Eesti ravimtaimedest X

Kask ehk Kui hea on soovitus sõbrale „Näri muru!“

AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE

Kevad tuleb toasõltuvuses inimesele aina keerulisemalt. Kui muidu tähendame üles iga söödud kalori, siis rahvakalendri tähtpäevadel võtame endale õiguse manustada kõike seda, mida meie esiisadki. Esmalt luristame vastlapäeval kausside viisi hea pekise suitsulihaga hernesuppi, siis võtame tubli portsu Mulgi putru seajalaga, kõrvale pudeli õlut ega ütle ära ka kuklikoormast, sest neid müüakse poes ikka nelja- ja kuuekaupa.

Sedaviisi söömine ei anna rahu siis, kui järgmisel Teamsi koosolekul avastame, et lõua alla hakkab tekkima kerge rasvavolt. Aga ei midagi: ajame selja ja kaela sirgu ja mõtleme, et küll ees olevad peenrakaevamised taas kõik tasa teevad.

Paastuajal burksi ei saanud

Siiski tasub rahvakalendrit uurida põhjalikumalt ja seda järgida. Vastlapäev oma söökide-jookidega oli olude vili. Need seajalad, mille uhkelt pidulauale paneme, olid vanal ajal soolalihatünni põhi, kõige viimane liharaas, mida oli võtta enne kevadist vasikate sündimist. Kui veel mõnes talus midagi üle jäi, siis läks see liharaas ikka töömeestele, kes metsatöid tegid. Aga ka metsatööde aeg hakkas otsa saama, nii et vastlapäevale järgnenud tuhkapäevast algas suurem paast, eelkõige lihapaast. Et liha saada polnud, on üksjagu mõistetav ka seetõttu, et keemiatööstus ei olnud siis veel võidukäiku alustanud ja kiirtoiduna ei olnud meil saada burgeri vahel kakskümmend aastat vana konservlihakotletti või kiirsöögirestoranis eelmise aastatuhande kaaliumpermanganaadi lahuses roosaks värvitud kanakoiba. Võtta tuli seda, mida oli, süüa kaalikaid ja hapukapsaid, jää alt väljasikutatud kala ja leivakääre. Kuigi tehakse juttu, et meie rahvas oli nii vaene, et pidi aganaleiba sööma, siis seda tuli ette vaid erand­aastatel. Mõisnikud ei oleks lasknud oma tööjõul nälga surra ja nii toodi vilja sisse, lastes siis talurahval näljakangruid laduda või näljaauke kaevata.

Taimetoit puhastab

Kõikvõimalikke idamaiseid paaste on meie kliimas ilmselt raske pidada ja need nõuavad ka asjatundlikke juhendajaid ja vastutajaid. Et paastuajal tasub läbi teha korralik organismi puhastus, sellest said meie esivanemadki aru ja see pani neid otsima tasapisi tärkavast loodusest kõike seda, mida puude küljest sai nokitseda ja ära süüa. Kindlasti ei oodanud nad karulaugutalgute tulekut. Tollal enamasti ei käidud oma talust kaugemal kui 50 kilomeetrit, aga see tsõõr võis jääda ka 30verstaseks.

Võib siiski arvata, et vanarahvale pakkusid parimat paastu ja puhastust tallele pandud taimsed toidud. Punapeedi- ja hapukapsasalati õhtul söömine annab praegugi paastujale tarviliku soolepuhastuse. Ja isegi talveunest ärkav karu läheb rappa jõhvikaid otsima, et punn eest ära saada. Sel ajal tekib mõnel ka vastupandamatu kihk toorest kartulit süüa. Ikkagi oma neljandik mugula kaalust on tärklist ja sellest saab organismis glükoos.

Valge tüvega kask kannab otsekui igavest valgust ja elu, või vähemalt elulootust. Laialt on levinud uskumus, et kask kaitseb kodu.

2 × Ain Raal

Vahtramahlast kasemahlani

Vanarahval oli veel midagi vägevat, mis kohe igal pool olemas oli. Küllap olete mõnikord näinud, kuidas kevaditi rähnid vahtrapuul koore katki taovad ja selle mahla joovad. Ja kuidas nende koha võtavad üle oravad. Vahtramahl võib meil jooksma hakata juba jaanuaris, piisab soojast päikesepaistest puutüvel ja see võib tilkuda väikeste vaheaegadega kuni paastumaarjapäevani välja. Eestis ei ole vaher olnud ainult õuepuu, praegugi laiub Kõinastul omaette vahtrik. Veidi pepsim on aga teine puu – kask. Mahla annab kask umbes nädala jagu, suhkrurikas neste hakkab liikuma siis, kui pungad pakatavad ja lõpp saabub siis, kui kask hakkab „oksendama“ ehk siis, kui lehed on hiirekõrvul ja soojaga hakkavad bakterid välja tilkunud kasemahlas vohama. Kasemahla kui loodetava ravimiga on rohkem küll nii nagu loos, kuidas vares õlut tegi – parem ikka kui paljas vesi, kuigi seal kopkagi eest õlut ei olnud.

Tedreparvelt õpitud punganahistamine

Enne kasemahla tilkuma hakkamist sattus vanarahva teekannu ka üksjagu kasepungi. Võib-olla andis selleks innustust kaseladvas pungi krõbistav tedreparv, aga kevadine aeg on parim ka kaseluua tegemiseks. Luud polnud vanasti vaid nõiana ringilendamiseks, vaid enne plastmassharjade leiutamist nii toa kui õue puhtaks pühkimiseks. Head luuamaterjali toodi koju kraavide ja karjamaade puhastamise ajal. Küllap saadi aru, et need luuapungad on head ka kevadpuhastavasse jooki. Pool sajandit tagasi oli Nõukogude pioneeridel isegi kohustus apteekidele kasepungi korjata. Meie vanarahvas kasutas kasepungateed peamiselt tiisikuse, köha, peavalu, seedehäirete, neeruhaiguste ja venituste korral. Kasepungapulber pidi mõjuma kõhulahtistina.

Viharavi

Puhastusest tuleb juttu teha ka seoses meie suitsusaunaga. Kuigi saunaravijana on kõige kiidetum kadakas, siis parim saunaviht oli ja on kaseviht. Neid tehti jaanipäevaeelsel vanal kuul 52 paari, igaks nädalaks üks. Matthias Johann Eisen kirjutab oma raamatus „Saun ja vihtlemine“ (1933): „Viht valmistatakse tavaliselt kaselehestest. Iga kase lehesed ei kõlba ometi vihaks või vähemalt ei täida viha õiget otstarvet; viha jaoks kõlbavaid leheseid tuleb asjatundlikult valida. Asjatundmatult valmistatud viht võib paiseid, kärni, sügelemist ja muud paha tekitada.“ Nii usutigi, et liiga vanade lehtedega, pärast jaanipäeva kogutud okstest valmistatud viht paneb ihu sügelema. Urbadega maikuistest okstest tehtud viht tekitab aga paiseid. Pahkadega lehtedest, millel otsekui tilgakesed küljes, tuleb ihule kärnasid. Hoolega peab vaatama, et kasejuurte all kivi ei paista, ka see tekitavat haigusi ja muhkusid. Millegipärast arvati, et sookask ei kõlba üldse vihaks, selle oksakesed olevat suisa põlguse alla langenud. Vanarahvas on neid vihtasid neednud, et need toovat kaasa ihu sügelemise ja see sügelemine ei lõpe, enne kui õige vihaga on viheldud. Seega on vanarahvas diskrimineerinud mõnusate siidiste okstega sookaske ja andnud sauna-au vaid arukasele.

Kase visiitkaart

Tõsi ta on, ka muudest raviviiside üleskirjutustest leiame, et ravimtaimena kasutatakse Eestis peamiselt kaseliste sugukonna kaht liiki – arukaske (Betula pendula) ja sookaske (Betula pubescens). Kusjuures teised kaks meil kasvavat kaseliiki – madal kask ja vaevakask – on Eestis soode asukad ja ravimtaimena erilist kasutust ei leia, küll on vaevakase ilusad pisikesed lehed ravivahendina kasutusel põhjapoolsemate rahvaste juures.

Siiski leevendab sookasepõlgust ehk see, et vanarahvas ei osanud alati aru- ja sookasel vahet teha. Neid püüti eristada kasvukõrguse, puidu kõvaduse ja koorekirja järgi. Tänapäeval õpetatakse, et kõige lihtsam on neil vahet teha, kui peenikesi oksi peost läbi libistada: arukase oksad on krobelised, sookasel pehmed. Kahe-kolme sentimeetri pikkune leht on arukasel rombjas, sookasel kolmnurkne terava tipuga. Rahvaravis nimetatav maarjakask on arukase kirju puidu ja tüvel püstiste mustade korbavaaludega viirusnakkusega vorm.

Kõuenoole otsas oli tuulepesa

Peale viirusmoonutuste kogevad kased ka nähtavaid ja inimestes huvi tekitavaid seenhaigusi, mis nende koed vähki meenutavalt vohama panevad, aga mille inimene on juba kauges minevikus „sisemise haiguse“ tohterdamiseks kasutusele võtnud. Neist tuntuim seen on must pässik.

Seekord räägime natuke ka Tahprina seeneperekonna tekitatud tuuleluudadest, mis just lehitul aastaajal silma jäävad. See seen paneb nakkudes kasel oksad ebaloomulikult tihedalt vohama, igast muidu uinunud pungast kasvab uus võrse kuni see koht meenutab tõelist harakapesa. Vanasti arvati, et just mesilassülemi oksale kinnitumine on see, mis toob kaasa tuulepesa tekkimise. Veel arvati näiteks Rõuges, et kõuenoole otsas on vanajuuda luud. Ja Kodaveres, et sellistes paikades on palju kärbseid ja sääski koos, mis on ka loogiline, sest kaasikuid lasti meil kasvada üsna soistel maadel. Tarbemetsas tuuleluudasid ei sallitud, sest sellisest lauast tehtud hoonesse löövat pikne. Tuulepesaga raviviise oli palju: peeneks hõõrutud pulbriga raviti naistel langetõve, tuulepesa keedis olevat viinud tedretähed, tuulepesasuitsu lasti kõrvavalu korral kõrva. Lastel raviti tuulepesa tuhaga kärnasid, aga kui täiskasvanu oli kärnas, pidi ta vana kuu teisipäeval või neljapäeval minema metsa tuulepesa otsima – selle ära tooma, põlema panema ja end siis suitsutama.

Kaselehed on kergesti kättesaadav, kuid kindlalt toimiv ja samal ajal ohutu ravivahend, mida tunnustab ka Euroopa Ravimiamet.

Vesised ninad kasepulma ajal

Kased on noorena punaka koorega, selgelt nähtav must-valge koor tekib alles kümnenda eluaasta paiku. Krobeliseks teevad arukase rippuvad oksad talle iseloomulikud paljad vahatäpikestega kaetud punakaspruunid võrsed. Kaskede emasurvad, mis on vaid mõne sentimeetri pikkused, moodustuvad kevadel, isasurvad on poole pikemad ja tekivad juba sügisel. Maikuus levib neist kõikjale kollast õietolmu. Ja see õietolm ei määri vaid meie rõdusid ja aknaid, vaid tekitab tugevat allergiat ka neile, kes sellega varajases nooruses pole kokku puutunud. Kui arvatakse, et allergiat vanal ajal ei tuntud, sest sõna oli meie keeles leiutamata, siis punastest põskedest ja heinanohust leiame jälgi ka rahvapärimuses.

Kase kaitse all

Šotlaste hulgas on kogu kristliku keskaja säilinud komme käia maipidustuste ajal kasesalus armatsemas, sest Beltane’i päeval arvati nad olevat isegi abielutõotusest vabastatud. Nii on märgitud kase seost naiselikkuse ja viljakusega. Huvitav on seegi, et psühhiaater Ilmar Soomere on eestlaste unenäosümboolikat käsitledes näidanud samuti kase seost naise ja armastusega. Nii ennustavat unes kasetüve nägemine armastust, kase koorimine armurõõme, kase istutamine tütre sündi ning kase­pungad tärkavat armastust. Seevastu kase langemine või raiumine teadagi mida – surma. Raagus kask tähendab üksindust, kuid suur kasepuu tõotavat kaitset kogu perele.

Ida- ja lääneslaavlased uskusid, et kasepuus on oma pelgupaiga leidnud surnute hinged ja naisdeemonid. Just siit on tuletatud delikaatne suremist markeeriv fraas „kasekesse minema“. Tõsi küll, omaaegses Tartus tähendas see hoopis muud – üht restorani Karlovas, mille hoone hiljuti lammutati. Hinge olemasolu võimalus kasepuudes tingis ka vajaduse kaski mitte ilmaaegu rikkuda. Kase seost surmaga võib kohata Eesti vanausuliste seas, kes panevat või olevat pannud surnu alla kirstu vihalehti, lahkunu padi aga täidetavat kaselehtedega (või kuiva heinaga). Valge tüvega kask kannab otsekui igavest valgust ja elu, või vähemalt elulootust. Laialt on levinud uskumus, et kask kaitseb kodu, mistõttu oli kombeks istutada kaski maja lähedale ja tuua teatud aegadel tuppagi. Sauna ja kaseviha seos osutab puhtusele ja tervisele. Mitmed rahvad käsitlevad kaske ilmapuu kui kõige oleva alusena.

Head lapsed ei tea urvaplaastrist mõhkugi

Õige mitut põlvkonda on teleekraanil naerutanud Šuriku lustakad seiklused, muu hulgas koos „seltsimeeste alkohoolikutega“ ehitustööl. Lausa käibefraasiks on muutnud tubli tudengi paarimehele lausutud kasvatustöö paratamatust markeerivad sõnad: „Nado, Fedja!“ Ja nii see luua seest väljakistud erivahend käiku läkski. Filmi autorid jätsid seejuures veenva mulje, kui tõhusaks see ammu tuntud, aga nüüdsel ajal kõvasti ära keelatud meetod isegi paraja päti puhul osutus. Komöödiafilm ikkagi. Sageli ei teata enam säherduse kasvatusvahendi nimegi – see on urvaplaaster.

Nii pajatas tuttav botaanik lõbusa loo lapsepõlvest, mil nad tüdrukutega õues mängisid ning õnnetuseks riided tõrvaga kokku mäkerdasid. Ehmatus ja ahastus oli suur, hirm kodus tuleva pahanduse ees veel hullem. Märkasid siis hädalised kodu lähedal garaaži juures askeldavat tuttavat onu ja nii mindi viimases hädas muret kurtma – ehk on rikkaliku varustusega autokuuris bensiini või midagi varuks, mis koleda olukorra lahendaks. Eks mees laitnud bensiiniga pesuprotseduuri maha, kratsinud korraks kukalt ning tulnud lagedale hoopis parema plaaniga: „Te minge koju ja küsige emalt urvaplaastrit, see aitab tõrva vastu kõige paremini!“ Lastele kõlas täiskasvanu asjalikul häälel antud nõuanne lohutavalt, ent mure jäi, sest paljutõotava abivahendi olemus ei olnud selge, kuigi vähemalt „plaaster“ tundus tuttavlik ja abi pakkuv. „Kas siis emal ikka on kodus urvaplaastrit?“ tundsid õnnetukesed muret, mees kinnitas: „Minge aga minge ja küsige julgelt, emadel on alati urvaplaastrit kodus!“ Juba rõõmsatel tüdrukutel jäi pisut kergema südamega lahkudes märkamata, kuidas onu neile iseäralikul moel järele vaatas, ise vaevumärgatava naeratuse vuntsi pühkides. Hoopis rohkem nalja sai olema tüdrukute emadel, kui need omavahel kokku said ja nagu ühest suust eriskummalist puhastusvahendit meenutasid. Igatahes jäid toona kaskedele kõik oksad alles ja kleidid said mingil moel puhtaks. Seesugune mees kuluks nüüd Eestile diplomaadiks ära. Kasega seoses on varuks teisigi vanu väljendeid, mida nüüdsel ajal enam hästi ei teata, kas või vanasõna: kasejuust ja ted(t)re­­leib on lapse rohi.

Millal viht ja millal leht ehk Mida ütlevad teadusuuringud?

Tuleme veel kord tagasi leebema vitsutamise ehk vihategemise juurde. See iga-aastane kõige tähtsam jaaniaegne küsimus: millal on õige aeg vihta teha? Kolga-Jaanis väideti: „Enne jaani tehtud saunavihtadel on üheksa rohtu sees, aga jakubipäeval (jaagupipäev – 25. juuli) ja pärast on üheksa ohtu.“ Seda toetab pärimus Ristilt: „Pääle jaanipäeva ei tohi vihtasid teha, teras läheb vihalehtedesse.“ Pärast jaanipäeva tehtud vihtade sobimatust seletati Hallistes põhjendusega, et siis tulevad lehed viha küljest kergesti ära; Audrus aga arvati, et vastasel korral hakkab ihu pärast vihtlemist sügelema. Harvem soovitati vihtu teha kohe pärast jaanipäeva või isegi paar nädalat pärast jaani. Kõpus panustati aga täpselt jaaniöösse ja toodi teisedki ravimtaimed platsi: „Jaaniööl tuli koguda ka kõiki arstitaimi, sest hiljem kaotavad taimed oma raviva toime.“ Nähtavasti oli selline uskumus laiemalt levinud ja kandus üle ka kaselehtedele kui rahvalikule ravivahendile ja nüüdisajal teaduslikult tunnustatud droogile. Samal ajal ei ole kaselehed mingi erand – ikka soovitatakse ravimtaimede lehti koguda noorelt ehk siis, kui need on oma suuruse täis kasvanud või isegi veel kasvueas.

Enne kasemahla tilkuma hakkamist sattus vanarahva teekannu ka üksjagu kasepungi.

Ain Raal

Mida teadusuuringud selle ja üldse Eesti kaskede kohta ütlevad?

Meie fütokeemilised uuringud1,2,3,4 näitavad esmalt seda, et arukase ja sookase lehed on keemiliselt koostiselt polüfenoolide ja eeterliku õli osas võrdväärsed. Selgus ka, et polüfenoolsed toimeained ekstraheeruvad kaselehtedest piisaval määral siis, kui need keeva veega üle valada ja kümneks minutiks seisma jätta. Peamiste kasele omaste bitsükliliste terpenoididena sisaldavad arukase, sookase ja madala kase lehed α-betulenooli, α-betulenoolatsetaati, β-betulenaali ja β-betulenooli, kuid vaevakase koostis on teistest meie kaskedest tubli tüki maad erinevam. Samas on kaselehtedest destilleeritava eeterliku õli hulk (see annab saunas iseloomuliku kasevihalõhna) sõltuvalt kase liigist vägagi erinev (0,05–0,27%), olles vaevakase lehtedes nii väike, et ei kannata isegi mitte määrata. Seega võib vaevakase kui võimaliku ravimtaime rahulikult kõrvale jätta, tal niigi omad vaevad. Polüfenoolsetest ainetest on kaselehtedele omased eelkõige flavonoidid hüperosiid, müritsetiinglükuroniid, kvertsetiinglükuroniid, müritsetiinglükosiid, kvertsetiin ja kempferoolglükuroniid.

Seejuures mainitagu, et pungades on neid märksa vähem kui lehtedes. Nüüd kõige tähtsam: nii polüfenoolide kui ka terponoidide kogus kaselehtedes kevadest sügiseni märkimisväärselt ei muutu, nii et lehtede kogumise ajal pole mingit tähtsust. Veelgi enam: kui vaja, siis vaja – vajaduse korral võib varuda koguni juba koltuma hakanud lehti. Üks müüt seega jälle vähem.

Lehed või pungad?

Nõukogude perioodil oli kogu hiigelsuures riigis arusaam, et raviotstarbeks sünnivad kasutada üksnes kasepungad, läänes seevastu oldi lehtede usku ja seda toetasid ka teadusuuringud. Vahe on selles, et pungad sisaldavad lehtedega võrreldes tunduvalt rohkem vaikaineid, mis soodustavad küll agaramat uriinieritust, kuid võivad neerukude liigselt ärritada. Lehtedes on seevastu rohkem flavonoide ja saponiine, mis annavad mõõduka vett väljutava toime, kuid organismi ei kahjusta. Seepärast ongi kaselehed kergesti kättesaadav, kuid kindlalt toimiv ja samal ajal ohutu ravivahend, mida tunnustab ka Euroopa Ravimiamet. Kuigi kase õietolm põhjustab paljudel allergiat, esineb neist vaid väikesel osal ülitundlikkus ka kaselehtede suhtes.

Teaduslik meditsiin soovitab senistele uuringutele tuginedes kasutada peenestatud või pulbristatud kaselehti, nende vesitõmmiseid (teed) ning veega valmistatud kuivekstrakti või 50–60% etanooliga saadud vedelekstrakti, mida tarvitatakse uriini hulga suurendamiseks abistava vahendina kuseteede läbiloputamiseks kergete urineerimisvaevuste korral. Kaselehetõmmist on mõistlik kasutada näiteks ka jalgadel esinevate tursete korral, kuid tasub meeles pidada, et see tõmmis tugevdab diureetiliste ravimite toimet. Et vähemal määrav toimivad kaselehed ka higieritust suurendava vahendina, sobivad need kasutamiseks külmetushaiguste korral. Kaselehtede kui droogi kohta võib lühidalt öelda nii: lihtne, aga geniaalne.

1 Anne Orav, Elmar Arak, Tatjana Boikova, Ain Raal, Essential oil in Betula pp. leaves naturally growing in Estonia. – Biochemical Systematics and Ecology 2011, 39 (4-6), 744–748.

2 Ain Raal, Tatjana Boikova, Tõnu Püssa, Content and dynamics of polyphenols in Betula spp. leaves naturally growing in Estonia. – Records of Natural Products 2015, 9(1), 41–48.

3 Ain Raal, Anne Orav, Elmar Arak, Seasonal variation of the content and composition of essential oils in Betula spp. leaves naturally growing in Estonia. – Planta Medica 2013, 79, 1268.

4 Ain Raal, Anne Orav, Tatjana Boikova, Elmar Arak, Content and composition of essential oil in Betula spp. leaves growing naturally in Estonia. – Natural Volatiles & Essential Oils 2015, 2(3), 120.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria I osa Eesti ravimtaimedest „Sild üle vaevavete ehk Kuidas murda etnomeditsiini koodi“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria II osa Eesti ravimtaimedest „Kange kadakas kangutab tõekspidamisi ehk Kuidas igast haigusest lõpuks Opel saab“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria III osa Eesti ravimtaimedest „Püha pärn ja kuri koroonaviirus ehk Kuidas lõhmus meile raskel ajal korda läheb“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria IV osa Eesti ravimtaimedest „Kuidas isegi palderjan ilma Leninita läbi ei saanud ehk Kuidas vanast rahvaravimist igati parketikõlblik Euroopa ravimtaim sai“ 22. mai Sirbist.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria V osa Eesti ravimtaimedest „Oh sa vana pässik, kuidas sinust küll chaga sai ehk Elueliksiiri keerdkäigud moe- ja teadusemaailmas“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VI osa Eesti ravimtaimedest “Mürgine maikelluke, mida lihtsurelik ise endale sisse võtta ei julgenud ehk Taparelvad metsateel ja mõtetes”.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VII osa Eesti ravimtaimedest „Punastav naistepuna ehk Kuidas inetust pardipojast maailma tipptegija sai“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VIII osa Eesti ravimtaimedest „Põdrakanep ehk Kuidas suurem suguvend pajulilledele koha kätte näitab“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria  IX osa Eesti ravimtaimedest  „Piparmünt ehk Kuidas Anija mehed vehvermintsi päästmas käisid“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht