Eesti ravimtaimedest

V osa. Oh sa vana pässik, kuidas sinust küll chaga sai ehk Elueliksiiri keerdkäigud moe- ja teadusemaailmas

AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE

See oli vist kümme aastat tagasi, kui ravimtaimemaailmas hakati kõnelema chaga’st. Uuest imerohust, mis annab karu jõu ja jänese sigivuse, parandab vähist ja toob kõige kaugemale arenenud närvihaigusest tagasi.

Isegi klantspilt elueliksiiri reklaamival trükisel ei suutnud lõpuks varjata, et tegemist on meie vana hea puuseene musta pässikuga (Inonotus obliquus). Igas uues pidavatki olema peidus ammu unustatud vana ja vaid rahva usk ja tahe terveneda on tõstnud selle „ravimtaime“ ootamatult parnassile. Viimastel aastatel kõige kõrgemale kohale meie ravimtaimede seas, kõrgemale kui karulauk, nõges, kuldvunts või vana kuulus ženšenngi. Küllap on põhjuseks see, et pässik on vana tuntud vähiravim ja see kõneleb sellest, et kasvajad kimbutavad meid senisest enam. On põhjuseks siis keskkonnamürgid või väheliikuv eluviis või hoopiski „vale mõtlemine“ … nagu mõni arvab.

Seen ei saa ju olla ravimtaim?

Chaga ehk musta pässiku liigitamine ravimtaimede hulka ajab harja punaseks nii mõnelgi botaanikul. Seen ei ole ju taim. Seen on seen. Aga sellega on nii, et mõned üksikud mittetaimelised objektid on saanud ka ravimtaime staatuse. Seentest peale musta pässiku näiteks punane kärbseseen, mida tänapäeva teadus mürgistusohu tõttu täielikult taunib, kuigi selles sisalduva muskariini mõju tõttu farmakoloogia käsitleb, ja mis on kuulus nõiarahva seas. Sest punane kärbseseen „viib lendu“, õigemini tekitab „sööja“, mis omakorda tähendab midagi luuaga lendamise ehk meelerännusarnast. Ka nõiatarkus ütleb, et seente pruukimine peab toimuma kindla kontrolli all ja oskuslikul juhtimisel, et ikka „siia ilma tagasi tulla“. Kummalisel kombel ei tarvitanud meist põhja poole jäävad rahvad vanasti ega praegugi söögiks seeni, sest need tekitavat syöjä. Nad siis kas söövad sind seestpoolt või viivad meele rännule. Küllap hinnati seda tarkust ühiskonnas, kus seenemürgistuse vastu kiiret abi ei olnud.

Igatahes on ka puuseen must pässik seestpoolt sööja, ta „sööb“ uskumuste kohaselt ära teatud liiki vähirakud ja see ei ole ainult vanavanavanemate uskumus, vaid ka praegu tulevat ette imelisi tervenemisi. Seda on mõne vähivormi puhul katseliselt ka tõestatud, eks teeme sellest allpool juttu. Muide, ravimtaimede hulka liigitatud kuulsal köharavimil islandi käokõrvalgi on sees üksjagu seent ja taim pole temagi, hoopis samblik, mis koosneb vetikast ja seenest, nagu kooliõpikust mäletame.

Kasekäsn või must pässik?

Paljud vanemad inimesed pole kuulnudki mustast pässikust, ammugi chaga’st. Nad teavad seda seent kui kasekäsna. Tõepoolest näeb alles nooruke pässik kasetüvel välja nagu käsn. Mitte just pesukäsn, vaid kui soolatüügas või kasvajalaadne moodustis inimese nahal. Et vanarahval oli kombeks ravida sarnast sarnasega, siis käsnade ja kasvajate raviks seda seent – varem siis kasekäsna – ka kasutati. Mis ajal ta endale musta pässi ehk oinapea järgi nime sai, pole üles tähendatud. Ilmselt millalgi eelmise sajandi keskpaigas, igatahes on ta selle nimetuse all kirjas juba 1962. aastal välja antud „Eesti NSV ravimtaimedes“. Seal on toodud ka teised rahvakeelsed nimetused must kõbjas ja must torik. Ah jaa, kasekäsn on tänapäeval nimeks ühele helepruunile seenele, mis on kui maa poole suunatud kõrv ja mis ka kasel kasvab. Kasekäsna nimest innustust saanuna kiputakse endale musta pässiku pähe koju tooma hoopis üht kapja meenutavat kaseseent – ebatuletaelikut, mida saab puu küljest kergemini lahti ja mis on kaalult kerge. Chaga on tulnud aga vene keelest (чага) ja võimalik, et meile jõudnud kosmoseraketina läbi teiste Euroopa rahvaste keelte alles viimasel kümnendil.

Võimalik, et tõhus vähi- ja allergiavastane vahend kujuneb viimasel ajal palju uuritud pässiku koostisainest inotodioolist, mida teistest looduslikest allikatest seni leitud ei ole.

Kristel Vilbaste

Must pässik hakkab kasetüvel arenema siis, kui puud vigastatakse ja seeneeosed sellele kohale satuvad, täiselujõus puu suudaks haava kiiresti kinni kasvatada, aga vanad ja viletsa soise kasvukoha puud on hea seenekasvulava. Kummalisel kombel on hakatud Eesti metsades pässikut kui kuldaväärt chaga toorainet ka kasvatama, aga lõppkokkuvõttes võib see olla samasugune samm nagu puupõldudel tormimurru järel metsa koristamata jätmine ja üraskikasvu soosimine. Inimene ei tohiks looduses omatahtsi kooslusi kujundama hakata.

Must pässik näeb esimesel aastal välja kui kasekorp, pealtnäha must koorekarva mügarik. Kasekorpa võibki vist näha veel vaid vanadel õuepuudel, üle saja-aastastel puudel, metsast on need juba kõik paberi- ja vineeritööstusele ära küüditatud. Vanemaks saades see mügarik kasvab, ja kasvab kuni poole meetri suuruseks. Just need suuremad mügarad äratavad inimese tähelepanu. Nende sees on pruun viljaliha, millel valgete niitidega muster. Kui nüüd uurida vanemaid ülestähendusi meie arhiivides, siis seal on kindel nõuanne: kasekäsn kardab rauda! Mis on selle põhjuseks, ei oska öelda, ehk arvati, et ta kuidagi nendele seene valgetele soontele liiga teeb. Igatahes ei aitavat terariistaga – noa ja kirvega – maharaiutud ja tükeldatud pässik haiguste vastu. Kes korra seda seent metsast tooma pidanud, see teab, et muudmoodi seda puu küljest lahti saada on pea võimatu. Abiks on tehtud spetsiaalsed tugevast puust kiilud, aga närvesööv töö on ikkagi. Jääb arusaamatuks, mil moel saaksid metallipinnalt pärinevad ioonid või keemilised ühendid sügavale seene koesse tungida. Nii jääb see samalaadseks uskumuseks nagu vana komme puuvõõrikut vaid kullast noaga lõigata.

Imettegev pässik

Pässiku imettegevast mõjust on teateid siit ja sealt kaugetest aegadest tänapäevani. Eelkõige on Eestis sellega ravitud seedehädasid ja seedesüsteemi kasvajaid. Ja ikka on lihtsalt pässikutükkidele keev vesi peale valatud. 1960ndatel sai „ENSV ravimtaimede“ raamatust teada, et üle 50kraadine vesi pole hea. Sellest hoolimata on paljud pässikuga ravijad teda kaua-kaua ka pliidinurgal hautanud ja kiitnud, et tervis pärast selle tökati igapäevast pruukimist väga heaks läinud. Sel sajandil on rahva seas liikvele läinud üks „vähiravim“ – eliksiir, mille koostis ja õpetussõnad on ära trükitud mitmes loodusravi ajakirjas ja mis nüüdseks ilmselt chaga nime all sellele seenele kuulsuse toonud. Eliksiirid on meieni jõudnud enamasti kloostritest ja küllap on seegi ravim pärit mõne kloostriapteegi salakirjadest, mitte Mulgimaalt, nagu väidetakse.

Olgu siin siis see „imeretsept“ ära toodud ja võime kinnitada, et kuigi teaduslikult on kinnitamata selle vähivastane toime, on abi tast saadud, sest kindlasti annab ta parenemislootust ja hea enesetunde.

Vähieliksiir

250 g aaloed, 1,2 l vett, 350 g mett, 100 g befongiini (musta pässiku tinktuur), 25 g männikasve, 25 g raudrohtu, 100 ml koirohutinktuuri, 250 g suhkrut, 300 g piiritust.

Aaloe lehed rebida tükikesteks ja jätta mee sisse nädalaks külmkappi tõmbama, vahepeal segades. Kuuendal päeval lisada keevasse vette männikasvud ja raudrohi, panna ööpäevaks rätikusse mähitult sooja. Seejärel vedelik kurnata. Teise nõusse kurnata aaloe ja lisada suhkur, valada vedelikud kokku ning lisada befungiin, koirohutinktuur ja piiritus. Segu hoida tumedates pudelites ja võtta kolm korda päevas suutäis enne sööki.

Kasekäsn on ka see ravimtaim, millele rahvameditsiin on andnud vägeva ravija kuulsuse ja üksjagu tavameditsiinile ninanipsu tegemise lugusid:

„Kasekäsn vähihaiguse ravimina. Aliide Jürgensonile rääkis ta naaber, et ta tuttav naine tundnud ennast pikemat aega halvasti. Ta sõitis Tartu arsti juurde. Arst uurinud ta läbi ja käskinud kolme kuu pärast uuesti tulla. Haiguse nime arst ei öelnud. Vähihaige mees sõitis omakorda Tartu. Sellele rääkinud arst, et ta naisel olevat vähk. Teada saades, mis haigus tal on, hakkas ta kasekäsna (kasekäsn ja kasevähk olevat üks) teed jooma. Seda kästud juua nii palju, kui ta jõuab. Kolme kuu pärast tundnud naine end tervena. Arsti soovi kohaselt sõitis naine kolme kuu möödudes Tartu arstile näitama. Arst vaadanud naise läbi ja imestanud, kuidas võis ta niisuguse diagnoosi kirjutada. Ta küsis naiselt: „Kuidas te end arstisite?“ Naine vastas: „Teie ei öelnud, mis haigus on, mina ei ütle, kuidas end arstisin.“ – RKM II 180, 281/2 (14) < Vändra khk, Sindi l. – Edur Maasik < Aliide Jürgenson, snd 1892 (1963)

Must pässik ja vähk teadlase pilgu läbi

Oleme koos Vietnami kolleegidega Hue ülikoolist uurinud musta pässiku pulbrist metanooliga valmistatud ekstrakti mõju kaheksale eri vähirakuliinile.1 Selgus, et see avaldab mingitki märkimisväärset toimet teatud leukeemiarakkudele (HL-60), kopsu adenokartsinoomile (LU-1) ja käärsoole adenokartsinoomile (SW480) IC50 väärtustega vastavalt 32, 38 ja 41 μg/ml. See ühik (IC50) on uuritavate ainete väikseim kontsentratsioon, mis inhibeerib vähirakkude paljunemist poole võrra. Seega mida väiksem on arvväärtus, seda tugevam on uuritavate ainete toime vähirakkudele. Musta pässiku toime ER-negatiivsesse rinnavähki, suu epidermoidsesse kartsinoomi, maksa hepatotsellulaarsesse kartsinoomi, eesnäärmevähki ja mao kartsinoomi osutus veelgi nõrgemaks, jäädes IC50 vahemikku väärtusega 51–79 μg/ml. Positiivne kontrollaine elliptitsiin andis aga tulemused vahemikus 0,4–0,6 μg/ml. Seega võib katse põhjal öelda, et musta pässiku metanoolsel ekstraktil on mõningane vähivastane mõju täiesti olemas, kuid selle tugevus jääb tugevasti alla Harju keskmist.

Võtame mõned võrdlused veel meie teistest uuringutest. Hariliku männi (seda meil on Eestis rohkelt) okastest tehtud metanoolne ekstrakt pärssis ER-negatiivse ja ER-positiivse rinnavähi rakkude paljunemist IC50 vahemikus vastavalt 36 ja 86 μg/ml, männi eeterlikul õlil on need arvud aga mõlemal juhul 29 μg/ml.2 Teekummeli metanoolne ekstrakt pärssis melanoomi ja suu epidermoidse kartsinoomi rakkude arengut vastavalt 41 ja 71 μg/ml, kuid saialilleekstrakti toime ulatus üle 100 μg/ml ehk puudus üldse.3 Sellisel võrdlusskaalal näeme, et ega must pässik männist, kummelist ja saialillest suurem tegija olegi. Et asja veel nukramaks teha, tuleb tõe huvides märkida, et niisuguste uuringutega tegelevate teadlaste kõrvad hakkavad liikuma alles siis, kui IC50 väärtus jääb alla 20 μg/ml. Näiteks oleme leidnud Vietnamis kasvavast tuulelille liigist (Zephyranthes ajax) aine nimega hämantamiin, mis pärsib viie erineva (adeno)kartsinoomi rakkude paljunemist IC50 väärtusega 4–11 μg/ml.4 Vaat see juba on midagi!

Sellest üleliia eufooriasse sattumata tuleme kohe maa peale tagasi. Tuleb arvestada, et kirjeldatud katsed on tehtud in vitro (katseklaasis) ehk uuritav ekstrakt ja vähirakud on vahetult teineteisega kokku pandud. Katse üleviimisel in vivo (elavasse organismi) enam nii lõbus ei ole, sest mängu tulevad toimeainete biosaadavus ja nende toimet nõrgendavad bioloogilised barjäärid, edasi on küsitav organismi poolt omastatud kontsentratsiooni toimivus, mis enamasti kipub allapoole terapeutilist annust jääma. Kui see õnnestubki ületada, on tüüpiliselt platsis uus häda – kõrvaltoimed. Kui edasistes loomkatsetes õnnestub näidata, et loodetav kasu ületab võimaliku kahju, siis alles on järg inimkatsete käes, mis võib samuti suure osa katsetatavatest vähivastastest vahenditest mitmesugustel põhjustel välja praakida. Nii et kui tõmmata paralleel Juhan Liivi mesipuu poole lendamisega, siis ka siin „langevad teele tuhanded“, kuid koju jõuavad väga üksikud.

Üks asi veel: kirjeldatud ravimtaimede uuringutes on kasutatud metanooliga saadud kuivekstrakte. Lahustina on metanool veega võrreldes tunduvalt tõhusam, seega ei sisaldu kodusel teel veega tehtud musta pässiku leotises või keedises kaugeltki nii palju toimeaineid kui metanooliga saadud tõmmises, järelikult ei saa vesitõmmistel olla sedagi tagasihoidlikku toimet, mis nendes katsetes ilmnes. Ärge te selle jutu peale, jumala pärast, hakake nüüd metanooliga ekstrakti tegema ja seda vedelikku sisse võtma, see on surmavalt mürgine nagu puhas metanoolgi. Laboris aurustatakse metanool minema ja tehakse katseid kuivjäägiga.

Teisi uuringuid

Võib-olla on teised uurijad näinud musta pässiku puhul tugevamat vähivastast toimet kui Eesti teadlased? Ega suurt ole, musta pässiku enda vastavad toimed on küll mõningat tõestamist leidnud, kuid jäävad tagasihoidlike kilda. Hoopis teine lugu on aga pässikust eraldatud toimeainetega. Üldse on sellest väga omapärase koostisega looduslikust allikast leitud umbes 20 toimeainete rühma kuuluvaid ühendeid. Et musta pässiku kasv on aeglane ja kulgeb kõrge stressitasemega keskkonnas (suurtes piirides muutuv temperatuur ja UV-kiirgus, tõvestavad mikroobid) produtseerib ta oma kaitseks antioksüdantse toimega melaniine, mis paiknevad mustja väliskihi pinnal. Musta pässiku vähivastased ja muud toimed tulenevad märkimisväärselt ka kases endas sisalduvast betuliinist ja betuliinhappest. Tugevat vähivastast mõju on näidatud lanostaani tüüpi triterpenoididel, eriti droogist isoleeritud puhtal inotodioolil, mille mõju rinna adenokartsinoomi, maovähi ning vere ja luuüdi vähi rakkudesse on IC50 väärtusega 0,5–16 μg/ml.5

Tuleb tähele panna, et need ained on taimsest materjalist kätte saadud heksaaniga, sest vees nad ei lahustu. Seega on kodus tehtav musta pässiku vesitõmmis kahtlase väärtusega. Hea uudis on jällegi see, et mõne uuringu andmetel võib musta pässiku vähivastane toime avalduda tänu immuunsüsteemi mõjutavatele polüsahhariididele, aga need ained ekstraheeruvad veega. Hea uudis on seegi, et juba nimetatud polüsahhariidid kahjustavad vähirakkude arengut veel ka teiste toimemehhanismide kaudu. Kui 70kraadise veega tehtud tõmmisel on näidatud antioksüdantset toimet, siis keeva veega tehtud tõmmisel vähivastast toimet. Kasvaja- ja põletikuvastast toimet on peale vesitõmmise näidatud ka 80% etanooliga ja metanooliga tehtud ekstraktil.6 Nii et mine võta kinni, mis see parim on. Ega siin muu tõde näita kui inimestega tehtud kliinilised uuringud.

Inimuuringud

Nendega on lugu umbes nagu „Suve“-filmis Tõnissoniga, kes Tootsile* raha ei tahtnud laenata – polegi õieti teist. Teise maailmasõja aega jäävad küll Nõukogude Liidus tehtud kliinilised uuringud, aga kahjuks oli nende ülesehitus tollele ajale iseloomulikult selline, et nüüdsele rangele mõõdupuule ei vasta ja seega tõsiteaduslikult võetavad ei ole. Eks ootame uusi. Siiski ka üks näide, sedapuhku negatiivne, musta pässiku mõjust inimesele.

Hiljutine teadusartikkel7 kirjeldab juhtumit, kuidas 49aastane korealanna, kes oli nelja aasta vältel kasutanud kaks korda päevas pässikupulbrit, sattus raske neeruhaigusega haiglasse. Tugeva neerukahjustuse põhjuseks peavad autorid musta pässiku rohket oksalaatide sisaldust (14,2%) , mis hakkab kestval manustamisel neerukude kahjustama. Selle naise neerud tuli välja vahetada.

Midagi positiivset kah

Loomkatsetes hiirtega näidati8, et musta pässiku 70% etanooliga tehtud kuivekstrakt ja pässikust isoleeritud inotodiool, mida ongi seni leitud vaid mustast pässikust, avaldavad annuses vastavalt 320 ja 20 mg /kehakaalu kg kohta võrdsel määral tugevat antiallergilist toimet, mida muu hulgas võib seletada mõjuga immuunsüsteemile. Vastav mõju inimesele ei ole veel teada, kuid inotodioolis nähakse arvestatavat allergiavastase ravimi kandidaati.

Otsad kokku

Musta pässiku keemiline koostis on väga omapärane ja annab alust selle loodusliku vahendi võimalikele väärtuslikele toimetele. Musta pässikut peetakse paljulubavaks vähivastaseks vahendiks, kuid inimuuringutel põhinev tõestus veel puudub. Võimalik, et tõhus vähi- ja allergiavastane vahend kujuneb viimasel ajal palju uuritud pässiku koostisainest inotodioolist, mida teistest looduslikest allikatest seni leitud ei ole. Kuni tõenduspõhised andmed puuduvad, on ka musta pässikuga, nagu paljude teiste looduslike ravivahenditega, nõnda, et jääb igaühe enda otsustada, kas uskuda või mitte selle parasjagu moes oleva „ravimtaime“ erilise võimu sisse. Kindel on vaid see, et kogustega liialdamiseta must pässik halba ei tee. Vähi puhul võib seda soovi korral tarvitada, kuid mitte keemiaravi ajal ning mingil juhul ei tohi pässikut tarvitades loobuda arsti soovitatud põhiravist.

* Artiklisse on tehtud parandus – Tõnisson ei tahtnud raha laenata Tootsile, mitte Kiirele, nagu oli ekslikult algses tekstis.

1 Hoai Thi Nguyen, Duc Viet Ho, Phu Dinh Quynh Nguyen, Hung Quoc Vo, Thao Thi Do, Ain Raal, Cytotoxic Evaluation of Compounds Isolated from the Aerial Parts of Hedyotis pilulifera and Methanol Extract of Inonotus obliquus. – Natural Product Communications 2018, 13, 939–941. https://doi.org/10.1177/1934578X1801300805

2 Nguyen Thi Hoai, Ho Viet Duc, Do Thi Thao, Anne Orav, Ain Raal, Selectivity of Pinus sylvestris extract and essential oil to estrogen-insensitive breast cancer cells Pinus sylvestris against cancer cells. – Pharmacognosy Magazine 2015, 11, 290–295. https://doi.org/10.4103/0973-1296.166052

3 Katrin Sak, Thi Hoai Nguyen, Viet Duc Ho, Thi Thao Do, Ain Raal, Cytotoxic effect of chamomile (Matricaria recutita) and marigold (Calendula officinalis) extracts on human melanoma SK-MEL-2 and epidermoid carcinoma KB cells. – Cogent Medicine 2017, 4, 1–7. https://doi.org/10.1080/2331205X.2017.1333218

4 Nguyen VK. et al. Sci.Reports. 2020, aktsepteerimisel.

5 Song, Fu-Qiang; Liu, Ying; Kong, Xiang-Shi; Chang, Wei; Song, Ge, Progress on Understanding the Anticancer Mechanisms of Medicinal Mushroom: Inonotus Obliquus. – Asian Pacific Journal of Cancer Prevention 2013, 14, 1571–1578. http://dx.doi.org/10.7314/APJCP.2013.14.3.1571

6 Weifa Zheng, Kangjie Miao, Yubing Liu, Yanxia Zhao, Meimei Zhang, Shenyuan Pan & Yucheng Dai, Chemical diversity of biologically active metabolites in the sclerotia of Inonotus obliquus and submerged culture strategies for up-regulating their production. – Applied Microbiology and Biotechnology 2010, 87, 1237–1254. http://dx.doi.org/10.1007/s00253-010-2682-4

7 Sua Lee, Hwa Young Lee, Yohan Park, Eun Jeong Ko, Tae Hyun Ban,Byung Ha Chung, Hyun Soon Lee, Chul Woo Yang, Development of End Stage Renal Disease after Long-Term Ingestion of Chaga Mushroom: Case Report and Review of Literature. – Journal of Korean Medical Science 2020, 35, e22. http://doi.org/10.3346/jkms.2020.35.e122

8 Thi Minh Nguyen Nguyet, Maria Lomunova, Ba Vinh Le, Ji SunLee, Seol Kyu Park, Jong Seong Kang, Young Ho Kim, Inkyu Hwang, The mast cell stabilizing activity of Chaga mushroom critical for its therapeutic effect on food allergy is derived from inotodiol. – International Immunopharmacology 2020, 81, 286–295. http://doi.org/10.1016/j.intimp.2017.11.025

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria I osa Eesti ravimtaimedest „Sild üle vaevavete ehk Kuidas murda etnomeditsiini koodi“ 24. jaanuari Sirbist.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria II osa Eesti ravimtaimedest „Kange kadakas kangutab tõekspidamisi ehk Kuidas igast haigusest lõpuks Opel saab“ 28. veebruari Sirbist.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria III osa Eesti ravimtaimedest „Püha pärn ja kuri koroonaviirus ehk Kuidas lõhmus meile raskel ajal korda läheb“ 17. aprilli Sirbist.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria IV osa Eesti ravimtaimedest „Kuidas isegi palderjan ilma Leninita läbi ei saanud ehk Kuidas vanast rahvaravimist igati parketikõlblik Euroopa ravimtaim sai” 22. mai Sirbist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht