Emakeelepäeva järel

Eesti keele õigekirja õpetamine ja reeglistamine on teema, mis puudutab iga inimest, kes tahab osata eesti keeles kirjutada.

MATI HINT

Mina tahan lihtsalt arusaadavaid asju, näiteks [—] vaielda jõupositsioonita, argumentide keeles.

Jaak Jõerüüt*

Õigus eksida ja kohustus eksimusi tunnistada

Eestis räägitakse juba aastaid seisakust (enamasti majanduslikus mõttes). Nii seisaku kui ka arengu esimeseks faasiks on mõtteviis. Seisaku algpõhjuseks on kapseldumine mugavustsoonidesse, oma positsiooni ja status quo hoidmine, nii et eesmärgiks ei ole enam üldine hüve. Majanduslikku edu mõistetakse peaaegu alati skaalal rohkem-rohkem-rohkem, kuid elukvaliteeti saab parandada ka ilma rohkemata, hoolimise ja aususega. Aususega pole Eestis kiidelda: lühikese ajaga on Eesti jõudnud mastaapsete kuritegude varjamise, salgamise ja lõpuks sunnitud omaksvõtmise okkalisel teel maailma tippu – Danske rahapesu, suusatajate doping. See ei oleks võimalik, kui ühiskonnas valitseks üldine sallimatus ebaaususe suhtes. Aga ei valitse. Isegi akadeemilisele petturlusele vaadatakse läbi sõrmede.

Teaduses võib mingi valdkonna paradigma muutmine ja sobitumine muutunud maailmapilti olla võrratult tähtsam pikast tsiteerimisindeksist, auhindadest ja ametikohtadest. Teaduses tuleb seisak, kui teadlase, teadlaste rühmituse, ülikooli õppekava või teadusajakirja eesmärk ei ole tõe poole püüdlemine ja tegelikkuse võimalikult adekvaatne mudeldamine, vaid ühe teooria propageerimine ning teisitimõtlemise blokeerimine ja argumenteeritud diskussiooni takistamine.

On eesti keele aasta. Meie emakeel saab konverentside, peokõnede, publikatsioonide, auhindade, projektide ja programmide jms näol palju tähelepanu. See oleks õige aeg ka eesti keele teooria vaidlusaluste allsüsteemide ülevaatamiseks ja vajaduse korral avatud diskussiooniks. Kahjuks seda ei sünni, sest eesti keeleteadlaskond (nagu kardetavasti suur osa Eesti ühiskonnastki) ajab asju korporatiivsetes fraktsioonides, mille sees võidakse ju peenhäälestada üht ja teist, kuigi vaja oleks hoopis paradigma muutust. Iga vigase teooria raames tehtud ponnistus tsementeerib vigast alusteooriat ja teeb paradigmavahetuse sammu võrra raskemaks.

Igas keeles on allsüsteeme, mis defineerivad keele identiteeti ja püsivad teadusliku uurimise keskmes süsteemi tõlgendamisvõimaluste mitmesuse tõttu. Eesti keele häälikusüsteem ja prosoodia (silbipikkused ning rõhu ja välte nähtused) ning ka astmevaheldus on olnud lahinguväljadeks, kus originaalitsemist pole tagasi hoitud. Suur osa kulutatud vaimuenergiast on läinud tühja, sest pingutatult originaalsed tõlgendused on vastuolulised, pole keelematerjali põhjal tõestatavad või keeleteaduse üldteooriate taustal usutavad. Võib ju ütelda, et maailm sellest hukka ei lähe ja teadlasel on õigus eksida. Kindlasti. Aga teadlasel lasub ka kohustus eksimusi tunnistada ja ümber õppida.

Põhimõtteliselt tuleks ekslikku maailmapilti korrigeerida mitmel põhjusel. Esiteks ei ole inimmõistusele väärikas klammerduda ekslikuks osutunud maailmapildi külge ning punnitada aina edasi, et eksitust uute korduste või originaalsuste abil päästa. Teiseks toob ekslik mudel igapäevaelu praktikasse rakendatuna kaasa intellektuaalse ressursi meeletu raiskamise. Ja milleks: selleks, et ekslikku mudelit arendav teadlaste fraktsioon saaks nautida kahtlase väärtusega tunnustust ja sellega kaasnevaid hüvesid. (Meelde tuleb lõssenkism Nõukogude Liidus.)

Eesti keele õigekirja õpetamine ja reeglistamine on teema, mis puudutab iga inimest, kes tahab osata eesti keeles kirjutada. Selles valdkonnas on olukord skisofreeniline ja rohtu ei taheta leida, sest üks eesti keeleteadlaskonna fraktsioon hoiab kinni ekslikust eesti häälikusüsteemi mudelist ja produtseerib aina uutes käsiraamatutes, õpikutes jne õigekirja ebareegleid, millel eesti keele ortograafiaga pole peaaegu mingisugust sisulist seost; teine fraktsioon on valvel, et kriitika ei pääseks päevavalgele; ja kõige suurem osa eesti keeleteadlaskonnast lihtsalt ei võta seisukohta, sest nii on mugav, hea ja soe. Tõepärase(ma) keelekirjelduse taotlemise asendab status quo säilitamine, erapoolikult ja saavutatud positsiooni ära kasutades.

Eesti keele ortograafia kõverpeegel

Eesti keeleteaduse peavoolu tähtteostes esitatavad eesti keele häälikusüsteemi kirjeldused ja ortograafiareeglid on omavahel nii suures vastuolus, et peaks nõudma pingutust sellest vastuolust mitte aru saada.

Eduard Ahrens (3. IV 1803 – 19. II 1863) oli baltisaksa päritolu kirikutegelane ning eesti keele uurija ja keelekorraldaja.

Wikimedia Commons

Eesti keele praeguse ortograafia lõi Kuusalu pastor Eduard Ahrens oma 1843. ja 1853. aastal ilmunud põhjaeesti keele grammatikatega, kus eesti keelenäidete kirjaviisi eeskujuks oli soome keele ortograafia („Eesti keel on soome keele tütar …“). See ortograafia kinnistus 1870ndateks aastateks ja on meid teeninud tänapäevani, olles eesti rahvusliku identiteedi kujunemise ülitähtis vahend. Jakob Hurt põhjendas Ahrensi ortograafiat, andes ühtlasi tänapäevalgi õigeks tõlgendatava eesti prosoodia seletuse (Hurt 1864; tänapäeval on see kõige arusaadavam välte mõiste abil: pikad silbid on kas kerge rõhuga, nagu metsa ladvad, või terava rõhuga, nagu metsa minema). F. J. Wiedemann esitas oma eesti keele grammatikas (1875) eesti häälikusüsteemi ja prosoodia tervikkäsitluse. Tänapäevalgi põhilises õigeks peetav eesti keele häälikusüsteemi mudel oli sellega loodud: häälikusüsteemi prosoodilise komponendi keskseteks mõisteteks on silbipikkused ning erinevate silbipikkustega seotud prosoodilised võimalused (need on harjumuspärases terminoloogias rõhk ja välde). Ahrensi ortograafia sobib hästi kokku Hurda ja Wiedemanni käsitlustega.

Aga siis sündis „eesti rahvuslikus keeleteaduses“ uus eesti häälikusüsteemi õpetus, mis vaevab meid tänapäevani. Ado Grenzsteini (1876), Mihkel Veske (1879) ja Karl August Hermanni (1884) isikutes ja töödes loodi kolme häälikuvälte teooria, mis tõrjus kõrvale F. J. Wiedemanni ja Jakob Hurda seletuse eesti keele häälikusüsteemi prosoodilise komponendi silbilisest olemusest.

Kolme häälikuvälte ning häälikuühendite kahe välte (II ja III) teooria oli eesti keele õpetuses ainuvalitsev 1880ndatest kuni 1980ndateni, väljaspool teaduslikku kirjandust tegelikult tänapäevani. 1960ndatest alates ei ole häälikuväldete teooria positsioon eesti keele teaduslikes käsitlustes siiski enam kõigutamatu ning umbes 1980ndatest alates jääb otsesõnalist ja klausliteta kolme häälikuvälte jaatamist teaduslikes käsitlustes järjest vähemaks, tagasipöördumine (vahel modifitseeritult) Wiedemanni kirjelduse juurde on üha üldisem, kuigi see on tihti sisuliselt läbi tunnetamata deklaratiivne retoorika.

Skisofreenia algas, kui „rahvuslikus keeleteaduses“ (Veske, Hermann ja nende järgijad tänapäevani) leiti, et Ahrensi ortograafia ei anna õigesti edasi eesti häälikute kolme pikkuse järku. Kolme häälikuvälte ja häälikuühendite kahe välte teooria ning Ahrensi ortograafia kokkusobitamiseks hakati seda ortograafiat tõlgendama häälikuvälte teooria seisukohalt, nii et nn sisehäälikute piirkonnas (esimese silbi ning esisilbi ja 2. silbi piirilised häälikud) tuleb igale häälikule määrata välde (lühike, pikk või ülipikk), seostada need määrangud kirjatähtedega (kas ühe- või kahekordne täht) ning seejärel sooritada häälikuühendites teisendused, mis viiksid sellise analüüsi kokku Ahrensi ortograafiaga.

Ülal esitatud konspekt on veidi lihtsustatud ja selle peale pahandamine võib paista ülearusena, aga ta pole seda, kui mõtelda, et sellised protseduurid ei aita eesti keele ortograafia omandamisele karvavõrdki kaasa, aga sellise analüüsi on pidanud ära õppima kõik, kes on Eesti koolis käinud. Alles viimastel aastakümnetel on eesti keele õpikute uute põlvkondadega hakanud häälikupikkuste määramine oma tähtsust kaotama, aga paljud emakeeleõpetajad ei oskaks õppekava ortograafiaõpetust sisustada, kui neile ütelda, et selline analüüs ei aita õigekirja omandada ja on kahjulik, sest sisendab õppijale teadmise, et räägitagu, mis räägitakse, õigekiri põhineb ikkagi kolmel häälikuvältel. Ei põhine, sest Ahrens ei võinud aimata, et põlvkond pärast tema grammatikaid luuakse teooria kolmest häälikuvältest, mida hakatakse külge pookima ka tema ortograafiale.

Eesti keele ortograafiat ei omandata õpetatavate eesti ortograafia reeglite põhjal, vaid nendest hoolimata, põhiliselt õigesti kirjutatud tekste lugedes (nagu näiteks ka inglise ja prantsuse ortograafia). Kui õigekirja üldine tase eesti keeles kirjutajate hulgas langeb, sest tuleb see vähenenud lugemisest ja sagenenud vigastest tekstidest.

Eesti keele ortograafia ei vaja oma põhireegleid

Kuidas näeb välja praegune eesti keeleteaduse peavoolu ja autoriteetsete allikate arusaam eesti keele häälikusüsteemi ja ortograafia seostest? Kõik vähegi olulised allikad on deklaratiivselt nõustunud sellega, et kolme häälikuvälte teooria selle dogmaatilisel kujul ei pea paika, vaid lähtuda tuleb silbivältest. Ka õigekeelsussõnaraamatud on alates 1999. aastast märkinud silbiväldet – tehniliselt küll mitte kõige õnnestunumalt, vaid ikka Elmar Muugist (juba 1933 `ap`teek) erineda püüdes, aga põhimõtteliselt siiski (1999: .ap.teek; 2013 ja 2018: `apt`eek).

Ka Eesti Keele Instituudi „Eesti keele käsiraamatu“ kõik kolm trükki (Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross 1997, 2000, 2007) esitavad kolme välte vastanduse mitmeastmelisena: kõigepealt vastanduvad lühikesed (I välde) ja pikad silbid, kusjuures pikad silbid jagunevad kaheks erinevaks häälduseks kerge ja raske aktsendi (II ja III välde) alusel (nt kala, kalla, `kalla). See oleks Wiedemanni ja tänapäevaste (1960ndatest alates) arusaamadega peaaegu kooskõlas, kui selle järel kohe ei alustataks jutustust häälikute kolmest pikkusastmest (lühike, pikk, ülipikk) ning selle jutustuse põhjal eesti ortograafia reeglite konstrueerimist. Nii jõutakse eesti ortograafia esimese (arusaadamatu) põhireeglini, mis nimetatud käsiraamatu kõigis kolmes trükis kõlab nii:

Kõik häälikud v.a b, d, g, f ja š, kirjutatakse ühe tähega, kui nad on lühikesed, ja kahe tähega, kui nad on pikad või ülipikad.“ (2007: 68)

Reegli järel tuuakse tulpadena kolmes vältes häälikute näiteid, mis järgivad Mihkel Veske 1879. aastal ilmunud eesti keele häälikute kolme pikkuse järgu õpetust ka vormiliselt (nt pime öö, piimalehm, jõin piima; vrd Veske 1879: 18 ja käsiraamat 2007: 68). Käsiraamatu autoritele (selle osa autoriks on märgitud Tiiu Erelt) ei ole silbivältest lähtumine lihtsalt jõukohane. Teaduslike vaadete surve loobuda kolme häälikuvälte teooriast sunnib lahtiütlemist deklareerima, aga sisu sellele anda ei suudeta. Tsiteeritud reeglil sellises sõnastuses ei ole vähimatki kokkupuutepunkti meie tänapäevase (s.t Ahrensi) ortograafiaga.

Sõnavälte määramisel praktikaks on kogu „rahvusliku keeleteaduse“ ajajärgu kestel olnud nn sisehäälikute väldete analüüs. Sisehäälikute mõistel võis olla mõtet Mihkel Veske foneetikas, aga kindlasti muutuvad sisehäälikud sõnavälte analüüsis mõttetuks, kui samakõlalistes sõnavormides seatakse vältemäärangu aluseks olevate sisehäälikute piiristamine sõltuvusse morfoloogilisest analüüsist: „Morfoloogilistesse tunnustesse kuuluvaid häälikuid sisehäälikute hulka ei arvata, nt sõnas heintele ei kuulu t sisehäälikute hulka …“. Selline on „Eesti keele käsiraamatu“ definitsioon kõigis kolmes trükis peatükis „Kuidas määrata sõnaväldet“. Kas siis sai juhul sai : saia ja saama: sa/i on erinevate sisehäälikutega ja järelikult erinevates väldetes? See on päris võimatu, ja ometi korratakse seda eksitust eesti keeleteaduse peavoolu esindusteoses ühest trükist teise.

Emakeelepäeval 14. märtsil kuulutati Tartus välja 2018. aasta keeletegu – „Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018“ (koostajad Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik; toimetanud Maire Raadik). Selle saatesõna lõpeb soovitusega kasutada III silbiväldet märkivat sõnaraamatut koos Tiiu Erelti „Eesti ortograafiaga“ või Mati Erelti, Tiiu Erelti ja Kristiina Rossi „Eesti keele käsiraamatu“ 2007. aasta trükiga – „need raamatud täiendavad üksteist“. See tähendab: selleks et aru saada III silbiväldet märkivast sõnaraamatust, tuleb täienduseks määrata sõnas sisehäälikud eespool toodud õpetuse järgi, liigitada sisehäälikud lühikesteks, pikkadeks ja ülipikkadeks jne. Selline ühendamine ei ole võimalik. See on nagu kerakujulise Maa analüüsimine lapiku Maa „teoorias“, mõistetes ja terminoloogias. Need paralleeluniversumid ei puutu kokku.

Eesti häälikusüsteemi õpetus ja selle kunstlik seostamine Ahrensi ortograafiaga on 140 aastat tagunud häälikuvälte mantrat. Sellest vabaneda on siiski võimalik, kui poleks kõikumatut indoktrineeritust ja eesti keeleteadlaste korporatiivset enesekaitset paradigmamuutuse vastu. Tean seda omast käest. Ühes kirjas minule 1971. aastal seletas pagulasteadlane Valter Tauli oma tollal veel käsikirjas eesti keele grammatika (Uppsala 1972) vältekäsitust: III välde on raske pikk silp, vastandatuna kergele pikale silbile. Varsti selle järel sain aru. Aga selleks peab olema valmisolek leida oma kahtlustele lahendus väljaspool harjumuspärast paradigmat. Peab olema valmisolek lapiku Maa teooria väljavahetamiseks kerakujulise Maa vastu. Eesti keeleteaduse peavoolus ei ole seda tänaseni, pigem üritatakse kolme häälikuvälte teooria vastuolusid peita või siluda.

Keel ja Kirjandus hääletab lapiku Maa poolt

Käsitlen seda problemaatikat palju laiemalt ja teoreetilisemalt oma artiklis „Ahrensi õlgadel. Ahrensi ortograafia ajalooliselt ja tänapäeval“. See sai valmis märtsis 2018, aga avaldamine Keeles ja Kirjanduses või Akadeemias ei õnnestunud, kuigi käsikiri sai Soome gurudelt Heikki Paunonenilt ja Fred Karlssonilt ülimad hinnangud ja Eestis oli Karl Pajusalu hinnang toetav. Ka jätkuartikkel „Erialaterminid ja paradigma muutus lapiku Maa ja eesti foneetika näitel“ (Tallinna ülikooli teaduskeele konverentsi ettekanne 7. XII 2018) lükati Keeles ja Kirjanduses tagasi. Minu ning Keele ja Kirjanduse peatoimetaja Johanna Rossi kirjavahetus nimetatud artiklite ümber näitab, kui raske on teisitimõtlejal pääseda avalikkusse. Aga näitab ka, missuguseid ettekäändeid kasutab teadusajakirja toimetus, et vältida diskussiooni, mis võiks puhastada õhku eesti keeleteaduses.

Meilikirjas 18. aprillist 2018 leidis Keele ja Kirjanduse peatoimetaja Johanna Ross, et minu Ahrensi-artikkel võiks ajakirjas ilmuda, kui 120 000 tähemärgiga artikkel „pressida tavaartikli mahupiiridesse – umbkaudu üks autoripoogen“. Lühendamine oleks olnud võimalik, kuid mitte mahu taandamine kolmandiku peale. Võimalik oleks olnud artikli jagamine kaheks. Täiesti vastuvõetamatu oli peatoimetaja nõuanne, mis oleks artikli teinud mõttetuks: „Vahest annaks aga lühendada [—] kriitikat hilisema grammatilise mõtlemise, eriti häälikuväldete idee aadressil (selle kriitika on Eesti lingvistikakogukond küllap juba teadmiseks võtnud).“

„Ahrensi õlgadel“ ilmus oktoobris 2018 Eesti Rakenduslingvistika Ühingu väljaandes Lähivõrdlusi /Lähivertailuja 28 (lk 47–108). Tolle pika artikli edasiarenduseks oli „Erialaterminid ja paradigma muutus lapiku Maa ja eesti foneetika näitel“. Pakkusin seda 3. veebruaril 2019 Keelele ja Kirjandusele. Vastuse sain peatoimetaja Johanna Rossilt 15. veebruaril:

„Ahrensi-artikli tagasilükkamine sündis ikkagi esmajoones mahulistel, mitte ideoloogilistel põhjustel. Ka soovitus lühendada kriitikat häälikuväldete idee aadressil ei tähendanud sugugi toimetuse tingimusteta toetust sellele ideele, vaid oli mõeldud hõlbustama teksti pressimist meie mahupiiridesse.

Teie nüüd läkitatud kaastöö tõepoolest vastabki vormiliselt Keele ja Kirjanduse nõudmistele palju paremini. [—] Loo avaldamisel ei olekski muid takistusi – v.a see, et nagu tekst ka ise ütleb, see põhineb juba avaldatud artiklil, selsamal Ahrensi-teemalisel. [See etteheide ei vasta vähimalgi määral tõele. – M. H.] Mulle näib paraku, et pole sobiv teadusajakirjas avaldada lühendatud varianti mujal ilmunud tekstist. [—] Igatahes rõhutan: lugu pole kaugeltki nii, nagu me põhimõtteliselt ei sooviks Teie kirjutisi avaldada. Kui need vähegi meie formaadi ja tingimustega sobivad, tervitame neid hea meelega.“

Teadusajakirja peatoimetaja põhimõttekindlus on valikuline. Minu Ahrensi-artikli tagasilükkamise järel selgus, et tollel hetkel olid Keeles ja Kirjanduses (nr 5 ja nr 6) ilmumiseks valmis Külli Prillopi kaks kokkukuuluvat artiklit, mille kogumaht ei jää alla minu pakutud Ahrensi-artiklile. Külli Prillopi „Mida teeb moora eesti keeles?“ (2018/5) põhineb ulatuslikult varasemetele inglise (2013) ja eesti keeles (2015) avaldatud artiklitele (mida autor ka kohe artikli alguses mainib). Selles ei ole midagi laiduväärset. Kui teadlane on veendunud oma teoorias ja selle argumentides, siis on loomulik, et ta oma teooriat arendab ja edasiarendusi avaldab. Prillopi kolme välte argumentatsiooni näitesõnad (ude – uude, ute, uute – `uude, `utte, `uute) ja graafikagi on samased või arendavad moorateoorias edasi vokaali ja konsonandi kolme välte kombineerumisest sugenevat, nagu juba 1966. ja 1968. aastal tegi Leho Võrk („Viron kielen ääntämys“, Jyväskylä 1966: 34 ja 1968: 36; Prillop Võrku ei viita). Ka Külli Prillopi teise artikli „Muutused eesti keele prosoodilises struktuuris“ (2018/6) materjal ei ole päris uus.

Külli Prillopi artiklid püüavad eriti erudeeritud metoodika abil päästa kolme (hääliku)välte teooriat (toetudes Ilse Lehiste autoriteedi näol ka argumentum ad hominem väitlusviisile). Prillopi mõlemas artiklis korduvad võtmemõisted kolm väldet ning lühike, pikk, ülipikk.

Minu jaoks näeb toimetuse avaldamispoliitika välja erapoolik: kolme välte „idee“ esindajad saavad ajakirjas avaralt avaldamispinda, aga selle teooria kriitiku tagasitõrjumiseks leiab toimetus igasuguseid ettekäändeid. Eesti keeleteaduse üks fraktsioon on selles eesti keele teooria ühes kõige intrigeerivamas küsimuses asunud kindlustama mugavustsooni, kus jätkatakse Mihkel Veske – Paul Ariste – Ilse Lehiste kolme häälikuvälte ja häälikuühendite kahe välte vastuoludest räsitud ja foneemiteooriaga sobitamatut väitlemist.

Et teadusajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja ja toimetus seisab kindlalt kolme (hääliku)välte „idee“ selja taga, seda näitab ka Külli Prillopile määratud Keele ja Kirjanduse aastapreemia 2018. aasta eest. Palju õnne! Artiklid on tõesti erudeeritud, kuigi alusteooria on vildakas. Tunnustus on ikka meeldiv, aga ka auhind lapiku Maa teadusühingult ei muudaks kerakujulist Maad lapikuks, nagu ka „Eesti keele grammatikas“ (1995) esitatud astmevahelduse uustõlgendus ei muutu Eesti Vabariigi teaduspreemia tõttu teaduslikult pädevamaks. Need juhud ainult näitavad, kui sügavale on korporatiivsuse rooste imbunud Eesti ellu. Keele ja Kirjanduse auhind on ka demonstratsioon: on vaateid ja vaadete autoreid, mille/kelle üle diskuteerimine ei ole teadusajakirjas lubatud, mõned teised vaieldavad vaated on aga väga teretulnud ja tunnustatavad.

Selle kirjutise taustaks on eesti häälikusüsteemi ja ortograafia ning astmevahelduse käsitlused kõige autoriteetsemates väljaannetes – õigekeelsussõnaraamatus, „Eesti keele käsiraamatus“ ja „Eesti keele grammatikas“ (1995). Õigekeelsussõnaraamatute koostajad püüavad retoorikas juba kakskümmend aastat mõista anda, et nad on aru saanud: eesti keele II ja III välte eristamiseks piisab III silbivälte märkimisest. Aga et see välistab kolme häälikuvälte „teooria“, selleni pole jõutud.

40 aasta tagune afäär

Meenub eesti keeleteaduse suurafäär aastatel 1977–1982, mil üks eesti keeleteadlaste fraktsioon leidis, et eesti keele foneetika on veel palju huvitavam kui seni arvatud: eesti keeles pidi olema neli häälikuväldet ja peale selle toonid: näiteks nii, et kolm koor-sõna ‘laulukoor; piimakoor; puukoor (viimased etümoloogiliselt sama sõna)’ hääldatakse kõik erineva ja eristatava toonikontuuriga (peaaegu nagu hiina keeles – minu lisandus, M. H.), aga jaama taha, jaama teha, jaama tulla on vastavalt II-, III- ja IV-vältelise a-vokaaliga; või (ilus) suu ‘nimetav’ ja (ilusa) suu ‘omastav’ on vastavalt III- ja IV-vältelise u-vokaaliga.

Selliste leidudega astusid esile nimekad eesti foneetika, fonoloogia ja prosoodia uurijad, kes kirjutasid nendel teemadel artikleid, panid kokku kogumiku-aastaraamatu, esitasid neid väiteid kui tõestatuid väitekirjades (ka laest võetud Eesti murdeandmetega); kaasati keeleteadlasi väljastpoolt Eestitki. Eesti keeleteadlaskonnas oli kindlasti nende väidete tõesuses-tõestatavuses kahtlejaid, aga kõik vaikisid. Üks ei vaikinud – siinkirjutaja. Juunis 1981 võttis Looming vastu minu vastuartikli nendele sensatsioonilistele väidetele. Peatoimetaja Kalle Kurg lubas selle avaldada, aga ilmumine lükkus ja 1982. aasta veebruari alguses lükkas Loomingusse osakonnajuhtajana tööle asunud Joel Sang artikli tagasi. Keeles ja Kirjanduses avaldamine (peatoimetaja Olev Jõgi) ei tulnud kõne allagi. Nii ilmuski minu vastuartikkel „Viroko neljän kvantiteettiasteen sävelkieli?“ alles 1983. aastal sügisel soome keeles (Hannu Remese tõlkes) Soome kõige olulisemas keeleteaduslikus ajakirjas Virittäjä (nr 3 ja 4) ja on praegu loetav ka Virittäjä veebiväljaandes. Mis sai edasi? Üsna pea muutus heaks tooniks neid seiklusi mitte meenutada, viitedki neile on harvad.

Sellele afäärile ei viita ka Külli Prillop, kelle teine 2018. aasta Keele ja Kirjanduse aastaauhinna saanud artikkel „Varjatud muutused eesti keele prosoodilises struktuuris” (KK nr 6) prognoosib hüpoteesina, et eesti keeles praegu II ja III vältena defineeritavaid kõnetakte hakkab tulevikus prosoodiamuudatuste järel eristama toonikontuur (eesti keel kvantiteedikeelest > tooniaktsendikeeleks). Külli Prillop esitab oma tulevikunägemuse hüpoteetilisena, mitte juba teostununa, nagu eesti keeleteaduse „progressiivne“ fraktsioon 1977–1982. (Muidugi ei eita ka siinkirjutaja toonikontuuri osa II ja III välte eristamises.)

40 aasta tagust afääri ja Külli Prillopi hüpoteesi ühendab soov näha eesti keele välteid maailma keelte hulgas erakordse ja haruldasena (ka Prillop KK 2018/6: 448 jm). Pole vaja. Vaja on eesti keele häälikusüsteemi ja prosoodia süvaanalüüsi üldkeeleteaduse kontekstis – mitte otsida lõputute tõlgendamisvõimalustega kurioosumeid, olgu taotluseks kasvõi eesti keele dopinguline kuulsus.

Teadusajakiri Keel ja Kirjandus loobus võimalusest olla eesti häälikusüsteemi ja astmevahelduse tõlgendamisel paradigmavahetuse tribüün. Minu ettekanne-artikkel „Teadusterminid ja paradigmavahetus …“ ilmub kindlasti, ja ka paradigmavahetus eesti häälikusüsteemi mudeli esitamisel ei saa jääda tulemata. Paradigmavahetus ei ole võimalik „Eesti keele käsiraamatu“ (ka 2007) hääliku-, foneemi- ja prosoodiakäsitust ning Eesti keele grammatika (1995) fonoloogia- ja astmevahelduskäsitust revideerimata. See ei ole kerge, sest vastas on korporatiivne kaitseliin. Aga paradigmamuutus ei saa jääda tulemata. Mida hiljem see juhtub, seda halvem eesti keeleteaduse mainele ja eelkõige nendele põlvkondadele, kes jätkuvalt peavad õppima eesti õigekirja reeglite abil, millel selle õigekirjaga peaaegu puudub seos, küll aga on reeglite tuletamise tee sama ekslik kui lapiku Maa teooria.

Kirjutises viidatud tööd on leitavad autori Ahrensi-artikli kirjanduse loendis; see kirjutis on nagunii ka käesoleva märgukirja taustaks, vt internetist Lähivõrdlusi 28.

* Jaak Jõerüüt, Ehmatavalt sageli meenutab kogu see juba aastaid kestnud Rail Balticu protsess sovetiaega. – Postimees 11. IV 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht