In memoriam Ellen Uuspõld

Ellen Uuspõld
19. IV 1927 – 7. VI 2019

7. juunil lahkus meie hulgast silmapaistev keeleuurija ja keelehooldaja, Tartu ülikooli emeriitdotsent Ellen Uuspõld.

1953. aastal Tartu ülikooli eesti filoloogina lõpetanud Ellen Uuspõld asus kohe pärast lõpetamist tööle ülikooli eesti keele kateedris, õppejõuna 1967. aastast. 1967. aastal kaitses Ellen Uuspõld kandidaadiväitekirja ning aastatel 1973–1992 töötas eesti keele kateedris dotsendina, 1980–1983 oli ta vahepeal Tampere ülikooli eesti keele lektor.

Ellen Uuspõllust kujunes keeleuurija ajal, mil Eestis hakati tegelema strukturaallingvistika ja generatiivgrammatikaga ning Tartu ülikoolis tegutses Huno Rätsepa juhtimisel generatiivgrammatika grupp (GGG). Uuspõld oli selles uurimisrühmas tegusamaid ja see kujundas suuresti teda kui uurijat. Tema kandidaadiväitekiri „Määrusliku des-, mata-, nud– (~ nuna-) ja tud– (~ tuna-) konstruktsiooni struktuur ja tähendus“ oli esimene strukturaal­lingvistika analüüsimeeto­deist lähtunud väitekiri eesti keele kohta. Eesti keele lauseõpetus, ennekõike aga lause­lühendite (Uuspõllu järgi sekundaar­tarindite) süntaks kujunes tema kestvaks uurimisobjektiks. Paljudes süvauurimustes avaldatud seisukohad eesti keele lauseehituse kohta leidsid üldist tunnustust, kajastudes ka eesti keele akadeemilistes tervikkäsitlustes, nagu „Eesti keele grammatika“ II (1993) ning „Eesti keele süntaks“ (2017).

Soomes töötades ning hiljemgi osales ta ka soome ja eesti kontrastiivse uurimise projektis „Soome ja eesti keele grammatiline võrdlus“ ning kirjutas mitu huvitavat artiklit eesti ja soome keele lauseehituse erinevuste kohta.

Tartu ülikooli õppejõuna pidas Ellen Uuspõld palju aastaid loenguid eesti keele süntaksist, mida tema õpilased tänini meenutavad kui väga põhjalikke, kuid seejuures lihtsaid ja selgeid.

Eesti keele süntaksi uurimine ja õpetamine on ainult osa tema keele­tegevusest. Ellen Uuspõld oli neid väheseid keeleteadlasi, kes peale lingvistiliste süvauurimuste pidas väga oluliseks ka keelehoolet. Juba Tartu ülikoolis õppides töötas ta samal ajal korrektori ja toimetajana kirjastuses. Praktilist toimetustööd tegi ta sageli ka Tartu ülikoolis töötades, kuid õppejõuna oli tema ülesanne õpetada oma erikursustel ja seminaridel seda tööd tegema teisi, kusjuures peale eesti keele eriharu üliõpilaste ka tulevasi ajakirjanikke. Õppetööst loobumise järel koostas ta filoloogiaüliõpilastele kaks väga vajalikku õppevahendit: „Üliõpilastööde vormistamise juhendi“ (2000) ning „Õpetusi ja harjutusi algajale keeletoimetajale“ (2002, koos Argo Mundiga 2006, VI muudetud trükk 2015). Kogenud keele­hooldajana oli Ellen Uuspõld aastaid ka Emakeele Seltsi keeletoimkonna ning vabariikliku õigekeelsuskomisjoni liige ning valitud Eesti Keeletoimetajate Liidu ja Emakeele Seltsi auliikmeks.

Ellen Uuspõllu tegevuses tuleb esile tõsta veel eesti keele võõrkeelena õpetamise metoodika arendamist ning venekeelsetele üliõpilastele õppevahendite koostamist. Koos Aino Valmeti ja Ellen Turuga koostas ta õpiku kõrgkoolidele „Учебник эстонского языка“ (1981) ning koos Aino Valmetiga praegugi ülikoolis kasutusel õpiku „Популярная грамматика эстонского языка“ („Eesti keele grammatiline vormistik“, 2001).

Ellen Uuspõllu töö pälvis tunnustuse nii Tartu ülikoolilt kui ka riigilt. 1996. aastal sai ta Tartu ülikooli suure medali, ülikooli kõrgeima autasu, 2000. aastal Wiedemanni keeleauhinna ning 2004. aastal Eesti Vabariigi V klassi teenetemärgi.

Lõppenud on pikk ja töörohke elu. Oleme Sulle südamest tänulikud tehtu eest. Puhka rahus, lugupeetud õpetaja ning hea kolleeg!

Mati Erelt

Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituut