Eesti arheoloogiapärand: kaitstud või kaitseta?

Arheoloogiapärandi kaitsmise sõlmküsimused on avastatud muististe kaitse alla võtmine, muinsuskaitseameti haldussuutlikkuse suurendamine ja arheoloogiaalase võimekuse taastamine.

HEIKI VALK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti enam kui 13 000 aasta pikkusest ajaloost kajastuvad kirjalikes allikates arvestataval määral vaid viimased kolm sajandit. Teadmised kaugema mineviku kohta põhinevad üksnes arheoloogia­pärandil – kinnismuististel ja esemeleidudel. „Eesti ajaloo“ esimese köite (2020) kirjutamine ei oleks olnud võimalik nende minevikujäänuste poolteist sajandit väldanud uurimistööta. Meie ajalookäsitlus oleks alanud, samal viisil nagu vähem kui kahe sajandi eest, sõnumiga saksa ja taani ristisõdijate saabumisest Läänemere idakaldale.

Aeg on jätnud Eesti maastikele rohkelt kalmeid, asula- ja ohvrikohti, linna­mägesid, aardeid ja üksikleide. Eesti muististest on jõutud uurida vaid väheseid ning täielikult läbi kaevata vaid kaduvväike osa. Praegu on muistised rohkem ohus kui ealeski varem. Ohtu kujutavad endast arendustegevus ja aina kasvavad ehitusmahud, samuti metalli­detektorite massiline kasutamine. Arheoloogiapärand on teistest muististest enam ohustatud ka põhjusel, et suur osa sellest paikneb maa all ega ole nähtaval. Seetõttu ei osata selle olemasolu ja väärtusega tihti arvestada.

Riik ja arheoloogiapärandi kaitse. Põhiseaduse järgi on Eesti riigi ülesanne tagada eesti keele ja kultuuri püsimine läbi aegade. Kultuuri alustala on kultuuripärand ning selle säilimise eest kohustavad hoolt kandma nii meie oma seadused kui ka rahvusvahelised konventsioonid. Arheoloogiapärandi kaitset reguleerib muinsuskaitseseadus, mille alusel tegeleb selle kaitsmise ja haldamisega muinsuskaitseamet.

Eestis on seaduse ja riigi kaitse all 6716 arheoloogiamälestist. On seda palju või vähe? Olukord pole kiita, sest muististe ülesleidmine maastikul ja nende kaitse alla võtmine on läbi aegade olnud üsna juhuslik. On piirkondi, kus olukord on parem, nt Tallinna ja Tartu ümbrus, kuid leidub ka suuri alasid, kust muististe otsimisega on vähe ja vaid pinnapealselt tegeletud. Selline seis on nt näiteks Ida-Virumaal, Lääne-Eesti lõunaosas, Järvamaal, Mulgimaal ja suurel osal Saaremaast.

Paraku kaitseb muinsuskaitseseadus arheoloogiapärandist vaid ühte osa – neid muistiseid, mis on võetud mälestisena kaitse alla ja kantud kultuurimälestiste registrisse. Paljud Eesti muistised on aga riigi kaitseta, sest muinsuskaitseametil puudub jõudlus nende kaitse alla võtmiseks. Hetkeseisuga ootab registrisse kandmist ligi 1500 muistist ning see hulk suureneb iga aastaga. Ometi ei ole kaitse alla võtmist ootavad muistised millegi poolest vähem väärtuslikud võrreldes juba kaitse all olevatega. Kuna muististe väärtust ja tähendust pole võimalik hinnata enne arheoloogilisi uuringuid, on tähtis, et alles oleks hoitud kogu tänini säilinud arheoloogiapärand.

Ida-Virumaalt Matka külast põllult saadud detektorileidude kogum viitab rooma rauaaja kalmekohale.

Maris Niinesalu

Olukord arheoloogiapärandi kaitsega on halvemgi kui Nõukogude ajal, sest siis oli iga muistis riigi kaitse all alates leidmise hetkest. Kuigi seaduse järgi kuuluvad arheoloogilised leiud riigile ja aiamaalt muistse potikillu üleskorjamine ilma muinsuskaitseameti loata on seaduserikkumine, ei kajasta muinsus­kaitseseadus registrisse kandmata muistiseid üldse.

Riigi kaitse all oleva mälestise staatuse saamise protsess on haldusmenetluse seaduse tõttu pikk ja keeruline, sest Eesti muinsuskaitses valitseb alates taasiseseisvumisest mitte pärandi-, vaid omanikukeskne lähenemine: esmatähtsad on omaniku, arheoloogia puhul maaomaniku huvid. Muistise võtmine riikliku kaitse alla eeldab tema nõusolekut, nõuab pikki kirjavahetusi ning kõigi asjasse puutuvate osaliste kaasamist ja kooskõlastusi. Pealegi ei asu muistis tihti mitte ühe, vaid mitme maaomaniku maal, mis teeb kaitse alla võtmise või piiride täpsustamise eriti töömahukaks.

Haldusmenetluse keerukuse ja muinsuskaitseameti vähese jõudluse tõttu on muististe riikliku kaitse alla võtmine Eestis alates 1990. aastate lõpust peaaegu seiskunud. Kaitse alla on jõudnud enamasti vaid otsesesse hävimisohtu sattunud muistised, viimase 25 aasta vältel avastatutest vaid 5%. Põhjus on lihtne – muinsuskaitseameti aastakümnete pikkune krooniline alarahastus. Ameti napp jõudlus kulub juba registris olevate mälestisega tegelemiseks ja pidevalt tekkivate jooksvate küsimuste lahendamiseks.

Kaitse all olevatest mälestistest ligi poole puhul on probleeme nende piiride määratlemisega. Sageli on piirid määratud ligikaudu või vigaselt või ei ole muistise asukoht kaardil vastavuses asukohakirjeldusega. Vahel on muistise piirid aga hoopiski määratlemata ning maa-alaline mälestis on kaardile kantud punktina. Probleemid Nõukogude ajal kaitse alla võetud mälestistega on ilmnenud viimastel kümnenditel, kui kättesaadavaks on tehtud täpsed kaardid, kuid kaardivigu saab parandada üksnes välitöödel. Piiride täpsustamist raskendab asjaolu, et asula-, matmis- ja ohvrikohtadel pole neid enamasti läbi rohukamara või mulla näha. Samas on ka mälestise piiride muutmine ja täpsustamine pikk keeruline protseduur. Läbida tuleb samalaadne juriidiliste toimingute kadalipp nagu kaitse alla võtmise puhul.

Vaja on seadusemuudatusi, mis võimaldaksid muististe kiiret arvamist riigi kaitse alla – ajutine kaitse kuuest kuust kuni aastani, mida rakendatakse ootamatutel kriisijuhtudel, pole lahendus. Arheoloogiapärandi kaitse alla võtmise lihtsustamine peaks olema muinsuskaitseseaduse muudatusi ette valmistava riigikogu kultuurikomisjoni esmaseid ülesandeid. Seda enam et piirangud, mida kaitse all olek omanikule kaasa toob, enamasti puuduvad või on minimaalsed – peaaegu alati on kaitstava mälestise alal lubatud jätkata senist maakasutust.

Leiud, leiud, leiud … Alates 2011. aastast, kui seadustati metallidetektorite kasutamine kultuuriväärtusega esemete otsimiseks, on muinsuskaitseameti töösse toonud suurt lisakoormust detektorismi haldamine. Seaduse järgi võib maastikul detektoriga arheoloogilisi leide otsida igaüks, kes on läbinud vastava kursuse ja saanud muinsuskaitseametilt otsinguloa. Praegu on luba ligi 800 detektoristil ja nende hulk kasvab pidevalt. Riigile antakse igal aastal üle tuhandeid leide, mille konserveerimise ja ekspertiiside korraldamiseks muinsuskaitseametil puudub jõudlus. Leidjad peavad avastatu kohta tagasisidet ootama aastaid, kuigi muinsuskaitseseaduse järgi peaks see tulema kuue kuu jooksul. Samal ajal lagunevad maa seest õhu kätte toodud leiud konserveerimist oodates.

Keskeltläbi lisandub detektoristidelt riigile üle antud leidude põhjal igal aastal enam kui poolsada paika, mille puhul on tõenäoliselt tegemist varem teadmata kalme- või asulakohaga. Muinsuskaitseametil puudub jõudlus leiukohtade ülevaatamiseks – seda jagub vaid aardeleidude jaoks. Niisugused äsja avastatud ja seaduse kaitseta muistised on eriti rüüstetundlikud – iga kevad- ja sügiskünd toob detektori töösügavusse uusi muinasesemeid ning teadmine, et „siit leiab“, põhjustab aina uusi otsinguid. Tulemuseks on leidudest tühjaks nopitud muistised, mille väärtus ajalooallikana on iga otsingu tagajärjel suuresti vähenenud.

Legaliseeritud hobidetektorismi tõttu – selle nähtuse pahupoolest kirjutas 30. IV Postimehes Valter Lang1 – tuleks muinsuskaitseameti koosseisu luua omaette kiirreageerimisrühm. Selle ülesanne oleks leiukohade ülevaatamine ja avastatud muististe kiire kaitse alla esitamine, samuti ootamatute kriisiolukordade lahendamine, nt väljasõidud ehitustöödel avastatud objektidele. Tööd niisuguse üksuse jaoks on enam kui küllalt. Teine võimalus on eraldada ametile ressursse vastava töö tellimiseks väljastpoolt.

Muinsuskaitseameti struktuurireform ja arheoloogiapärand. Selle aasta alguses muinsuskaitseametis läbi viidud struktuurireform, mis järgnes senise peadirektori Siim Raie ametist lahkumisele, puudutas kõige enam arheoloogiapärandi kaitset ja selle jõudlust.2 Kuigi arheoloogia valdkond eraldati uues struktuuris ehitus­mälestistest, nägi reform ette tervenisti kolme töökoha kaotamist. Ootamatult koondati aasta algul senine arheoloogia valdkonna juht, kelle ametikoht on seni täitmata ja konkursski välja kuulutamata. Lisaks said koondamishoiatuse kaks 2021. aasta keskpaiku arheoloogiamälestiste inventuuri tegemiseks tööle võetud spetsialisti, kellest üks on nüüdseks ametist lahkunud.

Vahetult pärast uudist muinsuskaitseametis aset leidvatest muudatustest läks kultuuriminister Tiit Terikule arheoloogide pöördumine sügava murega toimuva pärast. Kahe päevaga kirjutas sellele alla 65 arheoloogi ligi 80st kutselisest arheoloogist.

Ministri viis nädalat hiljem saabunud vastuses sisaldus sõnum, et hoolimata koondamistest on arheoloogia valdkonnas maa-alaliste arheoloogiamälestiste piiride määramine jätkuvalt lähiaja kõige olulisem prioriteet. Samuti kinnitati, et uute asjade kaitse alla võtmine on ministeeriumi ja ameti vahelise kokkuleppe kohaselt seatud tagaplaanile, „sest kui me ei suuda tagada juba kaitse all olevate objektide säilimist, sealhulgas õiguslikult pädevate piiride abil, muutub ka uute kaitse küsitavaks“.

On eriti paradoksaalne, et kuigi arheoloogiamälestiste inventuur on seatud prioriteetseks valdkonnaks, otsustati koondada just sellega tegelevad sisutöötajad – vaatamata asjaolule, et suure halduskoormuse tõttu pole muinsuskaitseametil ressursse arheoloogiamälestiste inventuuriks. Seades avastatud muististe kaitse alla võtmise eeltingimusteks juba kaitse all olevate mälestiste inventuuri toimumise, on sellega tegelevate sisutöötajate koondamisega antud selge sõnum, et seni kaitseta arheoloogiapärandi küsimus on edasi lükatud määramatusse tulevikku.

Muinsuskaitseameti struktuuri­reformi käigus tehtud otsused näitavad, et nii ameti praeguse juhtkonna kui ka kultuuriministeeriumi jaoks kujutab arheoloogiapärand endast kõrvalist valdkonda ja et ohustatud muististe kaitsmist ei peeta oluliseks. Selline suhtumine pole pärandisõbralik ega ole ka kooskõlas avaliku huviga arheoloogia vastu, mida kajastab arheoloogiaalaste artiklite loetavus meedias.

Kuidas edasi?

Praeguse rahastusega käivad arheoloogiapärandi kaitse ülesanded muinsuskaitseametile selgelt üle jõu. Mis saab edasi? 11. V tõdes muinsuskaitseameti peadirektori kohusetäitja Linda Lainvoo ERRile antud intervjuus,3 et riik peaks tegema põhimõttelisi otsuseid, kas anda ametile raha juurde või teha midagi täiesti teistmoodi – et „tuleks rahulikult ja aktiivselt mõelda, kas suudame endale sellist muinsuskaitset üldse riigina lubada“. See tähendab, et kui ei leita täiendavaid riigieelarve vahendeid, tuleb seaduses leevendada pärandikaitse nõudeid, s.t muinsuskaitseameti kohustusi pärandi kaitsmisel.

Maa seest välja võetud leiud vajavad konserveerimist. Aardeleid Järvamaalt konserveerimistööde ootel.

Muinsuskaitseamet

Juhi ametikohustused ei hõlma mitte ainult juhtimist, otsuste langetamist ja esinemist/esindamist, vaid ka strateegilist vastutust oma valdkonna arendamise ja rahastamise eest. Muinsus­kaitseameti peadirektori kohusetäitja ettepanek kaaluda kummi lõdvemaks laskmist niigi omanikukeskse muinsuskaitse alal ei ole kooskõlas ameti eesmärgiga – kultuuripärandi kaitsmisega. Niisuguse meediasse paisatud sõnumi asemel võinuks juhi kohusetäitjalt pigem oodata jõulist sõnavõttu valdkonna tähtsusest ja tungivast vajadusest leida lisavahendeid pärandi hoidmiseks.

Seega on riigi tasandil arheoloogiapärandi kaitsmise peaülesanne muinsuskaitseameti haldussuutlikkuse suurendamine ja esmane miinimumprogramm arheoloogiaalase võimekuse taastamiseks 2021. aasta teise poole tasemele, mil valdkonna endise juhi Ulla Kadaka sõnul „lõpuks ometi nina vee peale saadi“. Millised on selleks aga võimalused juhul, kui kaitse­kulutuste kasvu, energiakriisi ja kõige sõjast tuleneva tõttu eelarvevahenditest tõepoolest ei piisa, või kui juhil, olgu siis tegemist riigiameti juhi või ministriga, puudub läbilöögivõime tugevas konkurentsis seista oma haldusala eest riigiraha kasina ühiskatla ümber?

Üks esmaseid lahendusi võiks olla erarahastuse kaasamine – täiendavate töökohtade loomiseks, nt muinsuskaitseameti osalusel tegutseva sihtasutuse vormis. Ilmselt peaks algatus tulema riigi poolt ja toetuste saamiseks on vaja konkreetset üleskutset. Miks ei võiks erarahastuse kaasamine, näiteks meedias pöördumiste sarjana äriringkondadele ning suhtlusena Rotary klubidega ja sponsorlust harrastavate suurettevõtetega kuuluda muinsuskaitseameti kommunikatsiooniosakonna esmaste tööülesannete hulka?

Arheoloogia erialaliit. Kultuuriministeeriumi ja muinsuskaitseameti juhtkonna selle aasta alguses väljendatud seisukohad, milles ilmneb soovimatus muuta olukorda muististe kaitse alla võtmisel, on arheoloogid pannud tõsiselt muretsema pärandi tuleviku pärast. Nende sõnavõttudega ja sisutöötajate koondamise kavaga on arheoloogiale antud selge sõnum, et tipptasandil vastutajatel puudub tahe ja võime lahendada juba aastaid õhus olnud küsimusi. Ei saa märkimata jätta ka asjaolu, et kuigi arheoloogide kirjas kultuuriministrile paluti juhtida muinsuskaitseameti juhataja kohusetäitja tähelepanu sellele, et pärandivaldkonna kaitse strateegiliste küsimuste lahendamisse tuleks kaasata ameti juures tegutsev eriala eksperdinõukogu, pole seni tulnud mingit kaasamisalgatust.

Olukorda arheoloogiapärandi kaitsmisel ja kaitse alla võtmisel selgitati aprilli lõpus Tartus toimunud Eesti arheoloogiafoorumil, millest võttis osa enamik tegevarheolooge. Leiti, et ühiskonnale oma murede teada andmiseks oleks abi arheolooge ühendava erialaliidu loomisest.

Eesti Arheoloogide Liit asutati Tartus 3. juunil.4 Loodud liit, mille juhiks valiti Ulla Kadakas, soovib jõudu 1. juulist ametisse astuvale muinsuskaitseameti uuele peadirektorile Liisa Pakostale kogu Eesti kultuuripärandi, eriti aga arheoloogia­pärandi kaitse edendamisel. Selles valdkonnas on esmasteks ülesanneteks muististe kaitse alla võtmise kiirendamine ning muinsuskaitseameti arheoloogiaalase võimekuse taastamine ja edendamine. Sealhulgas detektorismi probleemide lahendamine: haldusvõimekuse suurendamine, kiirreageerimisrühma loomine ning politsei ja omavalitsuste kaasamine röövdetektorismi tõkestamisse. Neile ettevõtmistele võib juba ette lubada kõigi Eesti arheoloogide ja paljude arheoloogia­huviliste tugevat toetust.

Heiki Valk on Tartu ülikooli arheoloogia professor.

1 Valter Lang, Isamaa on hädaohus – meie ajalugu hävitatakse. – Postimees 30. IV 2022; vt ka Ülle Harju, Arheoloog Marika Mägi: riik maksab tohutuid summasid kohati täiesti tavaliste asjade eest. – Postimees 6. VI.

2 Vt ka Ülle Harju, Kultuuriministeerium ohverdas eelarveaugu katteks arheoloogiapärandi. – Postimees 5. IV.

3 Karin Koppel, Muinsuskaitseameti mitmesaja tuhande eurone puudujääk tõi kaasa koondamised. – ERR 11. V.

4 Mure arheoloogiapärandi hoiu pärast ajendas teadlasi looma uut liitu. – Tartu Postimees 6. VI.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht