Eesti ravimtaimedest IV

Kuidas isegi palderjan ilma Leninita läbi ei saanud ehk Kuidas vanast rahvaravimist igati parketikõlblik Euroopa ravimtaim sai.

AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE

„Vanainimese hais!“ oli kombeks noortel paarkümmend aastat tagasi hüüatada, kui satuti mõnele 50aastasele rätikandjale liiga lähedale. Ja nii ei teagi nad nüüd ise samas eas, mis selle „vanainimese haisu“ taga peitus. Millegipärast on kunagine imerohi palderjanitinktuur vajunud vähehaaval aegade hämarusse ja teda teatakse rohkem kassiviina kui inimeste ravijana. Seevastu palderjani nüüdisaegsed ravimvormid on teinud lausa teadusliku tähelennu. Küllap leidub neidki lugejaid, kes mäletavad eelmise sajandi keskpaigast ja hilisemastki tõelist universaalset rahvarohtu, millega raviti kõike alates külmetusest ja venitusest kuni paha tujuni välja – eeterpalderjani. Eesti ajal valmistati seda ametliku eeskirja järgi apteegis, aga hiljem kodusel teel, näiteks lisati palderjanitinktuurile paras kogus eetrit ja piiritust vahekorras 1 : 2 või siis tehti palderjanitõmmis otse eeterpiiritusega. Kõlbas sisse võtta, kõlbas peale määrida, ja see kaugete aegade lõhn …

Aeg läheb tõesti kiiresti ja see, mis veel poole sajandi eest oli kõigile selge ja unepealt äratuntav, on nüüd vaid tolmuste raamatute või internetiäppide pärusmaa. Pole üldse selge, kui paljud palderjani looduses ära tunnevad. Õigupoolest ei tundnud juba umbes kolmkümmend aastat tagasi enamik inimesi seda taime looduses ära. Isegi bioloogiatudengitele tuli tema tundmist a-st ja b-st õpetada. Nii nagu pärnavõrsete äraarvamist alusmetsas. Et see kõrge taim soistel aladel või kraavikallastel pole mitte üks järjekordne putk sarikõieliste hulgast, vaid uhkes üksinduses ja eraldiseisva taimeperekonna palderjaniliste esindaja. Küllap olete vahel suve algupoolel autoga sõites märganud, kuidas maantee eurokraav on mingit roosas õievahus, üle meetri pikkust sirget taime täis – see ongi palderjan. Eriti vihmasel suvel, otsekui meid rahustada soovides.

Palderjan on kuulus eelkõige oma vänge haisuga juurikate poolest. Neid juurikaid ei ole väga kerge maa seest kätte saada, enamasti murdub taim juurekaelalt, aga ka see juurekael eritab kassirohu haisu. Tõeline hais ümbritseb teid aga siis, kui kuurist labida haarate ja juurika välja kaevate, enamasti sellise kollaka, rusikasuuruse ja harulise juurikakimbu. Aga ettevaatust! Pisimgi murdekoht või kriimustus juurikal ajab kassid pöördesse, kui see kodus on kusagile toanurka jäetud. Kassid püherdavad sellel ja kräunuvad nagu kõige õudsemas joobes, mõnel, kes hoolega palderjanijuurikat ka närib, on keel ripakil väljas ja silmad pahupidi. Tuleb tähele panna, et nii nagu igast mehest ei saa joodikut, ei ole mõnel kassil palderjani vastu vähimatki huvi. Mõned on püüdnud toakassi õiges kohas kraapimispuul oma küüsi teritama õpetada, pannud sellele kohale palderjani, aga noor isakass põgeneb seepeale hoopis kui tuul. Raalide perekonnaloos meenutatakse lugu, et kui Ain vennaga vanaema toa põrandale pisut palderjanitinktuuri valanud, lakkunud kass seda kohta kaua ja ennastunustavalt kuni põrandalauale lausa plekk jäänud.

Lenin on meiega!

Ülesanne folklooriuurijatele: kuidas see lugu ikkagi täpsemalt oli?

Tõsiasi on igatahes see, et Tartus Riia mäel Eesti põllumajanduse akadeemia peahoone (endine Kaitseliidu hoone, praegu kaitseväe akadeemia) ees istus algul (aastatel 1949–1952) „kõikide inimeste sõber“, siis seisis (1952–1990), kuni lõpuks kaitseliitlaste ja kraana abiga, köis kaelas, Lenin lahkus.

Pole täpselt teada, kas selle lavastuse kõrvalosi täitsid EPA tudengid, suvalised kaagid, lõhna peale kogunenud või ekstra kohale toodud loomad, miilitsad või „organid“, igatahes oli etenduses kolm peategelast: „pühamehe“ ausammas, palderjan ja kassikari. Jätame lugeja fantaasia hooleks ette kujutada, kuidas see stseen välja nägi. Igatahes olevat möödujatel ja üle tee bussipeatuses peatunud sõidukites olevatel sõitjatel tuju tükiks ajaks lustiliseks läinud. Naljaga pooleks võib oletada, et oma kollektiivse karistuse said ka palderjani­tinktuuri müünud apteekrid, igatahes ei saa nende tolleaegset häbematult madalat töötasu muuks kui karistuseks pidada. Kasulik on veel teada, et huvitaval kombel mõjub palderjan osale inimestest – nimetagem neid kassi tüüpi inimesteks – mitte tavalisel moel, vaid kiisusid tiivustaval kombel. Arvatavasti on nende organismi retseptorid millegipärast tundlikud just palderjanis olevate alkaloidide suhtes ja huvituvad vähem koostööst selle rahustavate, und soodustavate koostisosadega. Nendel tasub igaks juhuks ausammastest kaugemale hoida.

Tore taim

Enne kui räägime palderjani mõjust inimesele, vaatame, mis tore taim ta on. Palderjan on mitmeaastane taim ja seepärast viskub juba varakevadel temast välja punakas, isegi lilla lehekimp. Siis on nende järgi lihtne ka juurikaid üles leida. Peagi lähevad need pihlakalehte meenutavad lehed klorofüllist pakatades roheliseks ja kaovad üldisse rohelusse, et siis jälle hirmsa hooga oma vars üle teiste taimede kasvatada. Alguses veidi longus õisikuga palderjan avab oma sarikõisikut meenutava õiekogumiku juba juuni algupoole, hiljemalt jaanipäevaks on ta kõikjal õitsemas. Imelikul kombel on vanarahvas kinnitanud, et palderjan õitseb suve jooksul üheksa korda ja et sellele kinnitust saada, jälgige sel suvel oma aia palderjani. Palderjan on ka väga hea meetaim. Hariliku palderjani roosakate õite lõhn on omajagu vänge, aga aedpalderjani õite lõhn on ülimagus, mis võib meeldida või mitte meeldida. Just lõhn on see, mis meid tihtilugu tema juurde toob.

Kui palderjanijuurte korjamise parimaks ajaks peetakse sügist, sest suvel on eelmisel aastal talletatu kasvamiseks ära raisatud, siis sügisel on teda väga raske üles leida – taim on viljumisel muutunud taas punakaks ja lössi vajunud. Seepärast oli vanarahval kombeks teda õitsemise ajal tokkidega ära märkida.

Tegelikult on meil veekogude kallastel veel teinegi vängelt lõhnav taim – kalmus, mis algajail ilma taime kuju ja spetsiifilist lõhna tundmata kergesti segi võib minna, seega tuleks suvel neid kõrvuti välimuse ja lõhna järgi tundma õppida. Kalmuse lõhn on märksa magusam, kõige parem on koos oskajaga see endale kord selgeks teha, edaspidi on eksimine võimatu. Veel ühte vängelt lõhnavat taime on vanarahvas põllupalderjaniks nimetanud, aga pune ehk vorstirohu puhul on kasutatud taime maapealset osa ja apteegipalderjani rolli on ta saanud pigem sarnase toime järgi.

Ülekäija rohust palderjanini

Sada aastat tagasi korjati palderjani tõesti igas peres. Palderjan on jällegi üks neist taimedest, millel on üle maa palju nimesid. Vanim neist ülekäija rohi ehk siis rohi, mis aitas, kui inimene oli vaimust vaevatud, kui ta värises või oli närviline. Kui „ülekäija“ ehk siis saadik teisest ilmast tast üle oli käinud. „Rohu“ nimesid on palderjanil tõesti palju, mis näitab, et temaga raviti igasuguseid haigusi: ehmatuserohi, jooksjarohi, kassirohi, krambirohi, kurjakahetsemise rohi, külanaisterohi, nõiarohi, kinnirohi, peedurohi, piibelirohi, piknerirohi, ravanduserohi, raudrohi, rebaserohi, võimujuur, vereselituserohi, ülekuhjarohi. Ja surnuehmatuse juur ja vanamoorijuur pealekauba. Mis ja kuidas rohitsemine täpselt käis, on ka palju kirja pandud, ju see oli üks esimesi taimi, millest kogujaile rääkida taheti.

Ülekäija rohu nimi on veel ehk kusagil Lõuna-Eesti vanemate inimeste seas säilinud, teised vist enam mitte, sest saksa keelest tulnud nimetus palderjan on tänu apteekides müüdud palderjanitinktuurile üldlevinuks saanud.

Ladinakeelse nime Valeriana officinalis tähendus võiks olla ’apteegis müüdav terviserohi’: valēre – terve olema, officinalis – arstimis-, apteegis müüdav.

Maailmakuulus rohi

Palderjan on olnud kõikide vanaaegsete kuulsate ravitsejate arsenalis, üles tähendatud on, et ta oli keiser Nerole, kes läks ajalukku tuntud psühhopaadina, manustatud imerohu üks osistest – seda siis kaks tuhat aastat tagasi. Tuhat aastat tagasi ravitses palderjaniga ka üks kuulsamaid vanaaja ravitsejaid Hildegard von Bingen ja see, mis tema ravikunstist meieni on jõudnud, kõneleb sellest, et ta kasutas palderjani rahusti ja unerohuna. Veel veidi hiljem piisas vaid sellest, et alkeemikud taime aukohale tõstsid ja uhke roosa lilleke sai aupärja, sest sellega olevat võimalik ravida kõiki haigusi. XVIII sajandil avastati äkki, et palderjaniga saab taltsutada isepäiseid naisi, seega oli ta hea ravim naisõigusluse vastu. Peamiselt on ta siiski olnud väsinud, vanade ja elu hammasrataste vahele jäänud inimeste lootusekiir.

Suitsusaunarahva üheksahaiguserohi

Haigusi, mille vastu meie vanarahvas pidas seda vajalikuks kasutada, on Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivi kirja saanud üle kuuekümne, mis teeb ta võrreldavaks teiste meie kuulsate rohtudega, millest juba selle sarja eelnevates osades on juttu olnud. Siiski on mõnel pool kirjeldatud, et palderjanikeedis või -viinaleotis aitab üheksa haiguse vastu, mis on juba väga kõva sõna vanemate ravimite kohta. Sellel võib ka tõepõhi all olla, sest palderjan on olnud ja on ka praegu tugev rahusti ja närvihaiguste rohi, kuigi on selge, et väga paljud haigused algavad meil peast, mõtlemisest.

Kuna palderjan on rahva seas nii tuntud olnud, siis on tema tarvitamise viise ka hästi erinevaid ja siin ei ole meie vanarahvas oma loomingulisust vaka all hoidnud. Üks erilisemaid on näiteks see, et palderjanijuured pannakse viina sisse pudelisse ja pannakse see leivatainasse ning küpsetatakse ahjus seni, kuni leib valmis. See rohi oleks ka praegu koroonakriisi majandusehmatuste ja tekkiva närvilisuse korral hea tarvitada. Toonitama peab aga kohe seda, et palderjani­tinktuuri manustamise puhul räägitakse alati tilkadest, mitte pudelisuust kulistamisest – liigne rohi võib osutuda mürgiks.

Saaremaal keedeti juurikaid õlle sees ja see oli rohuks igasuguste kehahaiguste vastu. Ka õitest ja lehtedest on teed keedetud. Temaga rohitsemisel pidi jälgima kaht asja – rohtu võeti söögi alla ja pärast manustamist tuli olla vait ja vagusi.

Palderjani kasutati rahvameditsiinis väga paljude haiguste vastu, kuid eriti närvihaiguste, „ara vere”, südamevaevuste, halva meeleolu ja unetuse leevendamisel. Just see, mida praegu paljudel inimestel pärast toas kinni istumist hädasti vaja oleks. Ja küllap võiks terviseturgutuse järel leviv lõhn võõraid inimesi teist ka kahe meetri kaugusel hoida, loodame, et mitte seda teist inimest, kellel on lubatud läheduses olla. Tänapäeval väidetakse, et palderjan aitab ka migreeni vastu, aga pole vist väga palju neid, kes julgeksid üht kuradit teisega välja ajada – pärast peavalu taandumist saad peavalu sellest, kuidas lahti saada lõhnast. Mõnevõrra abi pakuvad siin palderjanitabletid.

Laiuse kandis on palderjaniga arstitud tiisikust ja mõnel pool on ta olnud ka katkurohi, jälle see, mis just praegu vajalik. Kindlasti on ta hea abimees neile, kes linnatööst treenimata kehaga nüüd maale raskeid puupakke ja mullakoormaid tõstma lähevad. Palderjani arvati hea tarvitada ka siis, kui kõht ära venitatud või nagu suvel heina kokkuveo ajal kombeks öelda oli: kui naba paigast ära läheb. Seejuures pidi pärast palderjaninapsi heitma voodisse pikali ja hoidma käsi rinnal kõveras. Abi ei saadud, kui lihtsalt selili lösutati.

Külmetushaiguste puhul võetakse veidi kuivatatud õisi ja lehti, hõõrutakse need hästi puruks, keedetakse veidi katlas ning juuakse siis hästi kuumalt ja minnakse sooja sängi kasuka alla. Nii et alati ei tea, kas vanasti ravis haigusi palderjan või sügav uni. Just selle sügava une annab palderjan küll. Vanasti öeldigi: „Kui inimene ei uinu hästi ära ehk tal pole und ega jää kuidagi magama, pea valutab ja meeleolu on halb, siis rahustab palderjanitee või ka palderjaniviin.“ Tänapäeval kinnitatakse, et ta aitab koguni narkomaanidel sõltuvusest vabaneda, aga seda kindlasti mitte samal ajal aineid tarvitades.

Igasuguste krampide puhul arvati abi olevat isegi palderjani nuusutamisest, seega võiks ühe taime endale suveks aianurka õitsema istutada küll, aga kõlbavat ka kuivatatud taimepuru nuusutamine.

Põnev on üleskirjutus, et kui „rambid“ saadi külmas vees ujudes, siis tuleb peale palderjaniga ravitsemise veel sinna kohta, kust jõest välja oli tuldud, vana hõbedat maha kaabitseda, aga peab pöörama tähelepanu sellele, et tuul sellele hõbedatolmule peale ei saaks puhuda.

Palderjan vähendas nurganaiste vaeva, vaigistas laste nuttu, tõstis vanapoiste tuju – rohi kõikidele ja alati.

Apteegi palderjanitilkasid tilgutati suhkrutükile ja võeti südame kinnituseks, kui süda kloppis, samuti une­rohuks.

Armu- ja maagiahein

Ta oli ka armurohi: kui taheti vastassooga tutvust teha, tuli palderjanipulbrit veini sisse puistata ja joota sellele, kes tundus ihaldusväärne.

Palderjani kartsid nii kurjad vaimud kui ka nõiad: kui nad tuppa tulevad, siis hakkavat ülesriputatud palderjanikimbud liikuma. Rõuge kandis kõneldi: „Kuivatatud palderjanijuurte hõngu kardab luupaine, ei tule selle magaja juure, kelle pääotse all on topsuke juuri hoitaval.” Vilbaste, TN 1, 244 < Rõuge khk, Haanja v – Jaan Gutves, snd 1878 (1934). Palderjani arvatigi olevat väga hea hirmuvastane rohi, vaid ühte taime – veiste-südamerohtu peeti kolm-neli korda kangemaks hirmu äraajajaks. Mõlema puhul võeti teda siis sisse, mitte ei riputatud kardinaks oma hirmude vastu. Proovige ära!

Millegipärast on vähe teateid loomade ravimisest palderjaniga, vahel kasutati teda lehmade ravis, aga küllap mürgisuse tõttu ei olnud see eriti levinud veterinaarravim. Abivahendina on teda kasutatud siis, kui või ei tahtnud hästi kokku minna, arvati, et see on tingitud kurjadest vaimudest ja siis valati piim nõusse läbi palderjanikimbu. Seepeale nõiduse võim kaduvat.

Palderjani edulugu

Pikka aega arvati, ja eks palderjani lõhngi siin oma osa mängis, et toime tuleb eeterlikust õlist. Kui kolm-nelikümmend aastat tagasi õpiti tundma valepotriaate, kirjutati palderjani rahustav ja und soodustav toime hoopis nende arvele. Olgu kohe lisatud, et valepotriaate ei vastandatud sugugi mingitele tõelistele ehk pärispotriaatidele, see eesliide tuleneb lihtsalt palderjani ladinakeelsest perekonnanimest Valeriana. Kui siin üldse midagi valet oli, siis asjaolu, et valepotriaatide füsikokeemilised omadused ei olnud hästi teada. Nii juhtuski, et veel selle sajandi alguses võis teadusartiklitest lugeda kliinilistest katsetest, mis andsid palderjani saanud inimestel täiesti erinevaid tulemusi: ühtedel andmetel ei avaldanud palderjan neile mingit toimet, teiste järgi toimis vägagi efektiivselt ning kolmandate puhul mõjus katsealustest umbes poolele (asi seegi!). Muidugi leidus neid, kes palderjani ainult kirusid, teised näitasid parastavalt näpuga hoopis teadusliku tõe poole – no mida me sellest kolmest üksteisele vastu rääkivast tulemusest siis usume!? Õnneks tuli vastus varsti: valepotriaadid on labiilsed ained ja kalduvad teatud tingimustel, ka kõrgendatud temperatuuri mõjul, lagunema. Kliinilistes katsetes kasutatud preparaatide valmistamise tehnoloogia oli kord toimeaineid säästev, kord mitte.

Nüüd on jõutud nii kaugele, et Euroopa ravimiamet peab palderjani uuritust piisavaks, et tunnistada tema närvipinget ja unehäireid leevendav toime tõenduspõhiseks. Seejuures avaldub palderjaniekstrakti und parandav mõju paremini kui rahustav toime. Mõlemad toimed ilmnevad vastavate vaevustega patsientidel tõhusamalt kui tervetel katsealustel. Veel on uuringud näidanud, et palderjani ühekordne annus põhjustab vaid subjektiivseid muutusi ja toime avaldub alles selle kasutamisel kolme-nelja nädala vältel.

Mida siis mõelda sõna „palderjan“ all? Võttes arvesse kogu palderjani toimeainete kompleksi (valepotriaadid, eeterlik õli, palderjanhape jm), annab parima tulemuse tema juurestiku ekstraheerimine 40–70% etanooli ehk viina ja piiritusega, nõnda saadud kuivekstrakt ja sellest toodetud preparaadid. Nii on üks ring jälle täis ning oleme jutuga palderjanitinktuuri ja vana hea eeterpalderjani juures jälle tagasi. Selgeks sai seegi, et kodus valmistataval palderjanikeedisel ei saa erilist toimet olla nii kasutatava vee kui ka kõrge temperatuuri tõttu.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria I osa Eesti ravimtaimedest „Sild üle vaevavete ehk Kuidas murda etnomeditsiini koodi“ 24. jaanuari Sirbist.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria II osa Eesti ravimtaimedest „Kange kadakas kangutab tõekspidamisi ehk Kuidas igast haigusest lõpuks Opel saab“ 28. veebruari Sirbist.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria III osa Eesti ravimtaimedest „Püha pärn ja kuri koroonaviirus ehk Kuidas lõhmus meile raskel ajal korda läheb“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria V osa Eesti ravimtaimedest „Oh sa vana pässik, kuidas sinust küll chaga sai ehk Elueliksiiri keerdkäigud moe- ja teadusemaailmas“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VI osa Eesti ravimtaimedest “Mürgine maikelluke, mida lihtsurelik ise endale sisse võtta ei julgenud ehk Taparelvad metsateel ja mõtetes”.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VII osa Eesti ravimtaimedest „Punastav naistepuna ehk Kuidas inetust pardipojast maailma tipptegija sai“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VII osa Eesti ravimtaimedest “Põdrakanep ehk Kuidas suurem suguvend pajulilledele koha kätte näitab”