Eesti vanausulised, nende kombed ja keel

Peipsi läänerannikule tekkisid vanausuliste püsiasulad 1730. aastate lõpuks. Teadaolevalt vanimad palvelad pühitseti Kükita ja Kasepää külas.

IRINA KÜLMOJA

Eesti 2011. aasta rahvaloendusel märkis oma usutunnistuseks vanausu 2600 Eesti elanikku. Vanausulised ise arvavad, et tegelikult on neid palju rohkem, hinnanguliselt 10 000–12 000 ringis. Vanausuliste palvelaid on Tallinnas, Tartus, Peipsi lääneranniku külades ja Piirissaarel, kokku 11 kogudust. Kuna Peipsiveerel napib töökohti, on paljud sealt lahkunud, nooremad inimesed mujale õppima läinud. Siiski käiakse kodukohas oma suvemajas, vanemaid ja vanavanemaid aia- ja majapidamistöödel abistamas, suuremate pühade (millest tähtsaim on ülestõusmispüha, ka jõulud) puhul külastatakse jumalateenistust kodupalvelas. Kõik need inimesed peavad end vanausulisteks.

Hiljuti ühes huvilaagris gümnaasiumiõpilastele loengut pidades küsisin kuulajatelt, missugusesse usku kuuluvad nende arvates vanausulised. Vastuseks sain: kas pagana- või taarausku.

Kes nad siis tegelikult on ja kuidas sattusid Eestisse? Vastus peitub vene õigeusukiriku XVII sajandi ajaloos, jäädes tsaar Aleksei Mihhailovitš Romanovi valitsemisaega (1645–1676). Nagu iga valitseja, püüdles Aleksei Mihhailovitš selle poole, et oma valdusi laiendada, milleks oli vaja tugevdada oma võimu ja kiriku võimu, et saaks ühendada Vene kiriku teiste õigeusu kirikutega, eelkõige Kreeka omaga. See oleks olnud võimalik vaid riituste, pühakirja, ikoonimaalimise, kirikuarhitektuuri unifitseerimise teel. Selleks oli vaja reforme. Nende läbiviijaks sai 1652. aastal Venemaa uueks patriarhiks määratud Novgorodi piiskop Nikon (mordva päritolu Nikita Minov).

Nikon alustas oma reforme liturgiliste raamatute parandamise ja jumalateenistuse muutmisega Kreeka kiriku eeskujul. Nii näiteks võeti bütsantsliku kahe sõrmega ristimärgi tegemise asemel kasutusele ladinlik kolme sõrme abil ristimärgi tegemine. Ristikäikudel (ristimise, laulatuse ja pühakoja õnnistamise ajal) käidi nüüdsest vastupäeva, mitte päripäeva nagu varem. Kahekordse „Halleluuja!“ asemel hakati Püha Kolmainu auks laulma „Halleluujat“ kolm korda. Muudeti Jeesuse nime kirjutamisviisi (Исус asemel Иисус), jäeti ära maani kummardamine palvusel jms. Reformid tekitasid õigeusklike hulgas protesti, kuna traditsioonilistest rituaalidest loobumine võrdus usklikule usust lahtiütlemisega. Vanu pühakirjatekste austati. Need õigustasid ristimärgi tegemist kahe sõrmega, Jeesuse nime vanapärast kirjutamist, sest uue kirjutamisviisi järgi polevat enam tegemist Jeesuse, vaid hoopis kellegi teisega. Osa õigeusklikke ei nõustunud uuendustega ja püüdis säilitada vanu tavasid.

1666/1667. aasta suur kirikukogu kiitis heaks kõik Nikoni kirikureformid. Vanausu pooldajad kuulutati ketseriks ning pandi kirikuvande alla. Tsaarinna Sofia 1685. aasta ukaasis nimetatakse vanausulisi raskolnikuteks (lõhestajateks). Sofia valitsemise ajal algab vanausuliste väljaränne Poola, Leedu vürstiriiki, Rootsi, Preisimaale, hiljem Türki, Hiinasse ja Jaapanisse, ka impeeriumi äärealadele – Doni äärde, Siberisse, Kaug-Idasse, Baikali taha. Pageti repressioonide eest, mis olid üsna rängad. Paljud saadeti asumisele (nt bojaarinna Feodossia Morozova, keda tuntakse Vassili Surikovi maali järgi ning kes suri vangistuses nälga). Pärast pikaajalist vangistust maa-aluses kongis põletati 1682. aastal elusalt Pustozerski kannatajad – ülempreester Avvakum, preester Lazar, diakon Fjodor ja munk Epifani. On teada juhtumeid, kui vanausulised süütasid palvelas end ise, kartes sattuda valitsusvägede kätte, kuna need võisid maha raiuda parema käe ja lõigata keele suust (et ei palvetataks ega löödaks risti ette vana kombe kohaselt).

Kiusamist jätkas ka Peeter I, kes kehtestas 1716. aastal ukaasi vanausulistelt (sh nn habememaks) topeltmaksude võtmise kohta ning keda vanausulised peavad antikristuseks. Katariina II vabastas vanausulised sellest. Alles 1905. aastal ilmub Nikolai II manifest „Usuvabadusest“ ning vanausuliste tagakiusamine lõpetatakse. Kuid möödub veel aastakümneid, enne kui 1971. tunnistab Vene Õigeusu Kirikukogu kehtetuks 1666/1667. aasta otsused ja vanausuliste kirikuvande alla paneku. Vahepeal kestnud repressioonid sundisid vanausulisi põgenema bolševistliku Venemaa äärealadelt Hiinasse, seal kommunistliku režiimi kehtestamisel Ladina-Ameerika riikidesse, kus nad elavad tänapäevalgi (nt Argentinas, Brasiilias, Boliivias, Uruguays). Mõned neist on majanduslikel põhjustel püüdnud Venemaa 2007. aasta kaasmaalaste programmi toetusel tagasi ajaloolisele kodumaale pöörduda (põhiliselt Kaug-Ida aladele). Enamik neist on siiski mitmel põhjusel leidnud, et Venemaa tingimused neile ei sobi ning on Lõuna-Ameerikasse¹ tagasi läinud.

Eesti vanausulised

Eestis enne õigeusu kirikulõhet elanud venelased² olid mõistagi vanausulised. Andmed nende suhtumisest kirikulõhesse ja käitumisest sellega seoses puuduvad. Küll on teada, et XVII sajandi lõpus kasvas vene elanikkonna arvukus Narva jõe (Mustajõe küla) ja Peipsi rannaaladel tänu sinna asunud raskolnikutele.³ Vanausulised tulid Eestisse (sel ajal Rootsi) põhiliselt mööda kolme teed – Räpina kaudu, Oudova rannast üle Piirissaare ja läbi Alutaguse metsade.⁴ Põhiliselt tuldi Vitebski ja Novgorodi kubermangust, ka Pihkvamaalt. 1710. aastal rajasid vanausulised-fedossejevlased Võhandu jõe äärde Räpina mõisa maadele skeedi (kloostri). 1718. aastal läks iguumen Konstantin Fjodorov üle õigeusku. Pärast tema kaebust selle kohta, et skeedis olid leidnud varjupaiga sõjaväest pagenud, saadeti Räpina kloostrisse sõjaväekomando jooksikuid püüdma. Vanausulisi jõuti hoiatada sõjaväelaste saabumisest ja suurem osa neist põgenes Räpinast, kätte saadi vaid kuus skeedi asukat. Skeet lõpetas oma tegevuse 1722. aastal. Peipsi läänerannikule tekkisid vanausuliste püsiasulad 1730. aastate lõpuks. Teadaolevalt vanimad palvelad pühitseti Kükita ja Kasepää külas. Palvelais hoiti kirikuraamatuid, nastavnik (õpetaja, juhendaja) õpetas lastele kirikuslaavi keelt ja laulmist iidse noodikirja – neumade (крюковое пение) järgi.

Venemaalt mööda ilma laiali põgenenud vanausulised ei saanud enam kujutada endast ühtset kogukonda. Vanausu sees tekkisid usuharud. Arvukamaid neist on kolm: preestritud vanausulised (беспоповцы), preestriga vanausulised ja ühisusulised.

Preestritud pomoorid elasid Valge mere lõunarannikul Pomorjes (siit ka nimetus), keeldusid uues kirikus pühitsetud vaimulikke vastu võtmast ning eelistasid jääda ilma kirikliku hierarhiata. Pomooride keskuseks oli Võgovsk Karjalas, kus vennad Andrei ja Semjon Denissov toimetasid XVIII sajandi tuntuima katekismuse „Pomorski vastused“. Nikolai I valitsemise ajal laastati Võgovsk halastamatult. Radikaalsemad pomoorid leidsid, et viimnepäev on lähedal, seepärast pole mõtet abielu kiriklikult laulatada. XVII sajandi lõpul tekkis „abielutute“ ehk feodossejevlaste usuharu, mis sai nime selle vaimse liidri Feodossi Vassiljevi järgi. Tänapäeval on Eestis kaks fedossejevlaste kogudust – Raja ja Väike-Kolkja. Ülejäänud üheksa kogudust moodustavad preestritud pomoorid. Jumalateenistuse viib läbi nastavnik, selleks võib olla ka naisterahvas. Nastavnik peab oskama lugeda kirikuslaavikeelseid kirikuraamatuid, tundma riitusi ja olema üle 40 aasta vana. Preestritud vanausulised tunnistavad vaid kahte sakramenti: ristimist ja patutunnistamist. Ristimisel on oluline, et see toimuks kolmekordse üleni vette kastmisega. Patutunnistamine ehk pihil käimine peab toimuma vähemalt kord aastas ning kui surnu ei ole kolm aastat pihil käinud, võib teda matta vaid spetsiaalse „kogumaapealse“ surnumälestusteenistusega.

Preestriga vanausuharule panid aluse ületulnud preestrid, s.t need nn uue õigeusu preestrid, kes pöördusid tagasi vanausu rüppe. See liikumine toimus Keržentsis, Starodubjes, Vetkas ja Irgizis 1690. aastail. 1846. aastal, kui Bosnia metropoliit Ambrosius sai vanausuliseks, tekkis Belokrinitskaja hierarhia, mis on tänapäeval vanausu kõige levinum usuharu. Eestis preestriga vanausulisi ei ole.

XIX sajandi alguses Nikolai I survepoliitika tingimustes, kui keelati palvemajade ehitamine ja olemasolevad suleti ning vaimulikke saadeti uue õigeusu kloostritesse, oli osa vanausulisi nõus alluma sinodile. Seeläbi said nad Vene Õigeusu Kiriku liikmeks. Neil säilisid küll vanad kirikukombed, kuid nad olid kohustatud alluma valitsevale kirikule ning liturgial hingepalvet lugedes pidama meeles ka uueusu sinodit või patriarhi. Sellesse usuharusse kuuluvaid hakati nimetama ühisusulisteks (единоверцы). Ühisusku hakati juurutama 1840. aastail. Ainuke Eesti ühisusuliste pühakoda asub Mustvees.

Vanausulised elasid suhteliselt isoleeritult ning säilitasid oma usulised veendumused, oma kultuuri ja murdekeele. Neil on säilinud vaimulik kirjalik kultuur, oluliseks peetakse käsitsi kirjutatud raamatuid, milles on pühakute elulood, palved, jutlused, värsid. Sellest pärandist pakub ülevaadet Nadežda Morozova raamat.⁵ Laialdaselt on tuntud XIX sajandi lõpust kuni 1930. aastani Raja külas tegutsenud Eesti vanausuliste ikoonimaalitöökojas valminud ikoonid. Ikoonimaali koolkonna rajajaks oli Gavriil Frolov (vt Mari-Liis Paaveri selleteemalist osa Jaanus Plaadi raamatus⁶ ).

Peipsi ranniku vanausuliste murrak

Vanausuliste murrete uurimisel on oma ajalugu. Esimene teadaolev vanausuliste rahvaluule ja murrete koguja Vladimir Bobrov (1872–1908), kellest on kirjutanud Sergei Issakov,⁷ alustas oma tegevust XIX sajandi lõpuaastatel. Järgmiseks uurimis­etapiks võib pidada aastaid 1928–1940, mil tänu Peeter Arumaa, Paul Ariste ja nende juhendatavate üliõpilaste jõupingutustele loodi Eesti Kirjandusmuuseumi vene rahvaluule põhikorpus, mille tekstide kaudu saab tutvuda ka murretega. Sõjajärgsel perioodil käisid Peipsi lääneranniku murdeid kogumas Leningradi ülikooli üliõpilased, kelle hulgas oli ka hilisem Tartu ülikooli professor, Juri Lotmani abikaasa Zara Mints. 1950. aastail algas järjepidev murdekogumine Tartu ülikooli vene keele kateedri vanemõpetaja Tatjana Murnikova (oli ka ise vanausuline) juhendamisel. 1963. aastal ilmus Baltimaade vene murrete väike sõnaraamat,⁸ mille Eesti osa koostaja oli Murnikova. 1962. aastal avaldas ta TÜ Toimetistes artikli Piirissaare murdest, mis oli esimene Eesti vene murde süsteemne kirjeldus. 1960. aastail jätkati murdematerjali kogumist ühisslaavi keeleatlase küsimustiku põhjal.

Pärast mõningat vaheaega murrete uurimisel algas 2003. aastal TÜ vene keele õppetooli koostöö Vanausuliste Koguduste Liidu ja Vanausuliste Kultuuri- ja Arendusühinguga ning aktiivsem kogumis- ja uurimisperiood. Aastate jooksul on TÜ vene keele murde­arhiivi kogunenud üle 350 tunni salvestisi, lisaks varasemast perioodist paberkandjal säilitatavaid materjale, mis on nüüdseks digiteeritud. Litereeritud murdetekste ja artikleid on avaldatud kolmes Eesti vanausulistele pühendatud õppetooli toimetiste köites,⁹ samuti teiste riikide teadusasutuste väljaannetes. Uuringuid on rahastatud riiklikest programmidest.

Seni tehtud salvestised ja uurimused ei ole tuvastanud suuri erinevusi Peipsi lääneranniku asulate murde vahel. Murdejuhid ise küll mõnikord märgivad, et mõnes külas räägitakse teisiti, aga praegused vaatlused seda ei kinnita, võib-olla on need erinevused nüüdseks ka juba kadunud. Vanausuliste asulate tänapäevast murret võib liigitada Pihkva oblasti loode (aa-tavate) murrete hulka kuuluvaks. Oma 1962. aasta Piirissaare murret kirjeldavas artiklis märgib Tatjana Murnikova , et vanemate elanike kõnes on säilinud veel oo-tamist (неполное оканье), mis on omane Oudova murretele ning viitab nende inimeste sealsele päritolule. Tänapäeval ühegi Piirissaare põliselaniku kõnes oo-tamist ei esine. Peipsi ranniku vanausuliste murraku sõnadel, üksikutel grammatilistel vormidel ja koguni tervetel muuteparadig­madel on oma spetsiifika, samuti on murretes säilinud palju arhailisi jooni.

Eesti vanausuliste murde foneetilist süsteemi iseloomustab tugev aa-tamine (аканье), mis seisneb selles, et esimeses rõhueelses silbis hääldatakse iga täishääliku (välja arvatud kõrged) asemel ‘a’ või ‘я’: таперь vs. теперь, сястра vs. сестра. Verbi идти minevikuvormidele lisatakse ette и: [и]шла, [и]шли. Täishäälikusüsteemi jaoks on tüüpiline pika [н] hääldamine kirjakeelse ühendi дн asemel (холо[нн]о); mitmel juhul tuleb ette konsonandi palataliseerimata hääldamist: кро[ф], восе[м], прору[п], ово[шш]и, до[тш]ки. Murdes on säilinud talle omane sõnavara: nt гуньба ‘тмин’ (köömned), здынется ‘поднимется’ (tõuseb), мститься ‘казаться, чудиться’ (tunduma), мурник ‘каменщик’ (müürsepp), ранний ‘прежний, прошлый’ tähenduses (eelmine, endine), рода ‘родня’ (suguvõsa), сдолить ‘смочь’ (suutma), припередок ‘предбанник’ (sauna eesruum), спирвицы ‘плечи’ (õlad) jpt. Huvi pakuvad sõnad, mis väliselt langevad kokku vene kirjakeele sõnadega, kuid millel on erinevad leksikaalsed seosed ning leksikaalne semantika, nt костёр (puuriit), мох (soo, soine mets).

Sõnamoodustuses on ära märgitud spetsiifilisi moodustusmudeleid: побережь ‘побережье’ (rannik), промежь ‘промежуток’ (vahe), жихарь ‘житель’ (elanik); ленной ‘ленивый’ (laisk), большунный ‘очень большой’ (väga suur); волокма ‘волоком’ (lohistades), двоечка ‘вдвоем’ (kahekesi).

Murde morfoloogilist süsteemi iseloomustab stabiilsus, seetõttu on muuteparadigmades hästi säilinud arhailisi jooni. I ja II käändkonna nimisõnade käändelõpud erinevad mitmes käändes kirjakeele vormidest. Omapärane on ka käändevormide tähendus, nt instrumentaal võib tähistada aega (они эвакуированы были войной – sõja ajal) või põhjust (муж несчастным случаем умер). Paljude nimisõnade mitmuse lõpp on -и(ы) vs. kirjakeele –a või –e: рог–роги, глаз–глазы, крестьянин–крестьяны. Eakamate murdejuhtide kõnes esineb arhailisi omadussõna täisvorme пасху бедныим подают; яны свидетелев всих ложныих собрали. Tegusõna 3. pöörde ainsuse vorm esineb sageli lõppkonsonandita он придё, бригадир и говори. Быть-verbil on oleviku vormi variandid е ja естя: кабаны-то е, а медведя тут не слыхать; тут старик один естя. Verbi omapäraks on ka kirjakeelest erinev aspektipaaride moodustamine a-sufiksiga купить–куплять, заглянуть–заглядать, накласть– накладать. Esineb kunagi keeles olnud ennemineviku vorme: тут были приезжали с Колек; в мяня папа был на клирос ходил.

Üpris mitmekesine on murdesüntaks. Laialt on levinud kirjakeelest erinev nn vene loodeperfekt: народ был другой пришёдцы (teine rahvas oli tulnud); selles esineb mitteühildumist soos: старый домик было обделано так красиво vs. старый домик был отделан (vana maja oli nii ilusasti viimistletud). On omapärast eessõnade kasutamist: ехать в озеро vs. на озеро; три года в господах работала vs. у господ; был в войны vs. на войне. Esineb erinevusi verbi rektsioonis: была старая моленная рядом нас vs. рядом с нами; не поверила я этого vs. этому. Tüüpilised on sellised arhailised nähtused nagu eessõna kordus nii nimi- kui ka omadussõna ees: в моленну в нашу vs. в нашу моленну (meie palvelasse); со стараньем со своим vs. со стараньем своим (oma hoolega) ning sidendi что kasutamine põhjus- ja otstarbelausetes: лампочку ищу, что (vs. чтобы) включить свет (otsin elektripirni, et tuld põlema panna); уводили свои продукты, что (vs. потому что) здесь линия фронта идёт (viisid oma toiduained minema, sest siit läheb rindejoon).

Pideva ja pikaajalise keelekontakti olemasolu kahe keele vahel ning kakskeelsus kui regioonile iseloomulik joon on sagedase laenamise eelduseks ja tingimuseks Peipsi lääneranniku elanikkonna keeles. Paljud keelejuhid on kakskeelsed ning nende kõnes on märgata eesti keele mõjusid. Enamiku keelejuhtide vanus on reeglina olnud üle 75 aasta, paljud on omandanud eesti keele juba lapsepõlves, töötades eesti taludes karjuste ja sulastena. Seetõttu on murdes laenatud valdavalt olmesõnavara. Eesti sõnu kasutatakse siis, kui on tarvis nimetada uut (laenatud) eset või nähtust. Laensõnal on vene keelele omane foneetiline kuju ja grammatiline vormistus, mõnikord ka sõnamoodustusvahendid, nt sufiksid: варуши – varrud, ворстик – vorst, копля – koppel, кельма – kellu, трепка – trepp.

Semantiliste e toorlaenude hulka kuuluvad sõnad v fraasid, mida tõlgitakse eesti keelest sõnasõnaliselt: картофельная каша vs. пюре – kartulipuder, мама старая vs. бабушка – vanaema, старый малец vs. старый холостяк – vanapoiss, горы vs. холмы – mäed, солнечное вставание vs. восход солнца – päiksetõus. Süntaksi osas on märgata fraaside ja lausete moodustamist eesti keele mallide järgi: крупна рыба, тая хочет, чтоб в соли ляжала (suur kala tahab soolas olla); он и не понимал, что это коммунист есть (ta ei saanud aru, mis see kommunist on). Sagedane nähtus on koodivahetus, see on individuaalne, tegu on eesti keele sõnadega, mida kasutatakse vene murdekõnes: как-то в город ён ехал, что не было luba (ta sõitis kord linna nii, et ei olnud luba); мы учили-то тоже неправильный эстонский язык – maakeel (me ju õppisime kah vale eesti keelt – maakeelt).

Praegu on veel viimane võimalus vanausuliste murdeid salvestada, sest murdejuhid lahkuvad, noorematel inimestel säilib murre vaid osaliselt, seetõttu püüab TÜ slavistide töörühm käia välitöödel. Rühma lähituleviku ülesandeks on Eesti vanausuliste rahvakultuuri leksikoni koostamine, mida rahastatakse riiklikest programmidest. Praegu käib töö esimese köite kallal, projekti rahastab riiklik programm „Eesti keel ja kultuurimälu“.

Irina Külmoja on keeleteadlane, Tartu ülikooli emeriitprofessor, kelle teadushuvide hulka kuuluvad vanausuliste keel ja kultuur Eestis.

1 О. Г. Ровнова, „Бегут не от калача, а от бича“: к истории переселения старообрядцев из Южной Америки в Россию (2008-2016). Международные Заволокинские чтения. Сборник 4. Рига, 2016. С. 499–519.

2 С. Исаков, „Путь длиною в тысячу лет. Русские в Эстонии. История культуры, 1. Таллинн, 2010. Ott Kurs. Peipsimaa majandusliku ja kultuurilise siirdevööndina. Rajamaade rahvaid. Tartu, 2006. Lk 95–109.

3 Aliise Moora, Peipsimaa etnilisest ajaloost. Tallinn, 1964. Lk 49.

4 Eiki Berg, Hill Kulu. Peipsivenelased. Akadeemia. 1996, nr 6, lk. 1164–1183.

5 Nadežda Morozova. Eesti vanausuliste kirjalik pärand. Tartu, 2015.

6 Jaanus Plaat, Vene vanausulised ja nende pühakojad Eestis. Tallinn, 2016.

7 С. Г. Исаков. В. А. Бобров – первый исследователь языка и фольклора русского населения эстонского Причудья. Очерки по истории и культуре староверов Эстонии. II. Отв. ред. И. Кюльмоя. Тарту, 2007. С. 99–112.

8 В. Н. Немченко, А. И. Синица, Т. Ф. Мурникова; Материалы для словаря русских старожильческих говоров Прибалтики. Рига, 1963.

9 Очерки по истории и культуре староверов Эстонии. I. Отв. ред. И. Кюльмоя. Тарту, 2004. Очерки по истории и культуре староверов Эстонии. II. Отв. ред. И. Кюльмоя. Тарту, 2007. Acta Slavica Estonica. I. Очерки по истории и культуре староверов Эстонии. II. Отв. ред. И. Кюльмоя. Тарту, 2014.