Ei me ette tea … või siiski teame?

Hofstede uuringust on teada, et Prantsusmaal ja Itaalias on ebakindluse vältimise vajadus ühiskonnas mõnevõrra ja võimukaugus märkimisväärselt suurem kui Saksamaal.

MAAJA VADI, ANNELI KAASA, URMAS VARBLANE

Ennustamist peetakse tänamatuks tööks, eriti siis, kui see puudutab inimkäitumist. Ent viimase aja sündmused näitavad ilmekalt, kui vajalik on, et osataks ja saadaks prognoosida, kuidas inimesed käituvad. Näiteks oli vaja liikumispiirangute kavandamisel teada elanikkonna oletatavat käitumist või mõelda, milliste meetmetega on otstarbekas käitumist reguleerida. Üks võimalus, kuidas käitumist ennustada, on rakendada kultuuri vaatenurka. Kultuur on oma põhiolemuselt õpitud käitumine, mallide ja skeemide sari, väärtused, arusaamad ja normid, mis hoiavad ühiskonda koos. Paljudes kultuuri määratlustes rõhutatakse kogemuste põlvkonnalt põlvkonnale edasiandmist.

Väga suur osa selles, et võime inimkäitumist kultuuri vahendusel tõlgendada ja, miks ka mitte, prognoosida, on Geert Hofstedel. Hofstede juhtimisel viidi 1970. aasta alguses läbi laialdane paljusid kultuure hõlmav uuring, mille järeldusi sai laiendada kultuuridele üldisemalt. Hofstede toob ta üle maailma tuntuks teinud uuringu kujunemisloost esile, et asus otsima üldinimlikke väärtusi. Ta võttis aluseks teadmise, et kõik ühiskonnad peavad looma ettekujutuse indiviidi hoiakust iseenda suhtes lähtuvalt indiviidi ja ühiskonna suhetest ning soorollidest, suhtumisest võimu ja konfliktidesse. Uuringust tuli välja neli kultuuridimensiooni.

Võimukaugus näitab, millisel määral peetakse kultuuris silmas võimu- ja hierarhilisi suhteid. See iseloomustab, kuivõrd ollakse nõus, et võim on organisatsioonides ja institutsioonides ebaühtlaselt jaotunud. Hierarhiaga käib kaasas distantseerumine. Individualism–kollektivism toob esile, kas kultuuris peetakse tähtsamaks üksikisiku või grupi huve. Hofstede järgi iseloomustavad individualistlikke ühiskondi nõrgad isikute vahelised seosed ning neis ühiskondades eeldatakse, et igaüks hoolitseb iseenda ja oma perekonna eest. Kollektivistlikes ühiskondades, vastupidi, ollakse omavahel seotud tugevate sidusate gruppidena, mis kaitsevad neid terve elu, ning eeldatakse, et need inimesed on grupile lojaalsed.

Maskuliinsus–feminiinsus kirjeldab, kas kultuuris domineerib mehelikuks peetav käitumisviis, edasipüüdlikkus, võistluslikkus ja läbilöögivõime või naiselikuks peetavad väärtused, nt tagasihoidlikkus, mõõdukus, hoolivus ja teistega arvestamine. Ebakindluse vältimine iseloomustab, kas ja kui palju talutakse pingelisi ja ebaselgeid olukordi või eelistatakse neid vältida. Väikese ebakindluse vältimisega ühiskonnas võidakse reegleid pragmaatilistel kaalutlustel rikkuda ja konflikte käsitletakse elu loomuliku osana. Suure ebakindluse vältimisega ühiskonnad on ranged, sõltutakse autoriteetidest ning kodanike proteste ei sallita. Töistes suhetes pööratakse suurt tähelepanu reeglistikule, mida püütakse väga täpselt täita. Spetsialiseerumist peetakse tähtsaks nii organisatsioonis kui ametialal. Rõhutatakse puhtust, korrektsust ning korralikust.

Joonis 2. Saksamaa liidumaade suhtelised asukohad individualismi ja võimukauguse võrdluses, W tähistab endist Lääne- ja E Ida-Saksamaad (raamistatud).2

Joonis 3. Patenditaotlused (tööjõu hulka arvatud elanikkonna kohta) ja võimukaugus Saksamaa liidumaades. Autorite joonis.5

Joonis 1. COVID-19 viirusesse nakatunute arv Šveitsi kantonites 100 000 elaniku kohta.1

Kolm näidet

Kultuurid tulevad oma ülesannetega toime eri viisil. Üks praegu väga aktuaalne väljakutse on agressiivse viiruse leviku ohjeldamine. Huvitav on jälgida kultuurilisi erinevusi COVID-19 viiruse leviku puhul Šveitsis (vt joonis 1), kus ühe riigi sees on selgelt eristatavad kultuurid. Lõunas, teisel pool mägesid asub itaaliakeelne Ticino kanton, läänes aga kuus kantonit, mis on kas täiesti või valdavalt prantsuskeelsed. Ülejäänud 19 kantonit on valdavalt saksakeelsed. Jooniselt on näha, et saksakeelsetes Šveitsi osades on viiruse levik olnud üldiselt väiksem kui prantsus- ja itaaliakeelsetes osades.

Hofstede uuringust on teada, et Prantsusmaal ja Itaalias on ebakindluse vältimise vajadus ühiskonnas mõnevõrra ja võimukaugus märkimisväärselt suurem kui Saksamaal. Needsamad erinevused korduvad vastavate keelepiirkondade vahel Šveitsi piires.

See määrab muu hulgas ära, kuidas mõistetakse riigi ja enda rolli ühiskonnas ning sotsiaalset vastutust. Suurema võimukauguse ja ebakindluse vältimise vajadusega ühiskondades on suurem roll autoriteetidel. Inimesed ootavad, et keegi otsustaks nende eest ja kehtestaks vajalikud reeglid (ülalt-alla-mudel). Väiksema võimukauguse ja suurema ebakindluse taluvusega kultuurides tunnetatakse vastutust ühiskonnas toimuva eest ning reeglite asemel hinnatakse lihtsalt vastutustundlikku käitumist (alt-üles-mudel). Kaasatusetunne toob kaasa ka usalduse valitsuse vastu. Märtsi lõpus tehtud uuringu2 kohaselt usaldab valitsust 70% saksakeelsete ja vaid 45% prantsus- ja itaaliakeelsete piirkondade elanikest.

Alt-üles-mudeli puhul on käitumise muutus paindlik ja saab tekkida piisava info olemasolu korral küllaltki kiiresti võrreldes olukorraga, kus rahvas ootab valitsuselt juhiseid. Käitumise muutus algatatakse alles kehtestatud reeglitega. Mainitud uuring näitas, et 70% itaaliakeelse ja 64% prantsuskeelse piirkonna elanikest leidis, et valitsus ei tegutsenud piirangute kehtestamisel piisavalt kiiresti, samal ajal kui enamik (56%) saksakeelse piirkonna elanikest leidis, et valitsus tegutses asjakohaselt.

Erineval toimetulekul on siin hulk muidki põhjusi, näiteks geograafiline asukoht või riigis kehtestatud reeglid. On selge, et Itaalia põhjapiirkondadega piirnevates regioonides on haigestumus suurem, sest inimesed liikusid üle piiride ja nendega koos ka nakkus. Kuid ruumilise lähedusega ei saa seletada suuremat nakatumist läänepiirkondades, mis piirnevad viirusest suhteliselt puutumata jäänud Prantsusmaa aladega.

Teise näite puhul on aluseks võetud Hofstede mõte, et kultuurierinevused püsivad kaua. Sellest annab tunnistust ka uuring,3 milles on välja toodud kultuurilised erinevused Saksamaa regioonide vahel. Joonisel 2 on esitatud Saksamaa liidumaad kahe kultuuridimensiooni – võimukauguse ja individualismi – lõikes. Saksamaa on kultuuriuuringute seisukohalt huvitav paik, sest ühetaolises keele-, seadusandlikus ja majandusruumis toimivad erineva ajaloolise kujunemislooga piirkonnad.

Näeme, kuidas võimukaugus (esitatud horisontaalteljel) on kõigis Ida-Saksamaa liidumaades suurem kui Lääne-Saksamaa liidumaades. See võib tuleneda muutustest Ida-Saksamaal autoritaarse kommunistliku režiimi ajal, kuna sama suur võimukaugus ilmneb naaberriigis Poolas ja teistes kommunistide juhitud riikides. Meie tulemus kinnitab Hofstede varasemates töödes märgitut, et autokraatliku või sõjalise režiimi esinemine, okupatsioonikogemus ja väike rahvuslik rikkus on seotud suure võimukaugusega.4 Samuti näeme, et see mõju on pikaajaline: Ida- ja Lääne-Saksamaa olid uuringus kasutatud andmete kogumise ajaks juba 18 aastat olnud üks riik. Lisaks ilmneb, et kaks Ida-Saksamaa liidumaad – Mecklenburg-Vorpommern ja Brandenburg – paistavad silma märksa kollektivistlikuma meelelaadiga. Nii paiknevad need liidumaad võimukauguse ja individualismi mustri järgi palju lähemal Poolale kui Lääne-Saksamaa liidumaadele.

Kolmas näide toob välja, et kultuurierinevused mängivad oma osa ka eri piirkondade majanduslikus edukuses (joonis 3). Majanduskasv eeldab tänapäeval muu hulgas ka tootlikkuse kasvu ning selleks on omakorda vaja leida uusi lahendusi ja teha tehnoloogilist arendustööd. Võtame kultuuri perspektiivist vaatluse alla patenditaotluste hulga tööjõulise elanikkonna suhtes.

Joonis 3 kirjeldab, kuidas innovatsiooniaktiivsus võib olla seletatav võimukaugusega Saksamaa liidumaades. Suure võimukaugusega ühiskonnas on valdav äraootav, võib isegi öelda, et fatalistlik hoiak, kus inimene tunneb, et temast kuigi palju ei sõltu. Nii võib juhtuda, et head ideed jäävad edasi arendamata sellepärast, et neist ei anta teada või neid ei panda tähele. Väiksema võimukaugusega ühiskonnas tunnetatakse end ühiskonna osana ja selliseid olukordi on vähem. Ka lihtsustab võrdsematel positsioonidel toimuv suhtlus ideede vahetust ja levimist. Jooniselt 3 näeme, et suhteliselt suurema võimukaugusega liidumaades on innovatsiooniaktiivsus küllaltki väike, aga mida väiksem võimukaugus, seda suurem saab olla innovatsiooniaktiivsus – kui palju sellest potentsiaalist ära kasutatakse, sõltub juba teistest mõjuritest.

Tulles tagasi pealkirja juurde, saame öelda: jah, me saame ja võiksime inimkäitumist ette näha. Nüüdismaailmas tähendab see, et viiruse leviku, sekkumise meetmete ja taastumise stsenaariumides võiks olla oma koht ka kultuuriteguritel. Kultuuriuuringute tulemuste võimalik rakendusväli on kindlasti palju mitmekesisem kui senine praktika.

Artikli aluseks olnud uurimistööd on finantseerinud Eesti Teadusagentuur (PRG380).

1 Allikas: https://ddrobotec.maps.arcgis.com, vaadatud 9. IV 2020.

2 Urs Geiser, Swiss divided over government response to coronavirus – swissinfo.ch 24. III 2020.

3 Anneli Kaasa, Maaja Vadi, Urmas Varblane, Regional Cultural Differences Within European Countries: Evidence from Multi-Country Surveys. Management International Review 2014, 54(6), 825–852.

4 Geert Hofstede, Culture’s consequences: Comparing values, 2nd ed. Thousand Oaks, CA: SAGE, 2001.

5 Andmed: Anneli Kaasa, Maaja Vadi, How Does Culture Contribute to Innovation? Evidence from European Countries. Economics of Innovation and New Technology 2010, 19(7), 583–604.

 


Geert Hofstede

Iseloomustades kultuuri mõju osutab Hofstede igihaljale võrdlusele: Suur­britannias on kõik lubatud, mis pole keelatud; Saksamaal on kõik keelatud, mis pole lubatud; ja Prantsusmaal on kõik lubatud, isegi see, mis on keelatud. Kõrvutamine peegeldab hästi Hofstede praktilisi kogemusi ja suurema osa teadustöö sisu. Tema käsitluse varal on võimalik võrrelda inimkäitumist eri kultuurides, ta oskas kultuuriilminguid illustreerida oma praktiliste kogemustega. Kahjuks tuleb alates 12. veebruarist Geert Hofstedest rääkida mineviku vormis.

2012. aastal nimetati Geert Hofstede Tartu ülikooli audoktoriks.

Andres Tennus / Tartu ülikool

Gerard Hendrik (Geert) Hofstede (1928–2020) omandas inseneri kõrghariduse Delfti tehnikaülikoolis ja kaitses doktoritöö sotsiaalpsühholoogias cum laude 1967. Töötades IBMis tuli tal tegeleda koolituste ja uurimisprojektidega, mis omakorda viisidki kultuuridimensioonide käsitluse loomiseni. See protsess algas töötajate arvamuste uurimisest 70 IBMi allüksuses ja muutus üha keerukamaks, sest andmeid kogunes väga palju, kuid nendesse süvenemiseks ei olnud aega. Ettevõte ootas praktilisi tulemusi, mitte lõputut andmete analüüsimist. Ometi rääkisid andmed rohkemast kui töötajate hoiakutest ja tööga rahulolust. 1970ndate aastate alguseks oli kogunenud üle 100 000 vastajaga andmestik, mis oli tol ajal üks kõige mahukamaid rahvusvahelisi andmekogumeid.

Hofstede käsitlus pani aluse viisile, kuidas kultuuri mõtestada ja mõõta. Kultuuridimensioonide teooriaid on hiljem juurde tekkinud väga palju, kuid just Hofstede viis, kuidas kultuuri käsitleda, on ennast tõestanud. Kultuuridimensioonide käsitluse tähelend algas alles 1980. aastal, mil ilmus Hofstede raamat „Kultuuri tagajärjed“ („Culture’s Consequences“).

Hofstede on öelnud, et tema vaatenurgas juhtis teda insenerlik meetod, mis suunas leidma viisi, kuidas saada kvantifitseeritavat informatsiooni ning kasutada seda kultuuride võrdlemiseks. Ta oli üles kasvanud rasketes oludes ja sõjasündmuste tõttu polnud täiskasvanuks saanuna kuigi palju reisinud. Esimesed välisreisid mõjusid isegi rabavalt. Huvitav on, et kuna ta kogus marke, oli ta Eestist teada saanud juba 1930ndatel aastatel. Ta külastas Eestit 1980ndate aastate lõpul ja XXI sajandil veel kolmel korral. Tal oli harukordne mälu, mille näitena võib tuua, et 2011. aastal, olles 83aastane, suutis ta meenutada peaaegu kõiki eestlasi, kellega oli kohtunud 1988. aastal, ja teemasid, mida tookord arutati. Hofstede hindas inimesi, suhteid ja peret.

Hofstede raamatud on ilmunud enam kui 20 keeles. Teda peetakse üheks enim tsiteeritud sotsiaalteadlaseks, nii tsiteeriti teda Google Scholari andmeil 2019. aastal vähemalt 11 322 korral. Maastrichti ülikooli emeriitprofessor ja Madalmaade Lõvi Rüütel oli ühtlasi Bulgaaria, Kreeka, Rootsi, Leedu ja Ungari ülikoolide audoktor. 2012. aastal nimetati Geert Hofstede ka Tartu ülikooli audoktoriks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht