avalikule teabele laialdasemat ligipääsu ja kasutamist peamiselt ametnike ebakindlus reeglite tõlgendamisel ning hirm teabe avalikustamisel eksida. Suureneva andmehulga puhul kasvab ka info vääriti kasutamise risk ehk ametnikud pelgavad kahju, mis võib andmete võimalikust kuritarvitamisest tekkida kolmandatele isikutele. Samuti kardetakse, et avaldatavad andmed võivad kahjustada riigi julgeolekut. Hirmu tuntakse ka selle ees, et andmed avaldatakse ajakirjanduses.

Kolmandaks tasub üle vaadata ka andmekaitse inspektsiooni kahetine ja konfliktne roll. Andmekaitse inspektsiooni ülesandeks on tagada andmekaitse ja edendada andmete kättesaadavust, seega pakkuda tuge ka andmete avalikustamisel. Praktikas kaalub esimene funktsioon teise üles ning ametkondadel ei ole praegu partnerit, kes mõtleks kaasa teabe avaldamise ja andmete kasutamise võimaluste üle, motiveerides avaldama ja jagama, mitte vastupidi.

Neli stsenaariumi

Käesolev artikkel põhineb Arenguseire keskuse 2022. aastal avaldatud uuringul „Andmeühiskonna tulevik“, kus käsitletakse keskseid arengusuundumusi ja valikuid Eesti andmemajanduse ja andmepõhise riigivalitsemise edasisel arendamisel ning nende majanduslikke ja ühiskondlikke järelmeid aastani 2035.²⁰

Stsenaariumiloome tulemusena tõusid esile kaks keskset määramatut tegurit, mis andmeühiskonna tulevikku suunama hakkavad: kuidas on tulevikus jaotunud kontroll andmete üle, kas andmevõim koondub väheste või paljude kätte? Kas andmeühiskonna arengut suunab eelkõige erahuvi või avalik huvi?

Andmevõim koondub väheste kätte

Jätkub varasem suundumus, mille kohaselt inimesed jagavad meelsasti suurtele digiplatvormidele oma andmeid, saades vastu järjest mugavamaid ehk kasutaja eripära ja eelistusi arvestavaid teenuseid.

Andmevõim on jagatud paljude vahel

Euroopa Liidu jõupingutused kannavad vilja: inimesed ja ettevõtted on asunud oma andmeid regulaarselt üle vaatama ning nende saatuse üle otsustama, sealhulgas neid erinevate hüvede vastu vahetama (uus või parem teenus või rahaline kompensatsioon) ning teistele platvormidele ja teenuseosutajatele üle kandma.

Andmeühiskonna arengut suunab eelkõige avalik huvi

Andmevaldkonna arengut ei saa jätta turujõudude hooleks, kuna sel juhul muutub EL muu maailma „andmekolooniaks“. Kuna turgu ei saa piisavalt usaldada, jääb avalikule sektorile endale väga suur roll andmepõhiste teenuste arendamisel eetilisel ja läbipaistval moel.

Andmeühiskonna arengut suunab eelkõige erahuvi

Andmevaldkonnas peituvad uued ärisuunad. Poliitikakujunduses saab oluliseks andmemajanduse ettevõtete tegevuse igakülgne soodustamine, sealhulgas andmetele senisest hõlpsama ligipääsu võimaldamine.

Joonis 3. Neli andmeühiskonna tulevikustsenaariumi.21

Allikas: Arenguseire Keskus

I Digiplatvormide paradiis

Ligipääs andmetele ja mõjuvõim andmemajanduses on väikese hulga suurte digiplatvormide käes. Euroopa Liidu ja Eesti kontroll ning mõjuvõim on vähenenud. Antud juhul on indiviid mitte lõppkasutaja, vaid lõppkasutatav – passiivne andmetarbija. Enamik andmeid on väikese hulga suurte digiplatvormide käes, inimesi ja ettevõtteid profileeritakse nende andmete põhjal ning andmesubjektid osalevad andmeühiskonnas peamiselt andmedoonoritena, kellele nende andmeprofiiliga sobivaid tooteid ja teenuseid reklaamitakse. See omakorda võimaldab digiplatvormidel tuua turule veelgi mugavamaid teenuseid ja tooteid. Näiteks võib kiiresti areneda ennetav meditsiin, mis tugineb inimese terviseandmetele, kuid mis on kättesaadav neile, kes selle eest maksta jaksavad.

Väiksemad ettevõtted on sunnitud tegutsema suurtel digiplatvormidel, kuna kõik tarbijad on seal ning väljaspool platvorme tegutsedes on neil märksa raskem kliendini jõuda. Eesti andmemajanduse valdkonnas ületab import oluliselt eksporti ja rangelt võttes pole olemas Eesti andmemajandust, kuna suured digiplatvormid valitsevad pea kõigi andmeteenuste turgudel.

Riik kasutab avalike teenuste osutamiseks järjest enam suuri digiplatvorme, sõlmides nendega vastavad lepingud. Äärmuslikumal juhul ostab riik neilt sisse ka haldusvõimuga seotud funktsioone. Näiteks veebikomissar, kes kasutab töös Google Mapsi, trahvib automaatselt kõiki kiiruseületajaid.

II Andmeturg

Kontroll andmete üle ning andmetest tekkiv lisandväärtus on jaotunud majanduses ja ühiskonnas paljude osaliste vahel, andmesuhetes domineerivad ärihuvid. Inimesed, ettevõtted ja avalik sektor on selles maailmas andmeturul võrdväärsed kauplejad. Müügi tulemusena kaob andmesubjektil kontroll selle üle, mida uus omanik andmetega ette võtab. Andmete eest tasu saamine muutub normiks – inimesed näevad oma andmeid nagu kaupa. See toob kaasa riski, et tulu saamise eesmärgil müüakse ka delikaatseid isikuandmeid, mis muudab inimesed haavatavaks.

Teenused võivad muutuda väga personaalseks, kuid see eeldab oma andmete müümist teenusepakkujale – inimesed n-ö tootestatakse. See omakorda tähendab, et näiteks tarbimisotsuseid teevad inimese eest järjest enam algoritmid. Ettevõtted muutuvad andmemaakleriteks, sest peavad igapäevaselt tegelema andmete ostmise ja väärindamisega. Ka ettevõtete endi andmed – näiteks klientide ostuajalugu – võivad olla osa turuplatsi kaubast.

Riik on peamiselt turuplatsi tingimuste kehtestaja rollis ning tagab turu toimimise. Samuti jääb riigi ülesandeks inimeste harimine andmete teemal. Riigil võib tekkida vajadus hakata tegelema ka liberaalse andmeturumajanduse tagajärgedega: ühiskonna kihistumine privaatsuse alusel (jõukamad saavad endale lubada oma andmeid mitte müüa, vaesematel on suurem müügisurve) ning pikad kohtuvaidlused selle üle, ega samu andmeid pole müüdud korduvalt või andmeid kelmusega välja petetud.

III Ühiskondlik kokkulepe

Kontroll andmete üle ning andmetest loodav lisandväärtus on majanduses ja ühiskonnas ühtlaselt jaotunud, andmekasutuse eesmärgid ja piirid kujundatakse laiapõhjalise ühiskondliku debati kaudu. Andmed kuuluvad inimesele, ta saab neid igal ajal vaadata ja oma eelistuste kohaselt jagada. Kuna aga oma andmete aktiivne haldamine on keerukas ja igaühel pole selleks huvi, aega või oskusi, koonduvad üksikisikud oma andmeõiguste teostamiseks andmeühistutesse. Ühistud esindavad suurte inimhulkade andmejagamisõigusi sarnaselt näiteks loovisikute õigustega tegelevatele autoriõiguste organisatsioonidega.

Ettevõtete tegevusvabadus on kahe esimese stsenaariumiga võrreldes oluliselt piiratud, mis võib pidurdada innovatsiooni ja arengukiirust. Edukad on sotsiaalselt vastutustundlikud andme- ja IKT ettevõtted, kes suudavad luua vastastikku kasuliku koostöö riigi ja andmeühistutega. Võimalik, et suuremad valdkondlikud tegijad algatavad ka ise andmesubjekte koondavate ühistute loomist ja rahastavad nende tegevust, kuna ühistute kaudu saavad ettevõtted ligi korraga suurele hulgale andmetele, vabastades neid vajadusest igalt üksikisikult eraldi nõusolekut küsida.

Riik on andmenõusolekute süsteemi eestvedaja ja ühistute tegevuse toetaja rollis, kehtestades süsteemid, standardid (ELi raamistikus) ja vastavusnõuded ning suunates ühiskondlikku diskussiooni. Kuna inimesed on oma andmete peremehed, kogub ka riik inimestelt andmeid valdavalt ühistute vahendusel, ent teatud tähtsamate avalike ülesannete täitmiseks vajalikke andmeid tuleb inimestel riigiga siiski kohustuslikus korras jagada. Riigi ülesandeks jääb ka inimeste andmepädevuse suurendamine, et tagada tasakaal ja koostöö andmeühiskonna liikmete vahel.

IV Riik roolis

Kontroll andmete üle on avaliku sektori käes, riik juhib andmemajanduse arengut. Koostööd erasektoriga tehakse vastavalt vajadusele. Inimeste elu on võrdlemisi muretu. Nad ei pea oma andmetele mõtlema, sest „riik teab paremini“, mida ja kuidas andmetega ise teha ning kui palju ja millistel tingimustel neid ettevõtetele jagada, et andmepõhised teenused hoogsalt nii turul kui ka avalikus sektoris kanda kinnitaksid. See tähendab aga, et inimestel pole teenuste arendamisel sõnaõigust ja üksikisiku vaates on võimalikud vaid vähesed erisused, nt õigus olla unustatud toimib tõenäoliselt üksnes siis, kui inimene loobub digitaalsetest kokkupuudetest.

Ettevõtted sõltuvad riigi lähenemisviisist andmejagamisele. Andmetele ligipääs võib olla (ettenähtud andmekaitse tingimuste juures) võimalikult lihtsaks tehtud ja kõigile võrdne, aga muutuda ka bürokraatlikuks rägastikuks. Tõuseb korruptsioonirisk – andmetele ligipääsu saamiseks saavad esmatähtsaks head suhted ja siseinfo omamine. Isegi kui õnnestub korruptsioonirisk maandada, on suured ettevõtted andmetele ligipääsu osas siiski eelisseisundis.

Riik on selles stsenaariumis andmete vastutav töötleja ja omanik, kellel on teistest osalistest parem ligipääs andmetele – nii avaliku sektori kui ka erasektori andmetele. See ei tähenda, et erasektori käsutuses andmeid üldse ei oleks – pigem on nende kasutusvõimalused peamiselt avaliku sektori otsustada. Riik juhib andmepõhist innovatsiooni, püstitades eesmärgid, tagades toetusmeetmed ja andmete hõlpsa kasutusvõimaluse. Riik teenib lisatulu tema käsutuses olevate andmete anonüümsel kujul müümisest rahvusvahelistele suurfirmadele, aidates täita riigikassat.

Neljast stsenaariumist annab ülevaate tabel.

	Stsenaariumid
	I Digiplatvormide paradiis	II Andmeturg	III Ühiskondlik kokkulepe	IV Riik roolis
Inimese roll	Passiivne andmetarbija	Andmetega kaupleja, võrdsena teiste seas, aktiivne andmetarbija	Andmeomanik, kellel on mitmeid andmete jagamise võimalusi	Vastutusvaba – andmetega tegeleb riik
Ettevõtte roll	Koostööpartner suurtele digiplatvormidele, passiivne andmetarbija oma vajaduste osas	Andmetega kaupleja, andmetest väärtuse looja	Osaline andmete ökosüsteemi loomisel ja aktiivne andmetarbija	Riigilt andmekasutusloa saaja ja riiklike tellimuste täitja
Riigi roll	Aktiivne andmetarbija	Andmetega kaupleja, võrdsena teiste seas	Andmejagamise süsteemi kehtestaja	Andmete vastutav töötleja ja omanik
Regulaator	Rahvusvahelised suured digiplatvormid	Riik, kuid tema roll on pigem piiratud	Riik ja kolmas sektor (ühistud)	Riik
Andmepõhine riigivalitsemine	Vähene	Keskmine	Hea	Väga Hea
Eesti keele kasutusvõimalused andmeteenustes	Kahanevad	Neutraalne	Kasvavad	Kasvavad
Andmepädevus Eesti ühiskonnas	Madal	Kõrge	Kõrge	Madal

Väljakutsed Eestile

Eeltoodud stsenaariumides kerkib esile mitu läbivat teemat, mis vajavad tähelepanu juba praegu, et tugevdada riigi valmisolekut tulevikuolukordadeks. Sellised teemad on andmepädevus, riigi andmete kättesaadavus ja kasutatavus, koosvõime, avaliku sektori andmevajadus, andme- ja küberturve, avaliku sektori juhtimine ja innovatsioon, usaldus andmeühiskonna eri osaliste vahel ja eesti keele roll tuleviku andmeühiskonnas.

Andmepädevuse arendamine. Inimeste suur andmepädevus on eriti tähtis neis stsenaariumides, kus inimesed teevad oma andmetega ise otsuseid, aga see on tähtis ka teadlikkuse tõstmiseks sellest, kuidas digiplatvormid nende andmeid kasutavad. Kriitiline on ka avaliku sektori andmepädevus nii arengute suunamiseks kui ka järelevalveks ja koostööks erasektoriga.

Riigi andmete kättesaadavuse ja kasutatavuse parandamine. Mis tahes tulevikustsenaariumi puhul jääb riik teatud määral jätkuvalt andmepõhiste avalike teenuste osutaja rolli, olgu riigi roll andmeühiskonna vedurina minimaalne või suur. Siin on võtmeküsimuseks, et riigil oleks väga hea ülevaade avaliku sektori andmebaasides hoitavatest andmetest ning et need andmed oleksid mugavalt kasutatavad ja koosvõimelised nii tehnilises kui ka semantilises mõttes. Eduka andmekasutuse aluseks on korra loomine riigi andmetes: selleks on riigil vaja omada süstematiseeritud ülevaadet avaliku sektori registrites olevatest andmetest, kirjeldada andmeid ühtsete standardite alusel, muuta info olemasolevate andmete kohta mugavalt kättesaadavaks (eeskätt arendades edasi riigi infosüsteemi haldussüsteemi ja avaandmete teabeväravat) ning teha võimalikult suur osa tugeva kasutuspotentsiaaliga andmetest masinloetavate avaandmetena keskse teabevärava kaudu avalikkusele kättesaadavaks.

Koosvõime loomine ja andmestandardite ühtlustamine. Stsenaariumidest nähtub, et standarditel on kriitiline roll: avatud standardid saavad olla vastukaaluks suurte digiplatvormide suletud standarditele, standardite harmoniseerimine aitab vähendada killustumise ohtu ja suurendab andmete kombineerimisvõimalusi. Organisatsiooni- ja piiriülese koosvõime edendamiseks on ühtsete andmestandardite juurutamisel mõistlik võtta maksimaalselt kasutusele avatud standardeid ning standardeid, mille ümber on tekkimas rahvusvaheline konsensus ja/või mis on konkreetses valdkonnas laialt kasutusel.

Riigi enda andmevajaduse analüüs. Riigil tuleb läbi mõelda, millised on iga tulevikustsenaariumi korral need andmed, mida riigil endal on minimaalselt vaja selleks, et täita avalikke ülesandeid ning mõjutada (vastavalt stsenaariumi võimalustele) erasektori ja kodanike käitumist.

Andme- ja küberturve. Andmemahtude globaalne kasv ja tehnoloogiline areng toovad stsenaariumist sõltumata kaasa järjest suuremaid andme- ja küberturvalisusega seotud riske. Vajalik on jätkuvalt arendada riigi enda andmetaristut ning investeerida selle turvalisusesse, integreerides uusi tehnoloogiaid, korraldades andmevahetust selgete reeglite ja lepingute alusel, tugevdades järelevalvet reeglite ja lepingute järgimise üle, koolitades ja nõustades riigiasutusi küberturvalisuse alal.

Avaliku sektori juhtimine ja innovatsioon. Lisaks andmepädevusele vajab riik mitmes stsenaariumis ka head juhtimis- ja innovatsioonivõimekust, et andmeühiskonna võimalusi parimal moel ära kasutada.

Usalduse kasvatamine andmeühiskonna osapoolte vahel. Usaldust eri andmevaldajate vahel on võimalik luua regulatsioonidega, mis kehtestavad andmetele ligipääsu õigused ja tingimused, samuti riigi tagatud turvaliste taristulahenduste pakkumisega. Näiteks, tehisintellekti kasutamise kasv toob vajaduse tagada kodanike usaldus algoritmipõhiste (automatiseeritud) otsuste vastu.

Eestikeelne andmeühiskond. Ühegi stsenaariumi puhul ei ole ette näha ettevõtete erilist motivatsiooni arendada omaenda ressurssidega eestikeelseid keeletehnoloogiaid ja teenuseid. Seega nõuab eestikeelsete andmepõhiste teenuste kättesaadavuse tagamine mis tahes tulevikustsenaariumi realiseerudes riigi panust ja eestvedamist.

Mis saab edasi?

Digikeskkonda andmejälgede jätmine kasvas tajutavalt koroonakriisi tagajärjel – digisuhtlusele ja -poodlemisele lisandusid digiõpe ja virtuaaltöö. Järgmise argielulise andmehüppe toob kaasa kodumasinate laialdane internetti ühendamine, mis jõuab kätte 5G-tehnoloogiat kasutava andmesidevõrgu levikuga. See tähendab, et andmete väärindamine hoogustub veelgi, tuues teravamalt päevakorda küsimuse sellest saadava tulu õiglasest jagunemisest, eelkõige andmesubjektide võimalustest oma jäetud andmejälgede kui majandusliku ressursi eest õiglast (senisest suuremat) kompensatsiooni saada. Suureneb ka andmetöötlusel põhinev inimeste käitumise suunamine ning sellega seotud teadlikkuse tase ühiskonnas.

Euroopa ja Eesti (andme)majanduse võtmeküsimuseks saab inimeste valmidus oma andmeid hallata ning motivatsioon neid teadlikult jagada. Sõna „teadlikult“ on mõeldud tähistama erinevust tänasest olukorrast, kus inimesed paljude digiteenuste kasutamise käigus enda jäetud andmejälgedest ega nende edasisest kasutamisest reeglina ei huvitu. See on aidanud kaasa andmete massiivsele koondumisele suurte digiplatvormide kätte.

Euroopa Liidus kehtib juba põhimõte, et andmed kuuluvad inimesele, kelle kohta need käivad. Siiski ei ole üksikisikutel veel kaugeltki võimalik oma andmejälgedest ülevaadet omada ega neid aktiivselt hallata, näiteks nõustudes ühe kasutusviisiga, aga keeldudes teisest. Vajalikud tehnoloogilised lahendused, reeglid ja standardid alles tekivad järk-järgult. Näiteks käivitus Eestis 2022. aastal nõusolekuteenus, mille vahendusel saavad ettevõtjad küsida inimeste nõusolekuid riigi andmekogudes olevate andmete ärikasutusse lubamiseks. Euroopa Komisjon on ellu kutsunud digikukru (digital wallet) algatuse, mis kujutab endast inimese personaalset andme- ja dokumentide hoidlat ja arendusjärgus on inimese isikliku andmeruumi (personal data space) kontseptsioon.

Andmemajanduse edasisel arendamisel ja juhtimisel peame arvestama stsenaariumiga, mille korral järjest suurem hulk andmeid liigub inimeste tegeliku kontrolli alla, sedavõrd, kuidas kasutajasõbralikke tööriistu oma andmete haldamiseks lisandub, teadlikkus oma andmete heaperemehelikust haldamisest kasvab ning ELi õigusloome inimestele andmeõigusi juurde annab (näiteks sätestab veel menetluses olev ELi andmemäärus inimestele omandiõiguse andmete üle, mida toodavad neile kuuluvad seadmed). See võib tähendada elu keerulisemaks muutumist paljudele ettevõtetele, kes praegu peavad loomulikuks, et nende teenusele juurdepääsuks nõustub tarbija sellega, et ettevõte tema jäetud andmejälgi oma ärihuvides kasutab.

Teisalt saab inimeste teadlikkuse kasvule rajada uusi, andmetel liikuma pääseda aitavaid institutsioone nagu näiteks andmealtruismi organisatsioonid (tegelevad andmete annetamisega) või andmeühistud. Andmed on väärtuslikud vaid kogumina. Seega on andmemajanduse institutsionaalse keskkonna arendamisel mõistlik lähtuda peale üksikisiku vaatenurga ka kollektiivsest vaatenurgast.

1 Dave Chaffey, Global social media statisticsresearch summary 2022. – Smart Insights 22. VIII 2022.

2 Internet Live Stats, Google searches today.

3 Jason Wise, How many emails are sent per day in 2022. – Earthweb 30. XII 2022.

4 Jack Shepherd, 30 Essential Facebook Statistics You Need To Know In 2022. – Social Shepherd 3. I 2023.

5 Percy Hung, E-Commerce Trends 2022: What The Future Holds. – Forbes, 14. III 2022.

6 Simon Kemp, Digital 2019: Global digital overview. – Datareportal 31. I 2019.

7 Euroopa Komisjon, Euroopa andmestrateegia.

8 Vabariigi Valitsus, 2023. aasta riigieelarve sõnumid.

9 Geri Mileva, Amazon Ad Revenue Statistics That will Blow Your Mind. – Influencer Marketing Hub, 23. II 2022.

10 Euroopa Komisjon, Euroopa andmestrateegia. COM(2020) 66 final. Brüssel, 19. II 2020.

11 Eric Griffith, 90 Percent of the Big Data We Generate Is an Unstructured Mess. – PCMag, 15. XI 2018.

12 Maria Avgerinou, Paolo Bertoldi, Luca Castellazzi, Trends in data centre energy consumption under the European Code of Conduct for Data Centre Energy Efficiency. – Energies 2017, 10, 1470.