Elavad ja surnud Udmurdi kultuuris

Arvatakse, et nii nagu inimene suhtub surnutesse ja nad teise ilma ära saadab, võetakse teda ennast kunagi vastu surnute maailma.

NIKOLAI ANISIMOV

Surm, mis on looduses loomulik protsess, moodustab kultuuriruumis keeruka representatsioonide ja uskumuste süsteemi (esivanemate kultus), mille juured sukelduvad sügavasse minevikku. Võib nentida, et udmurtide kultuuris on esivanemate kultusel oluline koht, mille allesjäänud vormid ja ilmingud on säilinud tänapäevani. Minu uurimused näitavad, et kommunikatiivse käitumise situatsioonid surnute hingedega tulevad udmurtidel ette pea iga argi- ja rituaalse sündmuse juures nii üksikisiku kui ka kogukonna puhul.

Kommunikatsioon maailmade vahel

Elavate maailmaga suhtleb teispoolsus erinevate märkide ja sümbolite abil, mis kodeerivad informatsiooni. Siinkohal võib tuua mitmeid näiteid: laualt pudenev toit või ümberaetud klaas kui surnute nõue toidu ja joogi järele; kui lind lendab majja sisse või peksab/koputab vastu aknaklaasi, siis leiab peagi aset lähedase surm. Kui istutatud taim sureb, saab inimene varsti ise otsa jms. Sellistel puhkudel võetakse erinevaid maagilisi tegevusi ette selleks, et õnnetust eemale peletada. Kuid kõige levinum viis maailmade vahel ühenduse hoidmiseks on unenägude nägemine. Unes võivad elusad ja surnud vahetada uudiseid, muresid, palveid jms. Inimeste arusaama kohaselt tulevad surnud ise elavate unenägudesse või siis korraldavad elavad kokkusaamisi maagiliste tegevuste abil. Reeglina võetakse selliseid unenägusid tõsiselt ja vastavalt teemale käsitletakse nende olemust ja tähendust kui teadete edastamist elavatele.

Et esivanemate hinged on väekad ja võivad mõjutada meie maailma, pöördutakse nende poole tihti abi ja kaitset paludes. Näiteks pannakse enne pikale reisile asumist osa toidust ja joogist esivanemate jaoks kõrvale, palutakse teekonna kordaminekut ja õnnelikku naasmist; enne sõjaväkke minemist külastab nekrut kalmistut, paludes õnnelikku ajateenistust ja tagasipöördumist koju; põua ajal ohverdatakse vihma ja parema ilma saabumist paludes; raske haiguse ajal meenutatakse surnuid sõna või ohverdusega jms.

Mälestamisriitused ja uus suhtlusetasand

Intensiivseim kontakt maailmade vahel saavutatakse matmis- ja mälestamis­rituaalide ajal. Esivanemate mälestamise riitusi peetakse aktiivselt ka tänapäeval, kaasaegses udmurdi kultuurikeskkonnas. Need mälestamisrituaalid on suunatud kas konkreetsele surnule või surnute kogukonna poole.

Udmurdi rituaalide sisuks on püüdlus saavutada erinevate maailmade harmoonilist kooseksisteerimist.Ühiskonnaliikme surm ja tema matused toovad kaasa muudatusi elavate kogukonnas ja loovad uue tasandi vastastikes suhetes surnutega.Nelikümmend päeva kuni aasta elavad perekonnaliikmed aktiivses suhtluses surnute maailmaga. Ümbritsev maailm muutub ülitundlikuks surnu sugulaste käitumise suhtes, mis nõuab ranget keeldudest ning reeglitest kinnipidamist (näiteks ei tohi sel ajal alustada maja ehitamist ega teha remonti). Paika pandud traditsioonidest üleastumine või nende ebateadlik rikkumine toob endaga kaasa halba nii elavatele kui ka surnu hingele. Traditsioonilised surmajärgsed mälestamisrituaalid – kuin’ uj (kolmas öö), s’iz’õm uj (seitsmes öö), n’il’don uj (neljakümnes öö), ar uj (aasta öö) ja õigeusklikest udmurtidel ka ukmõs uj (üheksas öö) – tähistavad olulisi etappe hinge järkjärgulises üleminekus teise maailma, ning metamorfoose, mis ümberringi toimuvad. Rituaalide nimetuste kohaselt toimuvad need päeva pimedamal ajal, kuid tänapäeval on üha enam hakatud neid pidama valgel ajal. Viimane etapp on mälestamisohverdus, mis toimub sümboolsete pulmade näol ja kannab nime jõr-põd s’oton ([looma] pea ja jalgade andmine): siis saadetakse hing viimaks esivanemate rüppe. Tänaseks on see rituaal suures osas säilinud ja seda peetakse lõunaudmurtidel aasta, kolm või muu paaritu arv aastaid pärast surma. Pärast seda tseremooniat surnule enam isiklikku mälestusrituaali ei korraldata, kuigi teda mälestatakse kollektiivsetel kalendripühadel (tulõs no siz’õl kis’ton – kevad- ja sügismälestamised). Kuid viimased vaatlused välitöödel näitavad, et mõnel puhkul võib surnut eraldi meenutada sõna või ohverdusega tema sünni- või surmapäeval.

Piirkondlikud omapärad

Ei jäeta tähelepanuta ka erilisel viisil surnuid (need, kes surid ebaloomulikku surma, järeltulijateta lahkunud, vastsündinud lapsed jne). Nõnda korraldavad näiteks udmurdid Kalašuri ja Dubrovskij küladest (Udmurdi vabariigis asuv Kijasovo rajoon) liigaastal ohverduse nimega tšekan, mis on pühendatud oma küla inimestele, kes on surnud ebaloomulikku surma või lahkunud sellest ilmast kodukohast kaugel. Tänapäevani peavad Varkled-Bodja (Agrõzi rajoon Tatarstanis) udmurdid eraldi mälestamisrituaali oma kaugetele esivanematele, kes olid sündinud endisel kodumaal, kust tuldi sinna, kus küla nüüd asub. Lisaks sellele on Vjatka-tagustel udmurtidel (lääneudmurtidel) eraldi kohad (nimega bel’gi/bel’gõ), kus toimetatakse mälestamise ja elavatele kaitset taotlevaid rituaale (bel’gi/bel’gõ karon ehk „bel’gi/bel’gõ tegemine; kõre poton – piiridest väljumine). Siin mälestatakse neid, kes sõjast tagasi ei tulnud ja ka neid, kes surid külast kaugel ja pole seetõttu kohalikule kalmistule maetud.

Nõnda on elavad ja surnud Udmurdi kultuuris omavahel pidevas seoses. Oma surnuid meenutatakse sõnade ja ohverdustega nii kindlatel aegadel vastavalt traditsioonile ja kalendrile kui ka vajadustest lähtuvalt, nt kui käes on hädad, tulevad külalised, ollakse haige jne. Ei unustata ka neid, kes surid kaugel, ilma lähedasteta, tegid enesetapu, ja teisi, kellele saab samuti osaks tähelepanu ja austus. Arvatakse, et nii nagu inimene suhtub surnutesse ja nad teise ilma ära saadab, võetakse teda ennast kunagi vastu surnute maailma. See kõik näitab, et esivanemate kultusel on kaasaegses Udmurdi kultuuris endiselt oluline roll nii rituaalses kui ka argielu küllaltki intiimses ringis.

Tõlkinud Eva Toulouze

Nikolai Anisimov on Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna teadur / VTA UO Udm. FK Ajaloo, keele ja kirjanduse udmurdi instituudi filoloogia uuringute osakonna noorem teadur.

Eva Toulouze on Tartu ülikooli etnoloogia teadur, Pariisi Ida Keelte ja Kultuuride Instituudi (INALCO ehk Institut National des Langues et Civilisations Orientales) professor.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht