Eetiline vaakum Eesti sotsiaalteadustes

Sotsiaal- ja humanitaarteadustes on jõutud tungiva vajaduseni erialase eetikakomitee järele.

ANU MASSO, MAI BEILMANN

Avalikkuses on kõneks olnud teaduse ja kõrghariduse alarahastamine, mis kõige valusamalt puudutab humanitaar- ja sotsiaalteaduste ressursivaesemaid erialasid. Viimastel aastatel on kujunenud ning viimase aasta jooksul kulmineerunud aga uus ressursipuudus, mis puudutab teiste erialade kõrval humanitaar- ja sotsiaalteadusi eriti valusalt – see on valdkondliku eetikakomitee puudumine. Tegemist on raske teemaga, mis mitte ainult ei takista teadlastel oma töö tegemist ja ühiskonna teenimise missiooni täitmist, vaid võib viia ka ühiskonna kohta käivate teadmiste loomise tsenseerimise ja monopoliseerimiseni teadusbürokraatia poolt.

Eestis on mitu institutsionaalset ja regionaalset eetikakomiteed, kes uuringuis ette tulevatele eetilistele dilemmadele/küsitavustele tähelepanu juhivad ning uuringute eetilisi aspekte hindavad. Eesti on rikas selle poolest, et meil on pühendunud, suurepärase kompetentsiga oma ala tippeksperdid, kes eetikakomiteedes vabatahtlikult töötavad, hoolimata sellest, et puudub rahastus, mis eetikakomiteede tegevust toetaks ja tagaks komiteede tegevuse järjepidevuse. Need eetikakomiteed on loonud kõrged standardid ja traditsioonid, mis tagavad Eesti teaduse kõrge taseme.

Käesoleva artikli peamine sõnum on, et peale institutsionaalsete (nt Tallinna ülikooli eetikakomitee) ja piirkondlike komiteede (nt tervise arengu instituudi eetikakomitee) on hädavajalik luua eraldi humanitaar- ja sotsiaalteaduste kompetentsiga eetikakomitee, mille liikmetel oleks teoreetiline ja metodoloogiline ettevalmistus hindamaks väga laia sisulise ja andmealase spektriga sotsiaal- ja humanitaarteaduslike uuringute eetilisi aspekte. Täpselt nagu meditsiiniuuringutes, sõltub ka humanitaar- ja sotsiaalteadustes uuringu eetilisuse hindamine kasutatud uurimismeetoditest ja tehnikatest ning uuringu asjakohasus uurimisküsimuse ja probleemi sõnastamisest tulenevalt valdkonnas väljakujunenud rangetest teadustöö tegemise põhimõtetest ning tuginedes uuritaval teemal varem korraldatud uuringute tulemustele. Sellise hinnangu andmiseks vajaliku kompetentsi saavutamiseks on vaja aastatepikkust valdkondlike teadmiste, oskuste ja kogemuste omandamist.

Põhjusi humanitaar- ja sotsiaal­teaduste eetikakomitee loomiseks

Interdistsiplinaarse humanitaar- ja sotsiaalteadusliku kompetentsiga eetikakomitee (nimetagem seda edaspidi sotsiaalteaduste eetikakomiteeks) loomine on vajalik mitmel põhjusel. Ruumi kokkuhoiu huvides peatume tähtsamatel.

Esiteks, ligi 90% maailma andmetest on loodud viimastel aastatel inimeste rutiinse digitaalse tegevuse käigus. Sotsiaal- ja humanitaarteadustele on nimetatud digiandmed oluline ressurss globaalsete riskide ja katsumuste hindamisel. Teisalt on need andmed loonud uue sotsiaalse reaalsuse: nii võivad diskrimineerivad või kallutatud otsused, mida andmete põhjal loodud masinõppealgoritmid teevad, suurendada sotsiaalset ebavõrdsust ja ebaõiglust.

See, et sotsiaalteadlased kasutavad ühiskonna uurimisel üha rohkem ise andmete kogumise asemel ja kõrval andmeid, mida digimaailma on endast maha jäetud ühismeedia postituste, mobiiltelefonide kõnetoimingute jms, tähendab aga, et sotsiaalteadlaste käsutuses on aina mitmekesisem valik andmestikke, mille kasutamise eetilisus vajab eetikakomitee hinnangut. Seetõttu tuleb sotsiaal- ja humanitaarteaduste valdkondades uurimistööd tehes üha enam ette olukordi, kus enne uuringut on vaja eetikakomitee hinnangut. Ka uus valmiv teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus (TAKS) valmib praeguse andmemitmekesisuse taustal, mistõttu paljudel juhtudel ei pruugi eetikakomitee hinnangu taotlemine olla enam soovitus, vaid uurimistöö kohustuslik osa. Sotsiaalse reaalsuse andmestumise ja üha mitmekesisemaid andmeallikaid kasutavate uuringute tõttu on viimastel aastatel juhtivad ülikoolid loonud eraldi eetikakomitee, kes hindab sotsiaal- ja humanitaarteaduslike uuringute eetilisi aspekte.

Teiseks on koos elu andmestumisega muutunud viisid, kuidas sotsiaalteaduslikke uuringuid läbi viiakse ja avaldatakse. Üha enam tippajakirju nõuavad avaldamise eeltingimusena, et uuring on läbinud riigi või ülikooli erialase eetikakomitee hindamise. Kui ülikoolis, piirkonnas või riigis niisugune komitee puudub või mingil põhjusel uuringut ei hinda, seab see teadlased ebasoodsasse seisu. Tagajärjeks on olukord, kus pole võimalik oma kõrgel tasemel uuringu tulemusi avalikkusele tutvustada. Ajakiri, mida erialased andmebaasid (nt Scopus) ei tsiteeri, ei pruugi avaldamise eeltingimusena eetikakomitee hinnangut küsida, samal ajal ei pruugi need olla nii kõrgete teaduslike standarditega, et tagatud oleks põhjalik eelretsenseerimine. Samuti võivad tagasihoidlikumas ajakirjas ilmunud teadustöö tulemused nii kolleegide silmis kui ka teadustulemuste administratiivsel hindamisel (nt projektitaotluste hindamisel, atesteerimisel) olla väiksema kaaluga.

Kolmandaks, sotsiaal- ja humanitaarteadustel on omad metodoloogilised eripärad. Hoolimata üha suurenevast interdistsiplinaarsusest on kõigil valdkondadel oma teoreetilised, metodoloogilised, sisulised tavad ja standardid uurimistöö tegemiseks ja sellest tulenevalt on võimalik koguda tõepärast infot ning teha järeldusi ühiskonnas toimuvate protsesside kohta. Tuleb arvestada, et kui sotsiaalteadlased kasutavad ühiskonna uurimisel üha rohkem andmeid, mis digimaailma on maha jäetud, toob see kaasa täiesti uusi metodoloogilisi käsitlusi, mille eetilisust või ebaeetilisust valdkonnaväliselt ei pruugita osata hinnata. Sotsiaalteaduslike uurimismeetodite arengust seoses ühiskonna andmestumisega on kirjutatud näiteks hiljuti ilmunud Anu Masso, Katrin Tiidenbergi ja Andra Siibaku toimetatud raamatus „Kuidas mõista andmestunud maailma? Metodoloogiline teejuht“ (Tallinna ülikooli kirjastus 2020). Lahenduseks pole kindlasti see, kui praeguste inim­uuringute eetikakomiteede, mis koosnevad peamiselt meditsiini taustaga ekspertidest, juurde loodaks täiendav sotsiaal- ja humanitaarteaduslik kompetents. Eesti väiksuse ja ressursipuuduse tingimustes pole kindlasti otstarbekas, et eri valdkondade esindajad peaksid läbima täiendava erialase ettevalmistuse hindamaks teise eriala uuringute eetilisi aspekte või osalema tunde kestvatel eetikakomiteede koosolekutel, kus hinnatakse sotsiaal- ja humanitaarteaduslike uuringute eetilisi aspekte, mis tulenevad konkreetse distsipliini metodoloogilisest eripärast.

Mis saab ilma sotsiaalteaduste eetikakomiteeta?

Sotsiaalteadusliku eetikakomitee loomata jätmisel võivad olla karmid tagajärjed nii üksikutele uurijatele, uurimisrühmadele kui ka distsipliinidele. Järgnevad näited on fiktiivsed ega ole seotud ühegi konkreetse uurimisprojekti, isiku ega eetikakomiteega.

Näide 1. Sügisel uurimistööd alustav doktorant X soovib koguda kolm miljonit Twitteri postitust, et meelestatuse analüüsimeetodit kasutades võrrelda ühismeedia kasutajate hoiakuid sisserände suhtes. Eetikakomitee hinnangul on niisugusel juhul tegemist avalike andmetega, mistõttu eetikakomitee luba pole vaja taotleda. See hinnang on aga vastuolus valdkonna erialaste organisatsioonide (nt Rahvusvaheline Internetiuurijate Assotsiatsioon) põhimõtetega, mille kohaselt ühismeedia suurandmeanalüüsi korral ei pruugi uuritavad olla teadlikud, et ühismeedia postitused on avalikud ja uuringutes kasutatavad. Samuti teostab eetikakomitee uurija uurimisprojekti tausta kohta täiendava info otsingu Googleʼi kaudu, selle asemel et uurija käest otse vajalikku teavet küsida. Tagajärjeks võib olla kahju tekitamine nii uuritavatele kui ka uurijatele – esimesel juhul võib näiteks haavata veebikeskkonnas aktiivselt rassistlike eelarvamuste vastu võitlevat aktivisti, teisel juhul võib saada kahjustatud uurija maine ja privaatsus. Erialane eetikakomitee oskab pöörata tähelepanu vastuoludele, mis on kätketud ühismeediast andmete kogumisse, sest hoolimata postituste avalikkusest ei pruugita puuduliku andme- ja digikirjaoskuse tõttu olla teadlik enda kohta kogutavatest andmetest. Samuti saab erialane eetikakomitee soovitada viise andmete eetiliseks kogumiseks ja uuritavate kaitsmiseks olukordades, kus otsest nõusolekut pole uuritavatelt võimalik küsida. Sotsiaal- ja humanitaarteadusliku kompetentsiga eetikakomitee saab ka pakkuda suurt tuge ülikoolidele, uurijatele ning teistele erialastele eetikakomiteedele ja erialaliitudele seoses andme- ja digikirjaoskusega ning eetiliste tavadega toimimaks tehnoloogiast, meediast ja andmest küllastunud keskkonnas.

Näide 2. Tihedas konkurentsis, kus edukad on vaid kuus projekti sajast, on rahastuse saanud rahvusvaheline projekt #Warrobots. Projekti eesmärk on välja selgitada mehitamata süsteemide sõjas kasutamise sotsiaalsed probleemid ja riskid ning selleks on vaja läbi viia süvaintervjuud ekspertidega, kes neid lahendusi välja töötavad, ja ka inimestega, keda andmesubjektina need lahendused võivad puudutada. Tundmata sotsiaalteaduslike uuringute eripära, võtab eetikakomitee seisukoha, et tähtis on vaid nende tehnoloogiate arendamine, mitte aga ühiskonda tabanud tagajärgede ja riskide uurimine, mistõttu uurimisprojektile antav hinnang on tervikuna negatiivne. Samuti soovib eetikakomitee, et uurijad esitaksid uuringu eetiliste andmete hindamiseks struktureeritud intervjuu kava, mis sisaldaks kõiki uuritavatele esitatavaid küsimusi sõna-sõnalt, mis on aga vastuolus plaanitava uuringu metodoloogiliste põhimõtetega. Tagajärjeks on see, et loobutakse uuringust, mille abil oleks hinnatud mehitamata tehnoloogiate arendamise ja kasutamise riske. Ohuks võib olla ka see, kui uuring siiski toimub, aga uuritakse vaid tehnoloogia arendamisest huvitatud eksperte, kelle seisukohti on varem kajastatud ja uuritud, mistõttu on formaliseeritud, küsimustiku vormis uuringu teostamine võimalik. Kui võrrelda n-ö lihtkodanikega, siis nende arvamusi pole varem keegi küsinud ja seetõttu on ainuke võimalus avatud küsimused ja poolstruktureeritud intervjuud. Kokkuvõttes teenib arendatav tehnoloogia küll selle tehnoloogia rahastaja majanduslikke või seda arendava riigi poliitilisi huve, kahjustab nõrgemas positsioonis olevate ühiskonnarühmade huve ja ohustab nende elusid.

Näide 3. Kolleegid maailma tipp­ülikoolist X on kutsunud Eesti teadlase osalema rahvusvahelises projektis. Kuna projektis kogutakse süvaintervjuu meetodil andmeid tundlikult sihtrühmalt (lapsed), on vaja küsida uuringuluba eetikakomiteelt. Projektis osalemine võimaldaks võrdlevalt analüüsida Eesti laste arusaamu, ohutaju ja suhet tehisintellektiga. Teave on hädavajalik seoses riigi üha laiema masinõppe lahenduste kasutamisega eluprobleemide lahendamisel, samal ajal puudub teave, millised on uute põlvkondade, kelle elu nendest lahendustest sõltub, riskid ja võimalused. Tegemist on juba rahastatud, kiiret andmekogumist nõudva projektiga, sotsiaalteaduslike uuringute seisukohalt standardse süvaintervjuu meetodiga. Eetikakomitee loa saamiseks kirjutavad Eesti uurijad eetikakomiteele mitte üksnes 20leheküljelise taotluse, vaid tõlgivad ka rahvusvahelise projekti raames kirjutatud taotluse eesti keelde, kuna komitee menetleb taotlust vaid eesti keeles. Seejärel leiavad Eesti uurijad end olukorrast, kus riiklik ja institutsionaalne komitee ei suuda mitme kuu jooksul omavahel kokku leppida, milline komitee peaks seda uurimisprojekti hindama. Raskused otsustamaks, milline komitee peaks milliseid uuringuid hindama tuleneb muuhulgas ka sellest, et määratlus, mis on inimuuring, mis on isikuandmed, milline on tundlik teema ja tundlik sihtrühm, pole sageli väga üheselt selge, mistõttu sotsiaalteaduslike uuringute ja andmete eripära mittetundvad eetikakomitee liikmed seisavad sageli keerulise ülesande ees. Teiste projektis osalevate riikide uurijad on saanud oma projektile oma riigis toimiva sotsiaal- ja humanitaarteadusliku erialase eetikakomitee hinnangu n-ö kiirmenetluse käigus – projekti on hinnatud jooksvalt ja uurijad ei ole pidanud ootama kord kuus toimuvat komitee koosolekut. Kui Eesti uurijate projekt on jõudnud eetikakomiteesse, seisavad nad silmitsi olukorraga, kus standardsele sotsiaalteaduslikule uuringule hinnangu saamiseks peab taotlus läbima eetikakomitee koosoleku, kus kümme eri distsipliinide esindajat peavad omavahel selle uuringu eetiliste aspektide osas konsensusele jõudma. Arusaadavalt on eri distsipliinide esindajatel erinevate teoreetiliste, metodoloogiste ja praktiliste kogemuste ning arusaamade tõttu väga raske konsensusele jõuda. Uurijale oleks lahendus kasutada JOKK-skeemi, kus hinnatakse vaid uuringu andmekaitseaspekte, esitatakse artikkel nõrgemasse ajakirja või jäetakse eetikakomitee hinnang küsimata, mis ei ole eriala elujõu ja tippteaduse rahvusvahelisuse tagamiseks korrektne lahendus. Seetõttu peab uurija valitseva eetikakomiteede vaakumi tingimustes, kus puudub erialane eetikakomitee (erinevalt teistest projektis osalevatest partnerriikidest), koostööst loobuma, mis jätab edasisele koostööle projektis osalenud tippülikooliga piinliku varjundi.

Eetikakomitee kui rahvusteaduste elujõu tagaja

Nimetatud põhjustel peame väga tähtsaks luua uus interdistsiplinaarse kompetentsiga humanitaar- ja sotsiaalteaduste eetikakomitee, mis võimaldaks jätkata humanitaar- ja sotsiaalteaduslike uurimistööde tegemist Eestis. Uue komitee loomisel on vaja tagada liikmete temaatiliste, distsiplinaarsete ja metodoloogiliste teadmiste ja oskuste mitmekesisus, mis vastaks sotsiaalsele mitmekesisusele, mida teadlased uurivad. Sellisesse komiteesse peaks kuuluma liikmeid psühholoogia, sotsioloogia, majandusteaduste, digihumanitaaria, ajaloo, inimgeograafia, riigiteaduste jt valdkondadestst.

Sotsiaalteadusliku eetikakomitee loomise eesmärk pole kindlasti ühegi olemasoleva tugeva kompetentsiga, pikkade traditsioonidega, toimiva eetikakomitee dubleerimine. Sotsiaalteadusliku kompetentsi olemasolu on ka edaspidi vaja teistes eetikakomiteedes (nt Tartu ülikooli ja tervise arengu instituudi inimuuringute eetikakomitee) seoses üha suurema interdistsiplinaarsusega, mis tuleb esile ka meditsiiniuuringutes, näiteks meditsiinisotsioloogilised uuringud õendus- ja hooldusabi valdkonnas. Samuti on tähtis jätkata juba loodud ja tugevate institutsionaalsete eetikakomiteede tööd (Tallinna ülikooli eetikakomitee, Tallinna tehnikaülikooli akadeemilise eetika komisjon), kus tegeldakse ülikoolile eriomaste teemadega. Institutsionaalse eetikakomitee olemasolu Tallinna ülikooli, Tallinna tehnikaülikooli ja Tartu ülikooli juures on hädavajalik tingimustes, kus rahvusvahelise praktika ning Eesti ülikoolide konkurentsikeelu tingimustes pole uurijal võimalik või lubatud minna oma originaalse uurimisideega teise institutsiooni, näiteks enne uuringu avaldamist valdkonna tippajakirjas. Samuti jääb institutsionaalsetele eetikakomiteedele alles tähtis täiendav funktsioon – olla lähtuvalt oma ülikooli huvide tulipunktis olevatest teemadest nende valdkondade eetikateemaline eestkõneleja avalikkuses, näiteks nagu arendatavate tehnoloogiate ühiskondlike mõjude ja tulemuste hindamine tehnikaülikoolis. Need üksikud näited aga ei kata seda tungivat vajadust, mis on sotsiaal- ja humanitaarteadustes tekkinud erialase eetikakomitee järele.

Humanitaar- ja sotsiaalteadused on omandanud Eestis rahvusteaduse mõõtme, nagu seisab riigi teaduspreemiate tänavuses tutvustuses. Rahvusteaduste elujõu tagamine eeldab peale rahastamise ka erialase eetikakomitee tagatud institutsionaalset legitiimsust.

Anu Masso on Tallinna tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi kaasprofessor. Mai Beilmann on Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi kaasprofessor. Mõlemad on Eesti Sotsioloogide Liidu juhatuse liikmed.